Mille poolest erineb praegune kolme aastakümne tagusest USAst?
Esiteks nahavärvi poolest. Valgetel on vähe lapsi, tühimiku täitsid pruunid lõunast. Nüüd on sealgi lapsi vähe ja viimaseks reservuaariks jääb Aafrika. Mujal sündinute osakaal on USAs enneolematult suur ja see ei meeldi paljudele vanaolijaile. Teiseks on uus lävimise tehnoloogia USAs nagu mujalgi lõhkunud suhtlemisviise, teinud inimesed üksildasemaks, kurvemaks ja tigedamaks. Kolmandaks tuleb riikidel, mida kauem nad kestavad, paratamatult seadusi, eeskirju, piiranguid ja aruandlusnõudeid juurde. USAs tundub üha enamatele, et parem rusud kui selline viisakalt, aga pidevalt ahistav riik. Riiki on nad kogenud, rususid veel mitte. Kõike seda saab diktatuurile pürgija ära kasutada.
Millisena tajute konservatiivide ja liberaalide omavahelisi suhteid USAs? Kui teravad need on? Kui lõhenenud on USA?
Suhted on palju teravamad kui 30 aasta eest. Rahvas on ohtlikult lõhenenud. Niinimetatud konservatiivid ei käitu enam konservatiivselt ega niinimetatud liberaalid alati liberaalselt.
NYTs osundab Masha Gessen1, et USA poliitika printsiibid ehk demokraatlike avatud ühiskonnaga riikide toetamine ja eelistamine liitlastena on pea peale pööratud. Kas konservatiivne kristlik-patriarhaalne natsionalism, woke-liikumiste- ning migratsioonivastasus jms tõrjuvad vanad väärtused kõrvale?
Ah et liberaalide arusaamad on „vanad väärtused“? Vanaks väärtuseks tavatseti lugeda just „kristlik-patriarhaalset natsionalismi“. Väärtused ei jagune lihtsalt kaheks üksteist välistavaks puntraks, kuigi mitme ääre äärmuslased sellist vaadet peale suruvad. Mina näiteks olen natsionalisti ja internatsionalisti segu. Ei jaga piiramatu migratsiooni lembust ega poolda ka sisserännanute massküüditamist. Ei arva, et mehe lihastega inimesed peaksid saama võistelda naiste spordis. Taolisi asju on mõlema poole äärmuslased USAs kuulutanud usutunnistuse osadeks ja see aitas kallutada keskmist ameeriklast diktatuurile pürgijat valima. Aga mina, näe, kõlgun siin ja seal. Eelistan pigem mõelda „vahenditele“, mis meid aitavad koos elada, kui „väärtustele“, mille nimel teisiti mõtlejaile öeldakse „Sul pole moraalset õigust niimoodi mõelda“, nii et arutelu lakkab. Sellist survet tunnen ka end liberaaliks pidavate inimeste poolt. Demokraatia on vahend, kuidas otsuseid teha, mitte väärtus omaette, ja see vahend on minu arust meeldivam kui diktaatori piits.
Eestis on jätkuvalt neid, kes loodavad, et Trump mängib osavat mängu, mis toob õnne ka meie õuele. On inimesi, kes loodavad, et olukord laheneb iseenesest. Kas on pisikegi võimalus, et „probleem läheb ise üle“?
Diktatuuri ihaldamine on nakkav psühhoviirus. Tabavalt on kirjeldanud selle levikut Eugène Ionesco näidendis „Ninasarvik“ (1958, ee 1967). Mõnigi, kes täna ütleb, et probleem läheb ise üle, läheb homme ise üle, hakkab ninasarvikuks. Kõiki see psühhoviirus aga ei nakata.
Mis on üldse juhtunud? Eestis pole puudu parandamatutest transatlantistidest, kelle arvates on tegu lihtsalt USA sisevalijale suunatud bully-etenduse ja mugandunud Euroopa šoki abil ülesäratamise püüuga.
Euroopas märkab pöörde välispoliitilist tahku, ent peamine murrang toimub USA sees. Demokraatia on habras riigikord. Juba senaator MacCarthy 1960 ja president Nixon 1970 kõigutasid USA demokraatiat. Aga nende ajal säutsusid veel ainult varblased. Nüüd on rünnak demokraatia aluste vastu saanud uued relvad. Diktaatoriks pürgija unistuseks on jagada planeet mõjupiirkondadeks kolme diktaatori vahel: enne annaks Ukraina (ja muudki) paraja tasu eest Putinile, hiljem ka Taiwani Xile. Kõik unistused ei täitu.
