Südames laulavad metsad. Eesti metsaluule antoloogia. Koostanud Doris Kareva, toimetanud Rein Raud. Kujundanud Asko Künnap. Salv, 2024. 284 lk.

Kui Mart Velsker avaldas 2017. aastal eesti päraluule (või luulepära) antoloogia „Eesti luuleilm II“, olin veendunud, et sellest paremat kogumikku ei suuda keegi kokku panna. Kuid võta näpust: Doris Kareva hüppas üle Mart Velskri varju ja eesti metsaluule antoloogia „Südames laulavad metsad“ tundub isegi veel vägevam saavutus. Neid kahte antoloogiat ühendab see, et mõlemad raamatud on natuke „imelikud“, sisaldades tavapäratut luuleilma konstrueerimise loogikat. Metsaluule kogumik tundub esmapilgul nii loll mõte, et see saab kas täielikult läbi kukkuda või tuhiseb raamat kohe võitjate sekka. Luuleraamat, mis meeldib nii rahvale kui ka kriitikutele, on tänapäeva maailmas bibliofiilne haruldus.

Männimetsade rahu

Raamatu kaanelt põrnitseb lugejat natuke liiga suur käbi, mis ei ole sinna hästi ära mahtunud. Kahtlused osutusidki tõeks: selle on sinna sokutanud Asko Künnap. Raamatu pealkiri pärineb Tõnu Õnnepalu luuletusest „Küll puud on tumedad“, mis lõpeb värsireaga: kuulata saunast, kuidas südames laulavad metsad. Ühesõnaga, kõik on mõnusalt ja õiges suunas viltu juba algusest peale. Tõsijutt, männikäbi ongi mõnes mõttes Eesti metsa süda. Eestlaste lemmikmets on männimets – ja männikäbist saab ju kõik alguse. Mänd on üks visa puu: ta jääb ühtviisi ellu nii rabasaarel kui ka liivaluitel ja veidi soodsamas kasvukohas sirgub aastatega võimsaks mastimänniks. Teisisõnu: mänd on rahvuselt eestlane või vähemasti soomeugrilane.

Soome-ugri tunnusmaastikuks on männimets. Männimetsas on sündinud suurem osa meie vanemast kultuuripõhjast, männimets on tublisti mõjutanud siinsete asukate meele- ja tundelaadi. Meie kodud on enamasti tehtud männipuust – männipalk on olnud sajandite vältel eelistatuim ehitusmaterjal. Männimets on andnud suvel ja sügisel toidust korilastele, aga hoidnud inimesi näljasurmast ka päris rasketel aegadel, kui hinge hoidis sees männikooreleib ehk pettuleipä. Ilomantsi metsakülades tarvitati seda hädatoiduna veel sadakond aastat tagasi. Eestis jäävad teated männikoore leivavilja sekka jahvatamisest küll palju kaugemasse aega. Küll aga andis mänd meie esivanematele valgust suitsutares: männipeergudest loidetud tulekuma valgel veeresid pikad talveõhtud. Ja kui inimese maine elu otsa sai, läksid nad siit ilmast teele nagu iidsed metsavaimud – ikka männipuu sees, sest puusärk meisterdati samuti männilaudadest.

Lisaks on mänd andnud nime tuhandetele eestlastele. Mänd või Männik pole küll nii levinud perenimi kui Tamm, Saar või Kask (perenimedena eelistati millegipärast vähema levikuga lehtpuid), kuid on siiski väga sage. Männi vanem nimetus on pedajas, mida Lõuna-Eestis siiani pruugitakse. Männile on nime andnud hoopis pudrumänd, mis traditsiooniliselt vooliti noore männi ladvast. Nii et kui Männi- või Männiku-nimelised tahaksid oma nime „eestistada“, oleks meil peagi rõõmustav hulk suguvendi ja -õdesid, kelle nimi kõlaks nüüd hoopis Peeter Pudrunui või Paula Pudrupööris. Mulgi pudru tähelennu peale mõeldes oleks seesugune nimemuutus võib-olla täiesti põhjendatud.

See pudrune (pudrumännane) sissejuhatus on lihtsalt järjekordne tõestus vanale asjale, et ükskõik, mida mõtlema hakkad, suunavad lühemad või pikemad assotsiatiivsed read su ikka varem või hiljem metsa. Männimetsa. Selline on eesti inimese saatusefaatum. Meie mõtteviisi ja meelelist kalduvust ei iseloomusta mitte moodsast maailmast pärinev mindfulness, vaid märksa kodumaisem mändfulness – mõnus männimeelsus.

Männimeelsus iseloomustab suurepäraselt ka eesti metsaluule antoloogiat. Mulle sümpatiseerib Doris Kareva pihtimus, kuidas see raamat sündis. Selleks oli esmalt tarvis ühte väga suurt ruumi, eelistatult männimetsa keskel, kuhu paberilehed luuletustega põrandale laiali puistata. Selline ruum asub Eestis nähtavasti vaid ühes kohas, nimelt Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal. Lahtised lehed hakkasid endale paarilist otsima, sündis midagi luuletuste Tinderi taolist. Kaaslase leidnud poeesid jäid raamatus kokku: kui kogumik suvalisest kohast avada, asub kummalgi lehel üks luulepoolik, moodustades ühe poeetilise terviku. Ja mingi sõnulseletamatu triki läbi see maagiline printsiip töötab, luues seeläbi uue nõidusliku metapoeetika.

