Nädala šoki põhjustamisel oli sedapuhku Saksamaa kord. See oli oodatud šokk, sest küsitlustes ennustati valimis­tulemust üsna täpselt. Endise sotsialistliku Ida-Saksamaa ala värvus valimis­kaardil üleni helesiniseks. Parem­äärmuslikuks tituleeritav populistide erakond Alternatiiv Saksamaale (AfD) tegi puhta töö, välja arvatud Berliinis, ja kogus parimates Tüüringi valimisringkondades peaaegu 50% kõigist häältest. Õudne lugu kogu Euroopale, sest põhiliselt iseloomustatakse AfDd kahe märksõnaga: „immigratsioonivastasus“ ja „Vene-­sõbralikkus“. Mille poolest seostuvad need kaks tunnust parempoolsusega, ei vaevu keegi selgitama.

Tõsi, paberil näeb AfD lubatud majanduspoliitika mõneski elemendis välja väga sarnane põliste parem­tsentristlike kristlike demokraatide omaga: väiksemad maksud ja riigi väiksem osalemine majanduses, vabam turg ja vähem piiranguid. Kuidas seda kõike saavutada, kui realiseeruks ka AfD nõue, et Saksamaa lahkub Euroopa Liidust, populistid ei põhjenda. Nagu ka seda, kuidas võiks parempoolsest majanduspoliitikast olla abi just AfD valijatele. Kummaline küll, aga AfD programm ei kattu peaaegu üldse nende valijaskonna huvidega. Suur häälesaak rajaneb lihtsakoelisel pettusel ning kõneleb ennekõike puudujääkidest Ida-Saksamaa elanike kodaniku- ja üldhariduses ning demokraatia toimemehhanismide mõistmises. Aga ka sellest, milliseid vigu Saksamaad juhtinud võimu­koalitsioonid pärast riigi taasühendamist 1990. aastal on suurest südameheadusest järje­pidevalt teinud. Lihtsalt öeldes: kui oled ostnud armastust raha eest korra, jäädki seda üha uuesti ostma.

Miks ja kuidas on kujundatud valijate meelsust Ida-Saksamaal petukauba abil, hirmu külvates ja tonte seinale maalides, populistlikele juhtidele tüüpilise künismi ja omakasupüüdlikkusega, selgitavad hästi demograafilised faktid. Immigratsioon ei ole Ida-Saksamaal iial olnud tõsisem probleem. Taasühinemise ajal moodustasid mittesakslased kõigest 2% Ida-Saksamaa elanikkonnast, nüüdseks on nende osa kerkinud 8%ni, kuid seda valdavalt Berliini arvelt. Tüüringi metsades peab immigranti endiselt tikutule või leegiheitjaga otsima, aga keda pole, seda pole. Järelikult ei saa immigrandid ka kuidagi põlistelt ossidelt nende tulusaid (?) töökohti tööstuse ja teeninduse lihttöödel massiliselt ära võtta. Lihtsale põhiharidusega keskealisele mehele (AfD tüüpvalija), kelle pilk kodutänavalt eriti kaugemale ei ulatu, see ei loe, sest neeger on alati süüdi.

Kui vilets siis elu Ida-Saksamaa liidu­maadel on? Euroopa Liidu regioonide võrdluspildis (NUTS2), kus SKT elaniku kohta on tasandatud ostujõu alusel, näevad idapoolsed liidumaad üsna head välja: elatustase küünib seal 83–87 protsendini ELi keskmisest. See on umbes sama tase, mis Eestis või lõviosas Prantsusmaast, rääkimata siis Ida-Saksamaa vahetult piiritagustest Poola ja Tšehhi piirkondadest, kus tiksutakse 60–70% peal ELi keskmisest. Jah, Lõuna-Baierist, Stuttgardist ja Darmstadtist ollakse poole vaesemad. See teadmine teeb muidu elamisväärse elu juures ainult hingele haiget, kuid annab ka õigustuse lõputuks väljapressimiseks.

Uute liidumaade elujärjest kõnelevad ka Saksamaa siserände andmed. 1990ndate alguse massiline väljajooks idast läände pidurdus üsna kiiresti ning sel sajandil ei ole rändesaldo lääne kasuks kordagi ületanud 100 000 piiri aastas. Viimased kolmteist aastat on siserände saldo olnud nullis, see tähendab, et elatustaseme erinevus liidumaades ei ole enam rahvast liikuma panev jõud. Piire ei ole, keelebarjääri samuti mitte, aga ometi eelistab idasakslane lihtsalt kodus vihane olla, selmet oma elujärje parandamiseks midagi ette võtta.

