Inimtegevuse tagajärjel kaob teisi liike ja ökosüsteeme meeletu kiirusega. Maailma Looduse Fondi hiljutine aruanne sedastab, et poole sajandiga on metsloomade arv meie planeedil vähenenud 73%.1 Samuti oleme kaotanud ligi poole looduslike ökosüsteemide mitmekesisusest.2 Need protsessid on hästi teada ja ometi ei õnnestu meil looduse hävitamist pidurdada. Üks põhjus on, et globaalne keskkonnakriis ei ole eraldi nähtus, vaid sümptom sellest, mis on valesti ühiskonnas ja kultuuris. Keskkonnakriisi pole võimalik parandada väljapoole suunatud ega tehniliste lahendustega. Võti on kultuurimuutuses. Mõeldes semiootikuna keskkonnakriisist ja tasaarengust on mind huvitanud küsimused „miks?“ ja „kuidas?“. Ehk miks on pööre loodust säästva eluviisi poole hädavajalik ja kuidas praktiliste sammudega selle poole liikuda.
Vastus miks-küsimusele on paradoksaalselt seotud inimese heaoluga. Nüüdisaegne ühiskond on meile andnud palju hüvesid meditsiini, hariduse, tervishoiu, transpordivõimaluste, eluea pikenemise näol. Varjatult, kaudselt ja tagantjärele maksame üksikisikuna selle eest aga ränka hinda. Sotsiaalsete protsesside hoogustumine viimastel kümnenditel (nn suur kiirenemine) tingib killustumist, psüühilisi probleeme, inimeste läbipõlemist.3 Tarbimisele kutsuvad sõnumid ja narratiivid on pealispindsed, piiratud ja eksitavad. Need varjavad tootmisahelate sotsiaalset ja ökoloogilist jalajälge, aga samuti maskeerivad tarbimisvalikute mõju inimesele endale. Kui näiteks küsida, kas inimene oleks valmis ära andma paar aastat oma elust võimaluse eest omada autot, siis vastus on ilmselt ei. Ja ometi teeb enamik meist just sellise otsuse, kui arvestada auto hind keskmise palga kaudu ümber töötundideks ja osaks elueast ning lisada siia autokasutuse negatiivne tervisemõju. Üleliigsed esemed nõuavad ruumi ja energiat, ületöödeldud toit kahjustab tervist, digiekraanide meediasisu tekitab sõltuvust ja hajutab tähelepanu4. Me võtame aina enam kiirust juurde, oleme pealiskaudsed, ülekoormatud, rahulolematud, hädas krooniliste eluviisihaiguste ja üksindusega. Pole raske jõuda järeldusele, et hiliskapitalismi lubadus tarbimise kaudu saabuvast heaolust on olnud katteta ja eksitav. Siit tulenebki veenev põhjendus eluviisi muutmiseks.
Kriis on suuresti semiootiline, seotud keskkonnast irdunud märgikogumite vohamisega ja pealispindsete lihtsustatud tähendustega. Juhitud ja kujundatud kommunikatsioon, isikupärastatud meediavood, neuroturundus ja kõikjale tungivad reklaamid, libauudised ja süvavõltsingud panustavad sellesse, et tänapäeva inimese maailm on üha semiootilisem ja ühtaegu aina fragmentaarsem. Märgid – täpsemalt, nende esitised – voogavad, vahelduvad, kuhjuvad, konkureerivad, asendavad üksteist, täidavad kogu tähelepanu, avaliku ja kognitiivse ruumi. Sellises kriisis võimaldab orienteeruda „semiootiline kirjaoskus“ kui võimekus näha läbi kultuurikoode ja tarbimissõnumeid, mis meid suunata ja allutada püüavad. See on oskus seada ise piirid, milliste märkidega me suhestume ja milliste tõlgendustega kaasa läheme. Semiootika saab ka osutada, kuidas liikuda säästliku, kuid rahuldust pakkuva elu poole. Võti muutuseks on tähendussuhted ja osalus mitmekesistes sotsiaalsetes, kultuurilistes ja looduskeskkondades. Keskkonnasotsioloog Jules Pretty viitab oma suurepärases raamatus „The Low-Carbon Good Life“5 rahvusvahelisele õnneliku elu uuringule ja kirjutab, et enamik õnnelikuks tegevaid praktikaid on ootamatult väikese keskkonnamõjuga. Uuringus küsitletud tõstsid esile pere ja sõpradega veedetud aega, hobide ja loominguga tegelemist, osadustunnet kogukondades ja liikumist vabas õhus kui tegevusi, mis nende heaolu on enim tõstnud. Antropoloog Eduardo Kohn kirjutab eri liikide seostest, suhetest ja suhtlusest tekkivast tähenduskoest kui alusest (semiotic ground), millest traditsioonilised kultuurid on kaua tähendusrikkust ammutanud.6 Väljakujunenud keskkonnad – põlismetsad, kultuurilooming, linnasüdamed – pakuvad palju ainest märkamiseks ja mõtestamiseks. Dialoogid ja koos tegutsemine tekitavad sageli peegeldusi – keskkond hakkab inimese arengut toetama, inimese tegevus panustab omakorda keskkonna mitmekesisusse või saab inimene ise oma kaaslastele tähenduste allikaks. Ehtsatest suhetest ja vahetust osalusest tekkinud tähendused on autentsed ja sügavad, kuna nad tulenevad keskkondadest kui tervikutest. Nad ei ole teeseldavad ega asendatavad, kuid samal ajal kaotavad tarbimistsüklis iha uute toodete omandamise järele.
