Kontsert „Regiväli“ 22. II Estonia kontserdisaalis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mai Simson) ja Tallinna Kammerorkester (kontsertmeister Robert Traksmann), dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Pärt Uusbergi „Regiväli“.

Iseseisvuspäeva eel-eelõhtul kõlas taas Pärt Uusbergi ulatuslik teos „Regiväli“. Marge-Ly Rookäär on kirjutanud pärast teose esiettekannet 2023. aastal, et „Uusberg on otsekui akvarellistina selle [regilaulu] ümber maalinud tämbreid, mis hoolega valitud teksti abil kauni regiviisi ülendavasse, otse pühasse seisusesse tõstab“¹. Regilaul on oma loomuliku eluea jooksul täitnud eri funktsioone, nii pühasid kui ka profaanseid. Regilaulu pühade funktsioonide hulka kuulus näiteks mütoloogiliste elementidega lüroeepiliste ehk jutustavate laulude laulmine, millest teoses „Regiväli“ kõlas näiteks Räpinast pärit „Tähemõrsja“, kus müütiline ilmatütar ei ole nõus minema naiseks ei päiksele ega kuule, vaid ainult tähele.

Pärt Uusberg on teoses „Regiväli“ äärmiselt meisterlikult ühendanud regilaulud kammerkoori ja kammerorkestri helikeelega. Eesti Filharmoonia Kammerkoor säilitas täielikult regilaulule omase sujuvuse ja edasipürgivuse, tekkis katkematu ahel, mis on regilaulule nii iseloomulik. Seda soodustas kindlasti ka orkestri voogavus ja voolavus. Orkester mängis hingekeeltel, luues ja toetades regilaulude tundemaastikke.

Uusberg on regilaulud väga maitsekalt seadnud ega ole nendest n-ö üle sõitnud. Kompromissina on regilaulu toodud meetrum, mida seal loomu­päraselt ei ole, kuna tähtis on sõna. See kompromiss on siin siiski vajalik ühtse kunstilise terviku loomiseks. Kogu teos on nagu sisse- ja väljahingamine, mida toetab regilaulu laulmise reeglina ka ahelhingamine.

Kui midagi kõrva jäi, siis koori kohati liiga tugevad sulghäälikud ja h-tähed (need ei kõla rahvalaulus tavaliselt üldse), samuti hetkiti liiga kõnekeelepärane hääldus mõne rea sõnades ning kolmanda välte rõhutatud pikendamine (nt „meie pienele perele“ „Sõjalaulus“) – regilaulus peavad silbid kõlama pigem võrdse pikkusega. Üldiselt oli aga koori murdekeele hääldus kiiduväärt ja täiuse­lähedane (seto keelt võib edaspidi veelgi pehmemalt hääldada). Uusbergil on hästi õnnestunud ka murtud värsiga² ümberkäimine.

Veidi häiris keskendumist külgmistest kõlaritest väljuv fonogramm (kogu muu muusika voogas muidu ju otse Estonia kontserdisaali lava keskelt). Edaspidi võiks mõelda näiteks orkestri sisse peidetud kõlarite kasutamisele, et kohapeal sündiv muusika ja fonogramm sulaksid rohkem ühte.

„Regiväli“ on just üks viisidest, kuidas meie esivanemate pärandus regilaul võiks praeguses maailmas kõlada – kasutades kunstmuusika võimalusi, et regilauludes sisalduvat võimendada ja tänapäeva inimesele arusaadavaks teha. Kui folkloristid, pärimusmuusikud ja pärimusmuusika huvilised välja arvata, siis on praegusaja inimesel väga raske kuulata regilaulu selle traditsioonilises esitussituatsioonis – lihtsalt laulduna –, kuna viis mõjub monotoonsena ja murdekeel võib olla arusaamatu. Seega võimaldab kunstmuusika kasutamine regilaulul end paremini n-ö kätte anda. Ometi ei ole Uusberg proovinud regilaulu huvitavamaks teha, nagu kahjuks vahel juhtub, vaid on võimendanud regilaulus peituvat salakoodeksit, selle sealt välja toonud ja arusaadavamaks teinud.

Kavalehel võiks regilaulul põhinevate teoste puhul olla ära toodud ka allikmaterjalina kasutatud viiside ja sõnade päritolu – nõnda oleks kogemus veelgi terviklikum. Teksti allikaks on märgitud eesti rahvaluule, kuid kasutatud on ju nii teksti kui ka viisi.

„Regiväli“ on jaotatud kolme ossa, mida helilooja nimetab väljadeks. Neist esimene väli koondab sõjateemalisi laule, teise sisu on kahe inimese vahelisi suhteid puudutavalt romantiline ning kolmandas osas toimub pärast sünni ja surma dihhotoomiaga kulminatsiooni rahunemine, kui on jõutud meie esi­vanemate kosmoloogilisse müüti „Tähemõrsja“.

Väike-Maarja, Karuse ja Kuusalu tekstidest ja viisidest kokku pandud ning varem Kärt Johansoni esituses meeldejäävaks lauldud „Metsaligled, metsa­lagled“ kannab meid otsekohe traagiliste sündmuste keskpunkti: külast pärit noormees on viidud pere teadmata nekrutiks. Laulu laulavad nekrutist mahajäänud, sellega leinatakse nekrutit, samal ajal hoitakse temaga sidet. Nekrut palub lauljate suu läbi, et linnud viiksid sõnumi tema sõjatandrile viimisest tema isa-ema, õdede-vendadeni. Hasso Krull räägib oma regilaulu taskuhäälingus laulu „Metsaligled, metsalagled“ teemal, et animistlikus kosmoloogias on linnud kõige ülevamad sõnumi­toojad ning rändlinnud suisa teispoolsusega ühenduses.³ Krull lisab, et „vanade laulude seas on nekrutilaulud kõige patsifistlikumad“ ja seda rahu­sõnumit kannab ka Uusbergi „Metsaligled, metsalagled“ ning tegelikult kogu „Regiväli“.

