Pealelend

Siret Campbell, – konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ üks korraldajaid

Pealelend

Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool koostöös Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ning Sõltumatu Tantsu Lavaga korraldab 7. ja 8. märtsil muusika- ja teatriakadeemias rahvusvahelise konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“.

Siret Campbell, konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ üks korraldajaid 
Johan Elm

Kes meie teatritegijatest ja -uurijatest milliseid teemasid konverentsil käsitleb?

Pealkirjaks sai „Dramaturgia – maastike kaardistamine“, sest dramaturgia­valdkonnas on mitmeid maastikke, mida tuleb suurema pildi adumiseks kaardistada. Sellises ulatuses pole seda konverentsi vormis meil varem tehtud.

Dramaturgia terminivara osas pole teatrivaldkonnas päris üheseid arusaamu. Alustuseks ongi Anneli Saro ettekanne terminite teemal, et ka konverentsi käigus saadaks üksteisest täpsemalt aru. Ajakohane küsimus puudutab näidendeid: kas neil üldse on enam kohta XXI sajandi teatris või on tegemist igandiga? Sellele heidab valgust Ivar Põllu. Dramaturgi lähedasim koostööpartner teatris on lavastaja ning oma koostöökogemustest dramaturgidega räägib Endla teatri lavastaja Laura Jaanhold.

Vaadatakse ka (sõna)teatrist kaugemale, uuritakse dramaturgia laiemat tähendusvälja. Sveta Grigorjeva ja Kerli Ever vaatlevad tantsu ja dramaturgia ristumiskohti, arutlevad nende poliitilise potentsiaali, aga ka dramaturgia kui sõpruse üle. Teatri ja kirjanduse suhtest annab ülevaate Sven Karja ettekanne „Teatriks pruulitud kirjandus“. Oliver Issak aitab mõista, kuidas näha läbi teatriinstitutsioonide dramaturgilisest sisust ja sõnumist. Esimese konverentsipäeva lõpetab Mihkel Seeder, kes annab ülevaate dramaturgiameti pahupoolest.

Tegemist on rahvusvahelise konverentsiga. Keda on Tallinna oodata?

Peaesineja on Briti näitekirjanik ja etendaja Tim Crouch, kes annab loeng­etenduse dramaturgiast ja ettekujutus­võimest. Räägitakse tantsudramaturgia õpetamisest (Sandra Noeth Saksamaalt) ning digitehnoloogiate ja tehisaru kasutamisest teatris (Nicolas Rosette Prantsusmaalt), tõmmatakse töövõttestiku osas paralleele filmi- ja seriaalimaailmaga (Joachim Friedmann Saksamaalt). Põhjamaade suurima näidendiagentuuri Colombine juhataja Hedda Krausz Sjögren annab ülevaate, mis tagab näidendile ekspordiväärtuse. Poola ühe olulisema teatri, Varssavi Uue teatri (Nowy Teatr) peadramaturg Piotr Gruszczyński annab ülevaate sealse teatri hetkeseisust.

Milline on eesti dramaturgia ja dramaturgiõppe hetkeseis? Millised on peamised probleemid?

Dramaturgia on mitmekesine ja elav. Kui peaks kuidagi eristama dramaturgide põlvkondi, siis mina näen neid praegu olevat kolm. Vanema generatsiooni dramaturgid näevad oma rolli eelkõige tekstide kirjutamisel, olgu see täispikk (pigem klassikaline) näidend või sõnaline tekst suuremas tervikus (nt dialoogid). Keskmises nähakse vajadust tegeleda ka mittesõnalise dramaturgiaga ehk mitmed dramaturgid identifitseerivad end kas täielikult või osaliselt lavastusdramaturgina. Nad oskavad kirjutada algupärandeid ja adaptatsioone ega tunne kirjutamise suhtes vastumeelsust. Nooremale põlvkonnale on piirid hägusamad. Žanri­piirid ei oma tähtsust, sageli neid polegi; lavastusprotsessis ei ole rangelt piiritletud rolle (etendaja, lavastaja, dramaturg, kunstnik), igaüks võib teha kõike ja anda oma panuse terviklikumalt. Näidendite kirjutamise vastu tunnevad neist mõned huvi, aga enamik identifitseerib end eelkõige lavastusdramaturgi või laiemalt teatripraktikuna.

