Dokumentaalfilm „Kikilipsuga mässaja“ (Aadam ja Pojad, Eesti 2024, 110 min), režissöör-stsenarist Jaan Tootsen, helilooja Vaiko Eplik, produtsendid Eero Talvistu, Jaan Tootsen, Rain Tamm ja Frédéric Casellas.
„See Ilves on ikka ülbe küll,“ ütles mulle kunagi ühe teise meediamaja ajakirjanik. Ja sellisel toonil algab ka Jaan Tootseni film „Kikilipsuga mässaja“ president Toomas Hendrik Ilvesest (THI), kes istub laua taga, aga on pannud jalad lauale.
Kui otsida filmist – mööngem, et see on keeruline – mingisugust siduvat joont, on selleks küsimus, kes on ülbe ja kes mässab „muruniiduki efekti“ vastu. Viimane tähendab, et Eestis tuleb kõik need, kes teistest kuidagi eristuvad, maha niita kui muru.
Poliitiku elu ei ole lihtne: ta peab olema rahvamees, aga kohtuma ka tähtsate riigitegelastega üle maailma ja nendega klaase kokku kõlistama. Eesti presidendi roll on selle vastuolu võib-olla eredaim kehastus. Põhiseaduses on lausa kirjas, et president esindab Eestit maailmas, aga rahva seas on ikka juurdunud arusaam, et president jätkab Konstantin Pätsi joont, paitades laste päid ja hoolitsedes kauni kodu konkursi jms eest. Astus ju THI ametisse just pärast Arnold Rüütlit, kes oli rahvamees. Siiski oli kõigile selge, et THIst Rüütlit ei saa.
Niisiis, kas olla arrogantne (selline sõna kõlab filmis) või nagu niidetud muru? Head vastust sellele küsimusele ei ole ja filmi tegijad ei ole seda ka väga otsinud. THI mässab konventsionaalsuse vastu, aga filmikaadris näidatakse Kadrioru lossi ees muru pügavat niidukit …
Pean siinkohal laskuma banaalsusse ja nentima, et filmi vaatajast sõltub väga palju. Minul oli ses plaanis filmi ühtaegu keeruline ja lihtne vaadata, sest enamik filmis näidatutest on minu tuttavad, kellega olen koos töötanud mitu aastat. THI endaga olen teinud mitu intervjuud, sestap on mulle nii mõnigi kaader midagi enamat kui see, mida näeb ekraanil. Annan endale aru, et suur osa vaatajaist ei tunne filmis näidatud inimesi. Kuidas nemad näidatavat vastu võtavad?
Jaan Tootsen ei ole üritanud teha uurivat dokumentalistikat (selle välistab tema töökoht THI kultuurinõunikuna), seega ei näe me midagi nn ärmatamise kohta. THI lustliku arrogantsi kõrval näeb aga ka abielulahutusega seotud rusutust. President on samaaegselt inimene ja institutsioon ning siin saavad need rollid kokku.
Põhiosas on film siiski naljakas ja tempokas. Isegi THI rusutust näitavad kaadrid vahelduvad peatselt millegi elavaloomulisemaga. Tootseni oskus tabada hetki on vaimustav, juba nende pärast tasub filmi vaadata.
Kui jätta kõrvale mingisuguse ühise joone otsimine, on film otsekui Oskar Lutsu pildikesi Paunverest. Naljakad kaadrid vahelduvad omavahel, nagu hetk, mil Riho Terras vajutab moblal kinni Tarmo Kõutsilt saabuva kõne, kakav lehm vms. Midagi paistab Tootsenil olevat nende paljaste jalgadega – võib-olla tahab režissöör ikkagi siit üles leida THI rahvameheliku joone? Aga kuidas sobivad omavahel kokku kikilips ja paljad jalad?
Korraks tagasi banaalsusse: Eesti vaataja tajub muidugi filmi teistmoodi kui välismaine. Taust mängib. Nii näiteks ütleb Aivar Mäe THI-le Janne Ševtšenko kohta, et too olla vana. Kõik ju teavad, mida Mäe pidi üle elama seoses ahistamisskandaaliga. Ja seos on ka tänapäevaga, sest Tommy Cash Kadriorus diskot tegemas läheb hästi kokku puhkenud Eurovisioni lauluvõistluse skandaaliga tema esitatu ümber. Mõistagi ei saanud filmi tegijad seda ette näha, aga kontekst võimendab mõnda kaadrit.
