Niisiis, eesti raamat. Tallinn, „Eesti Raamat“. Selle järel käib kohe refrään: trükipoognaid nii ja nii palju, tingtrükipoognaid rohkem, siis veel arvestuspoognad. Samamoodi nagu vanade multifilmide heliribalt on salakeele sõnavarra jõudnud „helioperaator Herman Vahtel“, oleme raamatutest saanud lisaks poognatele ofsetpaberi nr 1, trükipaberi nr 2 ja tingvärvitõmmised, „laduda antud“ ja „trükkida antud“. Ning siis veel lõpmata hulk paroole, mis elus üht või teist hetke värvivad. Veri, ei mingit kahtlust. Ida-Euroopast, puuriida tagant. MÕV. Ahjud, pliidid, kaminad.
Näib, et raamat on mind paremini treeninud kui näiteks film. Olen püüdnud meenutada kümnete tuttava pealkirjaga filmide sisu. Olen alustanud kümnete võõra pealkirjaga filmide vaatamist ning episoodiliselt avastanud, et olen neid ikkagi näinud. Aga mu raamaturiiulis on vähe raamatuid, mille sisu ma üldse ei mäleta. Muidugi, filmi saab vaadata olmeasju lahendades – seina värvides, seeni puhastades, – aga lugeda ei saa ning ujuv tähelepanu jätab mällu suuremad augud. Ja mis on veel lahe: raamatus, elus vähem, kui üldse, saab „vabandavalt naeratada“ või „miski peas vasardada“ ja lugemisdrill lisab neid reaalsust avardavaid nüansse järjest juurde.
Kord meenutasin kerge ehmatusega, et ma ei mäleta oma lõpukirjandit. Suudan meenutada ainult pealkirja, aga sisust ei midagi, ja see oli nii ammu. Sajandivahetusel. Kindlasti olin närvis, kuigi harjutatud sai kõvasti. Žanrina näis lõpukirjand tohutu pikk, käsikirjas lehekülgi ja lehekülgi. Guugeldasin: tegelikult ainult 600–800 sõna, sama pikk kui see lugu siin. Kirjutamiseks oli aega kuus tundi, minu jaoks ogar tempo, mis tõmbas pingesse. Timmiksin sedalaadi teksti kuus päeva, seitsmendal puhkaksin. Vaataksin praegugi halvatult valget lehte, kuigi harjutanud olen nüüdseks rohkem. Kaks korda kauem.
Tegelikult ma ei ole enam suur lugeja, vanasti olin küll. Surve lugeda on tugev, lugemine upitab ikka paremaks inimeseks, aga ma ei tihka luisata. Kui tuleb küsitlus, siis mina olengi see, kes näitajaid alla tõmbab. Ja mu raamaturiiul ei ole muljetavaldav! Hästi, riiulid on küll muljetavaldavad, sest ma olen disainer ja mul on heal tasemel tisler. Aga olen kolimiste käigus oma kollektsiooni tõsiselt rookinud ja igas järgmises kohas elades jätnud osa kogust välja panemise asemel kolimiskastidesse, sest raamatud on rasked ja mis neist ikka riiulisse ja tagasi laduda. Praegugi on mitu kasti panipaigas. Keskmisel eestlasel on kodus kuni mitusada raamatut, selle järgi olen keskmise mõõdus.
Mis mõtteid need riiulimeetrid hoiavad ja mis tulu toovad?
Nõukogude ajal välja antud raamatuid seovad abstraktsed, nahkehistööd meenutavad kaanekujundused, kare, kopituse- või tolmuhõnguga kolletunud paber ja illustratsioonid, mille teineteise peale ette nähtud värvikihtide trükkimisel on värvilaigud joonistuse ja üksteise suhtes lõbustavalt pentsikutes kohtades, sest lehed on trükkimise ajal viltu nihkunud. Huulte värv suudlusena hoopis kaelal, puu otsas värvita õunad, mille puna hõljub varjuna kaugel eemal. Aga tiraažid! 1988. aasta „Pipi Pikksuka“ trükiarv oli 85 000! Praegu välja antavate raamatute eksemplaride arv on ilukirjandusel alla tuhande, tõlkekirjandusel veel väiksem. Nõukogude lasteraamatut iseloomustab ka elu peegeldamise uljas stiil: „Sipsikus“ teeb majahoidja väraval suitsu, muistendite illustratsioonidel vahutavad elutruult õllekapad, kõrval pitsid kangemaga. Nooremale koolieale! Sain ühe sellise köite kolmanda klassi kiitusega lõpetamise puhul kooli õppenõukogult kingituseks.
Iseseisvunud Eestis ilmus raamat teinekord kohati lahti lõikamata lehekülgedega või nii hapras liimköites, et riiulis on mõne raamatu asemel liiga õhukeste kaante vahel peotäied lahtisi lehti. Paar nulli- ja kümnendatel ilmunud raamatut on jällegi nii tihedalt trükivigu täis, et lõpuks väsisin imestamast. Pole laduda antud, on digitrükitud ja vähesema vaeva elevus pole ära tasunud. Enam midagi sellist väga ei kohta. Ent armsad on nad riiulis ikka ja vähemalt lõhnavad hästi.
Raamatud, mis on tulnud ja läinud. Aitasime koolis klassijuhatajal mõnikord suve lõpus kõik algavaks aastaks vaja minevad õpikud raamatukogust klassi tassida. See andis hea eelise: enne ametlikku algust sai kogu materjali kiirelt ette läbi võtta. Huvitav, et kõige paeluvamad olid keemia- ja füüsikaõpikud. Aga mäletan ka rõõmu ühest väga paksust, pehmeks sirvitud lehtede ja teraliste, mitteloetavate mustvalgete trükipiltidega ajalooõpikust, kus võis töö käigus vabalt alla joonida ja täiendada ning mille saime aasta lõpus endale koju, sest need kanti maha. Vist oli nii, et suur osa seal kirjutatust oli ühe ajastu lõppedes täiesti õpetamatu. Muidugi tekkis nüüd huvi õpiku kõlbmatust kontrollida, aga ma ei leia seda enam.
Vorm vormiks, hulk hulgaks, eestikeelne raamat on igal juhul suur ime. Jaan Krossi Johan Wikman ütles: „Meid eestlasi on ju niivõrd vähe“. Eesti keeles kirjutatu on kallis, märgib privileegi ja vabadust. Teaduskeele pärast on küll mure, aga kes saavad, teevad, mis teha annab.
Lugemises on vabadust aega ja ruumi tähele panna. Siinne kliima sobib ju lugemiseks nii hästi. Talvel on liiga palju uinutavat pimedat aega, kevad ja sügis on reipaks ringi liikumiseks liiga tatised, suvel on jällegi tööpäeva lõpus veel ilmatult aega soojas ja valges istumiseks. Ja lugemiseks. Raamat aitab aega üles leida, seda saab soovitada kõikidele. Teeks kõike veelgi rohkem parasvöötmele kohaselt parajalt, mõõdutundega, aegamööda.
Minu arvates saab sellest tohutult tulu.
