Pildikesed Lvivist Washingtoni Valge Maja ovaalkabinetis aset leidnud kohtumise aegu

Vanem meesterahvas astub Metšnõkova peatuses trammi, võtab istet. Tramm veereb mööda Lõtšakivskat kesklinna poole. Mees vaatab aknast välja, käes üks punane roos.

Naine aitab oma ratastoolis abikaasal (tal pole enam jalgu) üle uksepiida saada. Ta pole ainus jäsemeteta veteran. Enamasti ei julgeta temasugustele silma vaadata, kui nad tänavanurgal oma papist siltidega seisavad. Mõnel pole kätt. Mõnel pole jalga. Veteran ei täna oma naist, ta ei ütle üldse midagi. Ta silmis pole midagi.

Tänamatu abikaasa.

Samal ajal jookseb noormees nurgapoodi. Sireenid, jälle. Ta ei peatu, aga võtab taskust telefoni ja vaatab Telegrami: „УВАГА, повітряна тривога у Львівській області! ЗЛІТ МІГ-31К!“ („TÄHELEPANU, õhuhäire Lvivi oblastis! Õhku tõusis MIG-31K!“) Isegi mitte droonid, kõigest lennukid. Ta ostab kaerapiima ja läheb koju. Ta on seitseteist. Ta peaks ennast juba armee reservi registreerima. Aga ta pole seda veel teinud, ta kardab, aga ta ei ütle seda kellelegi. Teda ootab ilmselt trahv.

Tänamatu noormees.

Roksolana kaubanduskeskuse ees seisavad kaks külmetavat babuška’t. Nad pakuvad seinale paigutatud müügikeeldu trotsides – mida nad pakuvad sellisel aastaajal? – pirne ja Kreeka pähkleid ja küüslauku. Kolm pirni. 75 grivnat. Poes on pirnid odavamad.

Tänamatud babuška’d.

Kuu esimene päev. Isa saadab tütrele saabunud sõduripalgast raha. Ta teab, et tütar tema raha ei taha, seega saadab isa talle kohe ka sõnumi: kevad on käes, sa pead puuvilju sööma, need on praegu kallid. Ja kanepiseemneõli pead võtma. Ja mahla tegema. Kallista oma õde.

Tänamatu tütar.

Kohvikus käib ringi vestis vanaätt. Ta küsib kohvikukülastajatelt telefoni. Tal endal pole, aga ta soovib oma sugulastele helistada. Kus nad olla võivad? Ühed tudengid laenavad talle oma telefoni. Vanaätt paneb telefoni valjuhääldile ja surub selle oma kõrva vastu. Pool tundi hiljem vanaätt mühatab, ulatab telefoni tagasi tudengitele ning käkerdab kohvikust välja.

Tänamatu vanaätt.

Hallil Azovstali kaitsjate väljakul kõnnib proua koeraga. Koer situb keset väljakut. Proua korjab üles. Tramm sõidab edasi.

Tänamatu koer.

Õhtul toimub metal-kontsert. Teine bänd paneb müüki ühe pudeli samakat – самогон (seda saab juua niisama, seal on palju vitamiine, aga saab teha ka kokteili, Pedro kokteili, kuna samaka valmistas Pedro – kas Pedro on rindel?). 600 grivnat alghind. 640. 700. 1000. 1400. 1500. 2000. 2100. 3000. 3500. 3500 esimest korda. Teist. Müüdud. 3500 grivnat droonide ostmiseks. Kontsert algas juba kell kuus, kuna keskööl on komandanditund. Samaka ostnud seltskond jääb siia kauemaks, võib-olla lahkuvad nad alles kell üks ja maksavad takso eest veel poole suurema summa.

Tänamatud metallistid.

Vanem meesterahvas sõidab Marsi väljakult trammiga koju. Tal pole käes punast roosi (ta pani selle oma poja hauale). Tal pole isegi ülikonda seljas. Võib-olla ta pärast sõda ostab omale ülikonna. Aga praegu tal seda pole.

Tänamatu isa.