Ma ei tea, millised olid Tootseni ja THI pressišefi Toomas Sildami suhted, kuid millegipärast üritab Tootsen just Sildamit näidata kojanarrina, kelle arvel nalja teha. Sildam on kohal või on teda vaja siis, kui just midagi juhtub. Ajakirjanduses on maalitud Sildamist pilt kui mingist Kadrioru hallist kardinalist, aga filmis see küll nii ühemõtteliselt välja ei tule.
THI ja ajakirjandus on muidugi omaette teema, armastusest vihkamiseni, nagu öeldakse. Ajakirjandus, eriti välisajakirjandus, on olnud vaimustuses THI välispoliitilistest teadmistest. Ma olen ise oma kõrvaga kuulnud, kuidas üks Ameerika kolmanda või teise ešeloni ajakirjanik imestas kunagi Stockholmis THI aktsenditu inglise keele üle. Ajakirjaniku kodutöö oli ilmselt tegemata. THI ilmselt nautis eelarvamuste purunemist: tuleb poliitik Ida-Euroopa peaaegu tundmatust riigist, räägib laitmatut inglise keelt ning tunneb paremini välispoliitikat kui enamik tema kolleege.
See oli siis, kui ajakirjanduse päike paistis THI peale. Ent ajakirjandus võis saata THI kohale ka mustad äikesepilved ja siis lähevad lood keerulisemaks. „Tintla“ oli vaid üks väljendeid, mida president kasutas. Piksevardana toimiski nüüd Sildam ja vaid jumal taevas teab, kui palju pidi Sildam sirgeks rääkima. Et Sildam on ise töötanud ajakirjanikuna – olime Postimehes mitu aastat kolleegid –, tunneb ta eesti ajakirjandust põhjalikult. Suure tõenäosusega aeti mitmed asjad joonde mitteametlikult.
Tootsen töötas THI kultuurinõunikuna aastail 2012–2016. See tähendab, et THI film lõpeb loogiliselt, siis, kui sai läbi tema presidendiaeg Kadriorus. Nii režissöör kui ka president lõpetavad, ehkki loomulikult läheb kummagi elu edasi ja praeguseks on THI lahutanud ka Ieva Ilvesest (seda vist ei ole filmilindile jäädvustatud).
Ent kui film lõpeb loogiliselt, siis algus nii loogiline pole. On arusaadav, et Tootsen tahtis jäädvustada oma tööaja Kadriorus, aga siiski tulnuks kuidagi markeerida ka THI presidentuuri kaks suurimat kriisi enne 2012. aastat, see on 2007. aasta pronksiöö ja 2008. aasta Gruusia sõda. THI noorusaeg on ju markeeritud. Meil on olemas kaadrid nii ühest kui ka teisest ja teha mõni sellekohane intervjuu juurde polnuks ju suur vaev.
Ma ei mõista siin kedagi hukka, sest ilmselt oli režissööril kavatsus teha film sellest, mida tema ise saab kaameraga üles võtta. Pronksiöö ja Gruusia sõda jäid sellest plaanist välja. Kes tahab terviklikumat pilti THIst, lugegu Argo Ideoni raamatut „THI. President Ilvese Kadrioru aastad 2006–2016“.
Ka Krimmi annekteerimine on vaevu markeeritud. Samas on hästi iseloomulik sõnavahetus THI ja toonase Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Federica Mogherini vahel. Mogherini küsib, kas peaksime hakkama Venemaad pommitama. Praeguseks on jõutud teatavasti sinnani, et seda enam välistada ei saa. THI on Eesti poliitikuist võib-olla kõige jõulisemalt – või Kaja Kallasega samaväärselt – hoiatanud läänt Vene ohu eest. Euroopat iseloomustab hästi, et Kallas on nüüd Mogherini ametis.
Tootsen on aga teinud filmi, kus on välditud just seda, mida võinuks filmilt oodata – THI ja maailmapoliitika. Siin on väga palju kultuuri ehk muusikat ja kunsti. Eks igaüks lähe filmile vastu oma ootustega ning nii võivad ka minu ettevaatlikud etteheited olla tingitud ootustest. Aga kindlasti on inimesi, keda huvitabki kultuur rohkem. See on režissööri õigus – teha film oma silme läbi.
Lõpuks tuleb nentida, et film on südamlik. See tundub liiga lihtsa iseloomustusena, aga öelge, millal te nägite, kuulsite või lugesite praeguses Eestis midagi südamlikku. USA kaduv julgeolekutagatis, kolm aastat möllanud sõda Ukrainas ja järjest suuremad erimeelsused Eestis – olgu jutuks tuulikud, tuumajaam või veel midagi – tekitavad tunde, et midagi on Eestis jäädavalt kaduma läinud. Tootseni film annab tagasi usu, et see miski on veel alles.