Osa vastusest poliitiliste meeleolude erinevuse kohta Saksamaa idas ja läänes peitub rahvastiku ealises koosseisus. 1990. aastaga võrreldes on keskmine läänesakslane praegu 4,5 aastat vanem (vastavalt 39,6 ja 44,2), idasakslane aga üle 9 aasta vanem (38,1 ja 47,3). Keskeltläbi eakas rahvas seega. Aga keskmist ei kujunda kõrgeks mitte järsu hüppe teinud pikaealisus, vaid noorte puudumine. Mis on julmalt öeldes hea, sest milliste tööharjumuste ja väärtushinnangutega lapsed oleksid võrsunud peredes, kus isa miilits ja ema nuhk ning kus õhtul töölt tulles isa lastele rääkinuks: „Täna läks päev korda, peksime kangialuses kolm punkarit vaeseomaks“. Ning ema lisanuks: „Ei olnud paha, tegin seitse sala- ja valekaebust naabrite kohta, küll nad nüüd saavad!“

Taasühinemisele järgnes Ida-Saksamaal sündimuse kokkuvarisemine, kaks kümnendit demograafilist auku niigi nigelalt tasemelt, mis iseloomustas kõiki sotsialismileeri maid. Summaarne sündimuskordaja langes halvimail aastail 0,75ni ning jõudis tagasi läänega võrdsele tasemele 2008. aastal. Need sündimata aastakäigud peaksid praeguseks olema jõudnud tööturule, aga seal neid ei ole. Pole siis ka ime, et tööturu kehv seis ei innusta neisse piirkondadesse uusi ettevõtteid rajama ja töökohti looma. Toonastele noortele naistele aga ei saa vähimatki ette heita, et nad üdini meesšovinistliku punase ühiskonna kammitsaist vabanemise järel ei soovinud saada lapsi harimata ja karjääriperspektiivita jõmmidega.

Demograafilistele muredele, mis põhjustavad eriti ääremaadel majandusliku taandarengu, teatavasti ei ole kiiret lahendust: ei aita siin otsene rahapakkumine iibe- või regionaalpoliitika nime all, veel vähem aga valitsusasutustes laamendamine süvariiklusena tuntud õiguskorra likvideerimiseks. See kehtib ühtviisi igal pool, mitte ainult Saksamaal. Paradoksaalselt aga sobib populistide olemasolu ühtviisi kõigile, nagu on kõigi huvides seegi, et nad kunagi võimule ei pääse ja etendavad igavest opositsiooni.

Valimistulemus Saksmaal tegi kristlike demokraatide juhi Friedrich Merzi ülesande koalitsiooni moodustamisel erakordselt lihtsaks. Mandaatide jaotus on nagu otse politoloogia õpikust. Stabiilseks enamusvõimuks on võimalik ainult üks koalitsioon. AfD välistamine nende paari pealoosungi ettekäändel on mugav, kuid tegelik võimatus „parempoolset“ koalitsiooni moodustada peitub ikka kahe erakonna majanduspoliitika ühitamatuses, mitte suhtumises Venemaasse. Ainumõeldav on kompromissi leidmine sotsiaaldemokraatidega, nagu seda tööturu pooled, tööandjad ja ametiühingud, on inimpõlvede kaupa teinud. Kaikameeste kära akna taga on kokkuleppele jõudmist soosiv, mitte takistav tegur. Seda enam et vanuse kasvades väheneb nende agressiivsus ning puudub purustava kristalliöö korraldamise potentsiaal.

Pealegi, ega AfD ei tahagi valitsusse, sest erakonna eliit on võimusüsteemis mõnusad töökohad juba saanud – ja milleks nõuda endale juurde ka valitsusvastutust, kui see toob kohe kaasa suure blufi paljastumise. Raha, millega sotsiaalselt tõrjutuid nende soovidele vastavalt üle kullata, eelarves ei ole ja kui olekski, siis poleks rahakülvamises mitte midagi parempoolset. Õnnetoov Euroopa Liidust väljumine ning ühisrahast loobumine marga kasuks on samuti välistatud ja opositsioon on ainus paik, kus pääseb ülestunnistusest, et tegelikult meeldib EL ja ühisraha ka alternatiivi pakkujatele.

Populism oma lärmakas labasuses võib olla ebameeldiv, kuid demokraatliku ühiskonnakorra juures vältimatu pahe, kontinentaalses mitmeparteisüsteemis ka ohutu. Populism ei likvideeri ääremaastumist. Isegi kui saaks, ei tahaks, sest ta ju toitub sellest. Mõnel pool (nagu ka Eestis) on populistid valitsusse võetud, seal „normaliseeritud“ ja liigne aur välja lastud. Saksamaal puudub selle järele lähiaastail vajadus. Euroopa südames jätkub mõistuspärane stabiilsus.