Rännakud raamatutes ja raamatutega

Rännakud raamatutes ja raamatutega

Signe Ivask, Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur
Marek Mackových

Kui öeldakse „raamaturiiul“, meenuvad mulle lookas ja täistuubitud raamaturiiulid kodus, aga ka vanavanemate ja vanavanavanemate juures. Raamatuid oli kõikjal nõnda palju, et neid tuli panna raamaturiiulisse kahte ritta: üks tahapoole, teine ettepoole. Oli see parim lahendus? Vaevalt, sest ega õigel ajal tagaotsitavat raamatut üles leidnud. Raamatud on meie peres olnud pühad, neid ei jäeta laokile – kui loed raamatu ära, pane see tagasi riiulisse.

Armastasin lapsena lugeda. Raamatud täitsid mu pea fantaasia ning kasutute ja kasulike faktidega. Oma sügava armastuse eesti keele vastu leidsin ka raamatutest. Ühest raamatust, kui olla täpne.

Mulle meeldis, et suveks anti meile koolist ette nimekiri raamatutest, mida lugeda. Eriti meeldis, kui õpetaja andis autori, aga raamatu saime ise valida. Kord tuli meil lugeda Jaan Krossi. „Wikmani poisse“ ma lugeda ei tahtnud, sest seda olin telekast näinud ja seetõttu oli lugemisest pool võlu võetud. Otsustasin võtta midagi, mis näis huvitav ja valik langes „Mesmeri ringi“ kasuks. Olin lummatud Jaan Krossi ilusast, selgest ja lihtsast eesti keelest. Ma ei pidanud raamatut lugema koos seletava sõnaraamatuga ja tabasin end korduvalt mõtlemast, kui ilus ja rikas on meie keel. See on tänini mu lemmikraamat.

Raamatutega seoses tuleb silme ette üks mälupilt. Vanaisa istub madalas tugitoolis ja küürutab millegi kohal, suitsev sigaret näpu vahel. Tema ees diivanilaual lebab avatud raamat. Iga päev loeb ta uue raamatu läbi, lookas raamaturiiulis neid ometi jagub. Ta teeb seda, kuni tervis lubab ja päevi antud. Viimane raamat, mille ta raamatukogust laenutada palub, on Anna Politkovskaja „Putini Venemaa“. Kas ta selle läbi lugeda jõudis, ei tea, sest vahepeal sai ta tervis löögi ja vanaisa suri. Minu ülesanne oli raamat tagastada, aga otsustasin enne selle ise ka läbi lugeda. Keskkooliõpilase jaoks oli raamat ränk, aga vajalik.

Nagu näha, tekitavad raamatud minus palju tundeid ja viivad ajas rändama. Võin saada osa tudengite naljakatest jahmerdustest 1938. aasta Tartus, aga teisalt kajavad mu kõrvus siiani vanaisa köhatused ja kihistamine, sest lugemisel oli anekdoodiraamat.

Sirp