Huvitav oli kuulata, kuidas nii Setomaalt pärit laulu „Sõda tuleb, sõsarakene“ kui ka teiste Uusbergi kasutatud seto laulude puhul pole helilooja kasutanud killõ⁴ printsiipi: selle asemel lisandub kordusreas ainult alumise torrõ osa, kuid mõjuv on see sellegipoolest. Sugestiivsena mõjusid teose lõpus koori korratud sõnad „Kudres, Kadres“. Põnev, et Uusberg siinses sõjalaulus „Kudres, Kadres“ motiivi sisse toob, sest regilauludes on see varem kasutust leidnud sellises lüroeepiliste laulude tüübis nagu „Ristitud mets“.

Üle-eestilise sõnade levikuga, kuid teadmata päritolu viisiga regilaulus „Miks see ilmake udune?“ on minu meelest Uusbergi teoses kõige tormislikum helikeel. Paratamatult on Uusbergi tegevuses võimalik otsida paralleele Veljo Tormise hindamatu väärtusega muusikaga, sest tema on oma heliloomingus seni kõige rohkem soome-ugri rahvaste muusikapärandit jäädvustanud.

Väga huvitavalt on Uusberg kokku põiminud erilise kolmerealise viisi struktuuriga Kolga-Jaani kihelkonnast pärit regilaulu „Mis maksab muretsemine“ siirdevormilise laulumänguga⁵ „Piis pikka pilliroho marja“. „Mis maksab muretsemine“ kutsub üles mitte muretsema (jäädes sealjuures viisi poolest siiski tõsiseks ja minoorselt murelikuks) ning valmistab nagu pinna ette mänguliseks Vigala kihelkonnast pärinevaks sõrmemähkimise mänguks „Piis pikka pilliroho marja“.

Ülimalt kaunis on ka keelpillidega esitatud „Taevane kiik“ („Laevapuu otsimise“ viisil Harju-Jaani kihelkonnast). See on teoses sõnalisele regilaulule hea vaheldus: vioolamängijad jutustasid sellegipoolest väga selgelt just Taevase kiige lugu.

Mõtlik-romantiliselt on seatud Räpinast pärit regilaul „Mari kulda“ (seda on laulnud ka ansambel Ytsiotsõ), kus neiu palub emalt, et too seletaks talle nähtud unenägu: selgub, et erisuguste puude unes nägemine tähendas neiule, et tulemas on kosjad ja hea tulevane.

„Hällilaulu“ seto tekstis suigutatakse last surma poole ja selles iseenesest ei olnud muistses ühiskonnas midagi halba. Kuna eluraskusi kogeti iga päev, siis selle sooviga sooviti lapsele tollastes tingimustes midagi head – et ta ei peaks siinse elu kannatusi pikka aega taluma. Uusbergi valitud kolmes erisuguses üle Eesti pärit „Hällilaulu“ tekstis põimuvad väga ülevad ja ühtaegu rasked tunded ning seda annab täpselt edasi ka tema seade, mis on lausa kogu teose kulminatsioon.

Samuti seto päritolu „Tähemõrsja“ teeb eriliseks, et siin on ilmatütreks kehastunud lauljal mõne rea vältel eeslaulja roll. Uusbergi teose ülejäänud osades ei ole ühte eeslauljat, nagu traditsiooniliselt on olnud, vaid eeslauljaks on osa koorist või laulab terve koor korraga. Kontserdi jooksul jõudsin tõdemuseni, et kogu teose „eeslaulja“ oli oma soojuse ja jõuga Tõnu Kaljuste, kelle kooriks oli omakorda koor ning orkester kui üks suur elav ja hingav organism.

Tormilise plaksutamise ja jala­müdistamisega tänutunnet väljendanud publikule kõlas lisaloona Tõnu Kõrvitsa seatud Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ Juhan Liivi tekstile.

Pärt Uusbergi teos „Regiväli“ laotab aga publiku ette regilaulude väe kogu seal peituva hiilguse ja elulisusega.

1 Marge-Ly Rookäär, Isegi kui taevas on halli värvi. – Sirp 21. VII 2023.

2 Ridu, kus mitmesilbiline sõna algab värsijala nõrgast kohast, nimetatakse murtud värssideks.

3 Hasso Krull, Hasso Krulli pajatused. Kärt Johanson – Metsaligled-metsalagled. – Regilaulu Podcast 19.

4 Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, mille rahvapärased nimetused on torrõ ja killõ. Torrõ on põhihääl, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab – enamasti muudetud kujul – eeslaulja viisi. Killõ on kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel ja seda laulab kooris ainult üks laulja.

5 Juba XVII–XVIII sajandil hakkas regilaulu kõrvale kujunema uuem laulustiil, mida mõjutasid peamiselt lääne-, aga ka idapoolsed traditsioonid. Kasutusele võeti uutmoodi värsimõõt, laulud ehitati üles värsipaaride või koguni neljarealiste salmide kaupa ja algriimi kõrval hakati kasutama lõppriimi. Salmideks jagunemise põhimõte seostus viiside keerulisemaks muutuva vormiga. Mitmes laululiigis segunesid regilaulu tunnused (eri kombinatsioonides) uuema stiili tunnustega. Kujunenud laulukihistust on nimetatud siirdevormiliseks.