Millised on probleemid meie dramaturgias? Alati saab öelda, et midagi on liiga vähe: enamasti raha, sisuliselt aga mingite maailmavaadete esindatust, valdkondlikku arengut jm. Neist puudustest tuleb olla teadlik ja nendega tegeleda. Valdkonna mõtestaja ja dramaturgia õppesuuna juhina ütlen suure pildi kohta, et asjad on siiski hästi. Meil on sisulist ja temaatilist mitmekesisust, palju erilaadset teatrit, on särasilmseid noori ja torisevaid keskealisi. Minu positiivne meelsus lähtub võrdlusest lähiriikidega. Balti õdedel-vendadel on meiega võrreldes teatrite rahastusega palju kehvem seis, Põhjamaadel pannakse kinni teatreid ja teatrikoole, samuti on seal mitmeid tabuteemasid, mida ei tohigi teatris või avalikult käsitleda. Meil kõik toimib ja elab. Kõigile ei pruugi kõik meeldida, aga see on hea pinnas mitmekesisuseks.

Dramaturgiõpe meie lavakunstikoolis on ikka lähtunud suuresti sellest, milline on erialaõppejõu käsitlus dramaturgiast, sellist süsteemsust ja järjepidevust, kui on näitlejaõppes, pole välja kujunenud. Varasemate lendude suurima vajakajäämisena näen, et dramaturgiõppe erialaainete maht oli väike ning tudengitel kulus suurem osa ajast mitmetele näitlejaõppe ainetele, millest dramaturgina vähe kasu. Töötasin välja dramaturgia ainekava 2018. aastal ja juhendan dramaturge alates 2022. aastast. Minu eesmärk on, et õppe maht oleks nii suur, et nelja aastaga omandaksid tudengid oskused, mida neil professionaalses töös ja tuleviku perspektiive arvesse võttes tarvis läheb. Praegu on nendeks oskusteks laias laastus võime töötada lavastus­dramaturgina (teatris, tantsualal, etenduskunstis ja mujalgi), kirjutada teatri loominguliste protsesside tarvis tekste.

Endiselt on dramaturgiõpe tihedas seoses lavastajatudengite omaga: esimesel kahel õppeaastal osalevad peaaegu kõigis ainetes lavastaja- ja dramaturgiüliõpilased koos. Samuti võtavad dramaturgid esimesel kahel õppeaastal osa näitlejaeriala tundidest. Tihe põimitus on suur ja unikaalne väärtus. Välismaa kolleegidega suheldes olen näinud, et paljudes ülikoolides õpivad dramaturgid kas täielikult või arvestatava osa õpingute ajast isolatsioonis.

Konverentsi raames esitletakse EMTA lavakunstikooli ja Eesti Teatriliidu välja antud „Dramaturgiraamatut“. Mida see sisaldab?

„Dramaturgiraamat“ kuulub mõtteliselt samasse raamistikku „Lavastajaraamatutega“. Selle tarbeks intervjueerisid dramaturgia eriala tudengid Maarja Moor ja Joosep Lõhmus 13 kodumaist dramaturgi. Vähemaga kui 13 hakkama ei saanud ja rohkem raamatusse poleks mahtunud – intervjuud on põhjalikud. Raamatu töörühma tuumikus oli peale minu veel Madli Pesti. Neljakesi võtsime eesmärgi anda raamatuga ülevaatlik pilt, kuidas tänapäeval näha ja käsitleda dramaturgiat ja dramaturgi eriala praktikute endi vaadete kaudu.

Sirp