Minus on aukartust äratanud üks igivana rituaalne uskumus, et sõna väestamiseks on tarvis sellega midagi füüsiliselt teha. Antropoloogid on kirjeldanud juhtumeid, kus inimesed, kes kirjasõna ei vallanud, ent soovisid sellest siiski osa saada, tagusid endale raamatuga otsaette või kugistasid alla raamatust rebitud lehti. Maagilise mõtteilmaga inimesele oli selline teguviis täiesti loogiline. Ei ole küll katsetanud, kas see printsiip toimiks samamoodi ka kõnesoleva objekti puhul, näiteks nii, et need, kes ei viitsi raamatut läbi lugeda, võivad selle asemel endale ka antoloogiaga lihtsalt paar kõmakat pähe valada. Usun, et see mõjub, heal juhul võib selline kogemus olla isegi omamoodi põrutav.

Metapoeetika ja metsapoeetika

Liigume mööda metapoeetika rada sammukese edasi. Miks võiks just metapoeetika olla selle raamatu võti? Kui värsid hakkavad kõnelema paaridena, sulavad need kokku uueks tunderikkaks luuleilmaks. Sama efekt ilmutab end temaatiliste peatükkide sees, moodustades sel moel kaheksa pikemat metsapoeemi. Nõnda liigub raamat tagurpidi kusagile väga kaugesse aega, igimuistsesse kihistusse, kus luule haagib end lahti konkreetse autori loomingust. Lennates niisuguste poeetiliste maastike kohal (see on füüsiline aisting), sünnib metapoeetikast vähehaaval metsapoeetika. See raamat tekitab mingi kummastava, teistsuguse lugemise aistingu, mida on keeruline sõnadesse panna.

See arutluskäik viib mõttele, et õhtumaises kultuuris on looming muutunud üha autorikesksemaks, mistõttu tõusevad kirjandusloos esile hoopis teistsugused väärtused. Kollektiivne anonüümsus hõlmab endas eriskummalist jõudu, paraku on sellest kunagisest väepaigast tänapäeval alles jäänud vaid nimetute kommenteerijate sisutühi räusklemine, kui vastastikku surnud rotte pildudes üritatakse meeleheitlikult millestki suuremast osa saada. Kuid kõigele vaatamata tabab luuletajat vahel imelik värin, mis sosistab talle, et mõnikord on tema kohus kõneleda mitte nimega, vaid nimeta – rahvana, inimesena, võib-olla koguni liigina või maise eluvormi saadikuna. Luuletaja sõna kuulub poeedile, kuid samal ajal teab ta sisimas väga hästi, et see ei kuulu teps mitte talle, tal pole sellega õieti mitte mingit pistmist. Newtonit parafraseerides võiks öelda, et luuletajad on õnnelikud inimesed, kuna nad seisavad haldjate õlgadel. Ja haldjatel ei ole nime (isegi siis, kui neil on), nad on igavesed, vaimud on surematud. Ja just selle kummalise taanduse kaudu ammutab luuletaja oma loomingusse midagi üleinimlikku, mis on suurem ja avaram kui inimene. Veel mõnisada aastat tagasi, enne raamatuaega, oli haldjate maagilist sosinat kuulda palju selgemini, ürgne sõna ei vajanud ei raamatut ega isegi mitte kirja. Sõna sai olla vaid elav sõna, mis kogus jõudu kõneleja südames ja suus.

Mingi niisuguse igivana raja algkogemuse juurde on suutnud üles leida ka Doris Kareva: antoloogia keerdub tagurpidi tagasi rahvalauluks, poeetiliseks metsaeeposeks. Eesti luuletaja sõnast on äkki saanud rahva luule. Otseses mõttes. Ja just selle äratundmise pinnalt sünnib ka ainus ja väheoluline ninavise raamatule (kõige muu puhul tahaks kõneleda peaaegu ülivõrdes): kogumikus võinuks olla ka rahvaluulest pärinevat metsalüürikat. Eesti metsalaulude hulgas on hulganisti põnevaid ja vähetuntud laulutüüpe, näiteks teekonnalaulud, mõistatuslaulud või marjulemineku-laulud. Neis mühab metsi, mis on tänaseks ammugi unustusehõlma vajunud, näiteks meemetsad (laulutüüp „Kuldne mets“). Magusmetsadest vist tänapäeval keegi enam naljalt ei luuleta.