Väga võimas tööriist liikumaks tähendusrikka ja keskkonnasäästliku elu poole on kultuur. Me oleme harjunud nägema kultuuri kui väheste andekate loojate tegevuse tulemust ning jääma ise passiivseks kultuuritarbijaks. Ometi aitab kultuur, kui see on harjumuspärane elu osa, ümber mõtestada suhteid keskkonnaga. Kultuurivalik on näiteks isiklik otsus muuta jõulude tähendus suurimast tarbimispühast annetuste ajaks ja kutsuda ka lähedasi üles sama tegema. Kommete ja tavadega saab mänguliselt ringi käia. Näiteks kuuse tuppa toomise asemel võib ehtida mõne õuekuuse värviliste rasvapallide, seemnete ja pähklitega. Värviküllane, siutsuv, meeleolukas ja tänulik jõulupuu on garanteeritud. Traditsioonilisemaid kultuuritegevusi – kujutava kunsti harrastamist, eri žanrites kirjutamist – saab ümber mõtestada kui katselaboreid oma keskkonnasuhte uurimiseks ja muutmiseks. Näiteks mõne teise loomaliigi vaatepunkti võtmine ja väljendamine kirjasõnas arendab kujutlusvõimet ja empaatiat ning viib mõistmiseni olemisviiside erinevustest. Siin on toeks eesti looduskirjanduse rikkalik traditsioon, mille autorite mitmekesine looming – Fred Jüssist Maarja Pärtnani – pakub kogemusi ja väljendab eluterveid loodussuhteid. Ma ise olen võtnud selle eesmärgiga kasutusele fotograafia. Ma ei pildista niivõrd eesmärgiga teha häid fotosid, mida on maailma digiserverites liigagi palju. Kaamera on vahend, mille abil on hea arendada nägemisoskust, õppida ümbritseva keskkonna kohta, märgata muutusi, pidada dialooge ja luua maailmaga tähendusrikkamaid seoseid.
Me peaksime taanduvate ökosüsteemide ja kaduvate loomaliikide maailmas püüdlema sellise elu poole, mis on vähese ressursikuluga, aga tähendusrikas ja pakub rahuldust. Kusjuures need kaks – vähene ressursikasutus ja tähenduslik elu – ei ole vastandid, vaid toetavad teineteist. Nende ristumiskohas leiame nähtuse, mida võib nimetada „tähendussügavuseks“. Ma mõistan tähendussügavuse all märgisuhete intensiivsust ja ulatuvust, mis seob inimest ja teda ümbritsevaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja looduskeskkondi. Tähendussügavus tuleneb ühelt poolt keskkondade terviklikkusest ja mitmekesisusest. Teisalt eeldab see aga inimese tähelepanu ja tõlgendusoskust. Sügavad suhted ei teki kiirustades, nad vajavad aega, et süveneda ja lähedalt silmitseda. Sellest vaatenurgast ei ole ka inimkultuur ja loodus vastandid. Looduskoosluse seoserikkuse kaitsmine või inimese loovate oskuste arendamine suurendavad ühtviisi tähendussügavust. Pealiskaudne ja kiirustav elu ületarbimise kütkes aga vähendab seda.
Liikumine tähenduslikuma ja säästlikuma elu poole on seega põhjendatult vajalik ja ka teostatav. Me ei pea ootama selleks ülalt alla poliitikamuudatusi, vajalikud vahendid on käeulatuses. Ja kui vaadata veidi enda ümber, siis ilmselt märkame keskkonnas paiku, kus tähendusi on tihkemalt. Tähendussügavus võib olla ajastu pealiskaudse müra eest varjunud mõnda kogukonda, kirjandusteosesse, ühistegevusse või looduskaitsealale. Need on head kohad, millele tähelepanu pöörata ja millest alustada. Teekond, mis siit järgneb, ei ole ülearu tõsine, vaid pigem avastamisrõõmu ja rahulolu pakkuv. Õnnelik elu saab alguse ehedatest suhetest mitmekesises maailmas.
1 WWF 2024. Living Planet Report. https://livingplanet.panda.org/en-US/
2 IPBES 2019. Global assessment report on biodiversity and ecosystem services. https://www.ipbes.net/global-assessment
3 Hartmut Rosa, The Uncontrollability of the World. Polity, 2020.
4 Asjadekultuse kohta vt James Wallman, Stuffocation: Living More with Less. Penguin Books, 2015.
5 Jules Pretty, The Low-Carbon Good Life. Taylor&Francis, 2022.
6 Eduardo Kohn, How Forests Think. Toward an Anthropology Beyond the Human. California University Press, 2013.
