Rein Taagepera: „Millal varem on üks majanduslik võim 70 aastat vihmavarju teise kohal hoidnud ilma teda poliitiliselt allutamata? Kunagi pidi see imetegu lõppema.“
Tüüringi liidumaa on nagu Ida-Virumaa: hea, et olemas, ja hea, et vireleb.
Kiirendus ei toimu veatult. Nii võibki oletada, et kollapsid ei jää tulemata. Mõtisklus tumedast valgustusest ja uue poliitika genealoogiast.
Nele Laos, Kaimai Kuldkepp, Elise Rohtmets ja Kadi Viik suhtlemisoskusest, emadusest ja nõusolekust.
„Schema“ ei lõhu kehtivat süsteemi, see oli juba varem katki, Karl Saksa lavastus lihtsalt illustreerib katkist teatrirahastamise mudelit.
Pärt Uusberg ei ole proovinud regilaulu n-ö huvitavamaks teha, nagu kahjuks vahel juhtub, vaid on võimendanud regilaulus peituvat salakoodeksit.
Kontserdisarjas „Duod“ flöödi paaripanek teiste (enamasti) soolopillidega on tänuväärt algatus, mis juhatab avastama nüüdismuusika vähem tuttavaid nurgataguseid.
Sajaleheküljeline raamat-projektsioon viib lugeja läbi Pärdi avangardistliku perioodi kuni keerulisemate tintinnabuli-stiilis kirjutatud teosteni – pahandustest pühadusteni.
Tiit Palu on küll „Kuningas Arthuri“ lavastajana mitmeid piire kombanud ning ka tavapäraseid konventsioone julgelt painutanud, kuid teinud seda kunstipäraselt ja arusaadavalt.
Festivalimaraton ei ole nõrkadele, aga festivali „Dreamscape“ tugevaks trumbiks on kujunemas sügavate ja klubilike hoovuste täpne balanss.
Avaridade poeetika Oskar Lutsu ja Marcel Prousti teostes
Joanna Ellmanni värskes luulekogus ei uinuta enam mitte maa all, vaid eksootilises koopas või müstilises kellavabas ruumis.
Nina Lykke romaani „Ei ja veelkord ei“ tegelased keelduvad jätkamast oma ummikusse jooksnud argielu. Millega see aga asendada?
Brigit Arop: „Tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.“
Kunstnikud võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.
Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.
Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Tallinnas Von Krahli teatris.
„Kikilipsuga mässaja“ näitab, et poliitiku elu ei ole lihtne: peab olema rahvamees, aga kohtuma ka tähtsate riigitegelastega. Eesti presidendi roll on selle vastuolu võib-olla eredaim kehastus.
Kõige tugevama Oscari-kategooria, parima dokumentaalfilmi teemad keerlevad tänavu võimu ja selle vastutusele võtmise ümber.
Nana Džordžadze: „Elu Gruusias on keeruline! Aga me oleme väga optimistlikud, sest oleme natuke hullud. Meid aitab huumorimeel ja me naerame igas olukorras.“
Heikki Zoova: „Disaineri kaugem eesmärk on alati olnud teha elu paremaks, aga praegu on disainist saanud tarbimiskultuuri ja -ühiskonna mootor.“
Kaitstud loomevara tagab autorile ainuõiguse oma teose kasutamisele, ennetab loomingu kopeerimist, loata kasutamist ja annab võimaluse teenida oma töölt õiglast tulu.
Hea tava on see, et ajakirjanik teeb oma tegevusega võimalikult vähe kahju, seda ennekõike kannatanule või kannatanu perekonnale-lähedastele. Ikka veel kehtib põhimõte: kui kahtled, siis on targem mitte avaldada.
Miks on individuaalsed psühholoogilised omadused ametivalikul tähtsad?
In memoriam Krista Aru (1. VIII 1958 – 25. II 2025)
Veebruar ja märts, tuludeklaratsioonikuud. Kas tead, kui palju on raamatutest tulu tõusnud?
Esiküljel Feministeerium: Nele Laos, Kaimai Kuldkepp, Elise Rohtmets ja Kadi Viik.
Foto Piia Ruber