Rahvaluulele lähendab kõnesolevat antoloogiat seegi, et siin pole kõik värsid valitud ühtejoru luuleilu järgi ning tippluuletajate kõrval leidub kogumikus ka üsna pretensioonitut harrastusluulet. Selline lähenemine on pigem sümpaatne ja lisab hoopiski raamatule väärtust, ikka sellesama metapoeetilise rahvaloominguks teisenemise kujutelma tõttu. Raamat ongi pigem poeetilise metsamälu antoloogia – ja sellisena äärmiselt oluline teos kultuurimaastikul. Seda raamatut võibki lugeda kahel viisil: kui luulekogu või kui mälukogu. See teine võimalus näib märksa sügavam ja tähendusrikkam.

Põhjala metsade vaimsus

Nõnda on luulekogu tabanud midagi eestlaste süvaolemusest. Panin raamatut lugedes tähele, kui tugevasti põimub metsalüürika konkreetse maastikukogemusega, kui rikas see eestlastel on. Meie looduskogemus seisab koos musttuhandest hõrgust mälukillust, identiteet on looduskeskne ja lummavalt poeetiline, kohati lausa indiaanipärane. Selline iseenda määratlemise viis muutub maailmas üha haruldasemaks, seda enam tuleks salapärast metsamüha ka sõnakunsti kaudu alles hoida.

Meenus, et Andrus Kivirähk on kusagil kirjeldanud armsat mälestust, kuidas ta väikese poisina emale heameelt soovis teha, noppides kingiks peotäie varakevadisel teepervel õitsema läinud paiselehti. Kuna õied olid nii lühikese varrega, ei õnnestunud neile kuidagi sobiva suurusega vaasi leida ja nõnda torgati haprad õied lihtsalt viinapitsi, kus need siis köögilaual kevadet kuulutasid. Naljaks on see, et mul oma lapsepõlvest täpselt samasugune mälestus: paiselehed viinapitsis päevinäinud köögilaual, aknal esimesed kärbsed sooja aprillipäikest püüdmas. Ma usun, et seda mälestust jagavad sajad inimesed: paiseleht napsuklaasis kui kevadine laulupidu, kollektiivne võit halli nõukogude argipäeva üle.

Metsaluule antoloogias on Tõnu Õnnepalul üks imeline luuletus augustikuust („Esimene august“), kus valgus tõuseb ühtäkki üles mändide kohale – kui täpne! Olen selles kummalises augustivalguses hõljunud palju kordi, aga pole kunagi osanud seda niiviisi sõnastada. Selliseid võbelevaid varje ühisest poeetilisest mälust on kogumikus palju. Just niisuguse ühise mälukihi loomise kaudu on see raamat palju suurem kui lihtsalt luuleantoloogia – see on meie ürglooduse (või ikka kultuuriloo?) mälupank. Kõige rohkem vist kirjeldab see raamat rahu, rahu erinevates vormides. Metsa kaudu jõuame rahuni – kuidas teisiti see saakski olla. Kõige rohkem januneb inimene tänasel päeval rahu järele. Hingerahust ja metsavaikusest on meie eluajal saanud punase raamatu liik.

Maastikukogemus on ilmsesti kõige vanem kihistus kultuuris. See on palju vanem kui regilaul, isegi vanem kui soome-ugri kultuur ja keel. Raamatu „Südames laulavad metsad“ kõrvale võiks soovitada Oskar Looritsa ajatut mõtisklust „Eestluse elujõud“. See ilmus juba pea 75 aastat tagasi ja on oma teksti jõulisuse ja nägemuslikkuse poolest jäänud ületamatuks ka paljudele hilisematele kirjameestele. Loorits alustab raamatu kolmandat peatükki „Põhjala metsade vaimsus“ nõnda: „Pidagem alati meeles, et soomeugrilased ei ole ei mere ega mäe, ei rohtlaane ega kõrbe, ei kiltmaa ega tundra, vaid Põhjala metsade lapsed. M e t s ja p õ h j a v a i m – need on vormind läbi aastatuhandete soomeugrilaste olemust, nendes ep kätkebki mitte ainult meie omapära, vaid ka sisejõud“ (lk 29).

Tegelikult vist ei üllata, et kaks kõige paremat eesti metsakultuuri käsitlevat raamatut on kirjutanud folkloristid: need on Oskar Looritsa „Eestluse elujõud“ ja Ants Viirese „Puud ja inimesed“. Kes võtab pihku metsaluule antoloogia, lehitsegu võimalusel uuesti ka neid raamatuid – kui need kolm kokku panna, saab ühe suurepärase kolmeosalise eestlase metsatunnetuse aabitsa. Olgu see siinkohal tagasihoidlik soovitus äsja alanud raamatuaastaks.

Nõnda on Doris Kareva tänuväärsel juhatusel saanud eesti metsaluule antoloogiast midagi palju enamat. Täiesti võimalik, et esialgu polnud nii suur asi koostajal üldse plaanis, see lihtsalt juhtus. Võib koguni kahelda, kas inimesed on üldse võimelised midagi nii erilist korda saatma, selleks on nad ju liiga väikesed.

Ime võib sündida üksnes nendega, kes seisavad haldjate õlgadel.