Festival „Dreamscape“ 14. – 16. II Paavli kultuurivabrikus.
Talvises Tallinnas teist aastat peetav muusika- ja eksperimentaalmeedia festival „Dreamscape“ on esimese aasta kompavast kohmetusest üle saanud ja leidnud endale keset kaootilist maailmapilti koha siinse elektroonikaskeene valgustajana, mille kõrval annavad tooni ka välismaised hoolikalt nopitud esinejad. Muusika, visuaalkunst, installatsioonid ja töötoad käsikäes kõlab küllusliku plaanina ning just avastuslikkust kaks tihedat festivalipäeva pakkusidki.
Ülevoolavalt esinejarohke programm (26 esinejat!) ulatus pika sammuga mõlema päeva öösse ja hommikussegi ning mahutas laupäeva pärastlõunasse veel psühho- ja muusikaterapeudi Alice Pehki ning briti muusiku ja muusikainstrumentide inseneri Sam Barkeri töötoad. Kui lisada veel kaheksaliikmelise kunstniketiimi kunstiprogramm ja installatsioonid, siis on selge, et valikusse jäid fragmendid, milleni jalg viis ja mida kõrv kuulama jäi.
Enne festivali välja paisatud esinejate nimekirjas peaaegu viimase hetkeni kuigi palju selgitusi ei olnud: see, kas tegemist on DJ või produtsendi, äärealadel pikalt kündnud või just välja vupsanud süvaspetsialistiga, oleneb laialdastest teadmistest või guugeldamisest. Natuke ja veidi rohkemgi jäi puudu korraldajate selgitustööst, mis oleks esinejate tausta ja eripära selgemalt välja toonud. Ühtpidi järgib selline peiteline presentatsioonistiil underground-esteetikat, teistpidi ei aita ka hoolas guugeldamine, kuna paljude nimede esindatus internetis (rääkimata voogedastuskeskkondades leitavusest) on napp või peaaegu olematu. Aga ega pidu seepärast pidamata jää ega uudsed elamused saamata: minu märkmepagasisse jäi paarkümmend tuvastamata muusikalist lühiklippi ja märge „laud tapab laivi“.
Kui tegemist on elektroonikapõhise artistivalikuga, on raske nõuda lavapõnevust või veidikenegi suhtlemislaadset integratsiooni publikuga. Altariks kujundatud laud jääbki müüriks ja nuppude-seadmete alkeemia esinejate privaatsfääriks. Just kaasamise ja ühise kohaloleku poolest mõjusid vabastavana Gregor Kulla, Maria Fausti ja Music For Your Plantsi etteasted, kus kehtestati end lava ees ja publiku sees.
Reedene festivali avapäev vormus pikema jututa eesti taibuelektroonika värskeks ülevaateks: Lootus, Metruhaze, Dharma Coil, UVスペース, Olga & Bobek ja Rando Arand pole ehk nimed, mis päevast päeva huulil kõlaks, aga tasub täitsa meelde jätta. Rabavat originaalsust ehk ei leidunud, aga seda on raske tabada ka ülemaailmsest üleküllastatud elektroonikapildist. Post-club-esteetika kujundas ka kõiki avapäeva live-esinemisi ning see andis artistidele võimaluse piiridesse takerdumata siduda minimalismi maksimalismiga, mängida IDMi, noise’i ja techno tööriistadega, samuti siduda eksperimentaalsust retro- ja etnofuturismiga. Saksamaal resideeriva briti muusiku Sam Barkeri tipptehnoloogiline ja inspireeriv rännak kinnistas mulje, et muusikaliselt hingatakse nii siin kui seal ühises sfääris.
Kui kausse kaaluma hakata, siis reedesest muusikamaratonist tekkinud kurnatus pani laupäevase kava veelgi rohkem elama ning tekitas lavadele peaaegu ideaalse balansi distantsse tehnoloogia ja intiimsema väljenduslikkuse vahel. Mert Salkim, laurel 2, Weak People ja Roma Vjazemski andsid kõik festivali visioonile uue ja parajalt omanäolise lisaväärtuse, lava ette toodud süvamuusikud Gregor Kulla ja Maria Faust pälvisid publiku süvenenud tähelepanu. Fausti alati improvisatsiooniline saksofonirituaal kujunes kogu festivali üheks tippmomendiks: toores ja täpne, vulgaarne ja sakraalne, kurjakuulutav ja koomiline pahvak lihtsa luuperi ja mõne efektiga naelutas ja hämmastas. Teatepulga üle võtnud Norman Orro kübertroopikaprojekt Music For Your Plants paelus täpse tervikvisiooniga ja saavutas õige hingamise alles etteaste teises pooles, mil Orro asus soleerima elektroonilisel puhkpillil, liikudes new age’i ja psühhedeelia piirimail. Laupäevaseks klubiööks pjedestaalile seatud taani helikunstnik Croatian Amor ja soome artist Glayden lennutasid õhku juba kergemaid-helgemaid tantsupõrandatoone ning pakkusid eufoorilist toidet tublisti pühapäeva hommikusse jätkuvale tiksumisele.
Festivalimaraton ei ole nõrkadele, aga festivali „Dreamscape“ tugevaks trumbiks on kujunemas sügavate ja klubilike hoovuste täpne balanss. Kui võtta veel arvesse, et festivali taustal peeti paralleelmaailmades ka „Eesti laulu“ karnevali ja black metal’i festivali „Howls of Winter“, siis Paavli kultuurivabriku mõlema festivalipäeva täismaja räägib juba enda eest – asjal on jumet.