Pew Research Centeri hiljutine kiiruuring2 näitab, et Ukraina sõja vältel on hüppeliselt kasvanud ameeriklaste hulk, kelle meelest USA kulutab sõjale liiga palju. Rohkem ameeriklasi usub ka, et NATOst ei saada piisavalt kasu. Miks on ameeriklaste arusaamad muutunud?
Küsitlustel on keskmine ameeriklane juba aastakümneid arvanud, et tervelt veerand riigi kuludest läheb välisabiks – lausa sada korda enam kui tegelikult. Miks see eksiarusaam on püsinud, seda ma ei tea. Diktaatoriks pürgija kasutab ära selle nurina.
Arvamusküsitlused näitavad, et venelaste enamusele on heaolust olulisem, et ollakse tugeva ja mõjuka riigi kodanik. Kas midagi sellesarnast on õhus ka USAs, iseäranis vaesemate Trumpi toetavate valijate seas?
Nad ootavad diktaatori poolt siiski ka odavamat munade hinda. Praegu see tõuseb.
Kuivõrd on USAs äratundmist, et geopoliitikas vanaviisi ja vanade liitlastega enam toime ei tule? Kuivõrd on võimalik ameeriklasele arusaadavaks teha, et suhetes Euroopaga on erimeelsused ja otsitakse koostööd hoopis venelastega?
Ei oska öelda.
USA juhtide Münchenis ja selle järel väljendatud seisukohad on palju elu pea peale pööranud. Kuivõrd on hullu käände taga Trumpi pöörasus ja kuivõrd USA ühiskonnas ammu podisenud arengusuunad?
Kaitsepoliitikas on hämmastav, et USA ja Euroopa ei läinud eri teed juba 1960ndail. Millal varem on üks majanduslik võim 70 aastat vihmavarju teise kohal hoidnud ilma teda poliitiliselt allutamata? Just nagu Rooma kaitseks armsaid kreeklasi ilma ise Kreekat okupeerimata. Kunagi pidi see imetegu lõppema. Euroopa on nüüd omal käel. Üks kahest: kas Euroopa Liidu seest kooruvad sellised Euroopa Ühendriigid, kus iga Ungari (ega Eesti) ei saa ühiseid otsuseid tõkestada, või Euroopast saab välisjõudude tallermaa.
Ka teie suhtute USA kohalolekusse Venemaa piiril meie transatlantistidest ettevaatlikumalt. 2018. aastal ilmunud raamatus „Eesti poliitika 100 aastat“ ei võta te NATO sõjalist kohalolu siin rõõmsa enesestmõistetavusena, vaid näete selle kasvu eskalatsioonina, mida võinuks ehk vältida.
Kirjeldan raamatus lääne ja Vene pingete eskalatsiooni ja soovitan Eestil valmistuda omal käel vastupanuks ka siis, „kui NATO mingil põhjusel viivitaks“. Jätkan: „Eskalatsiooni kiirenev tempo 2016. aastal sisendas, et plahvatus nii nagu 1914. a või pööre suhete leevenemise poole nii nagu 1962. a pidi tulema paari aasta jooksul.“ Läks tegelikult natuke kauem, enne kui Putin avalikku sõda alustas. Kui eskalatsioon kord juba algab, on seda raske pidurdada, eriti ühepoolselt.
Olete esitanud meil n-ö savisaarelikeks peetavaid kahtlusi, kas Janukovõtši võimult tõukamine oli lõpuni demokraatlik. Zelenskõi demokraatlikkuse on nüüd kahtluse alla seadnud Trump, rääkides ka korruptsioonist Ukrainas. Kas Ukraina on ameeriklaste meelest sama ühemõtteliselt kui eestlaste arvates Venemaast demokraatlikum ja avatum ühiskond?
Janukovõtši kohta kirjutan tolles raamatus: „Enam-vähem ausalt valitud president pidi massi survel maalt põgenema. Nii ei aeta asju demokraatlikus õigusriigis.“ Nii see on. Ja on ka nii, et Churchill ja Zelenskõi valiti ausalt ja et sõja ajal valimised tihti edasi lükkuvad. Diktaatoriks pürgija valetab, kui tuju tuleb ja nii et suu suitseb. Ja ninasarvikud neelavad tema ühe jutu alla täna ja vastupidise homme.
Milline on väljavaade, et Trump Ukrainas lähiajal rahu saavutab?
Rahu on teiste teha.
Nii Putinit kui ka Euroopa parema ning vasaku tiiva äärmuslasi on iseloomustanud rõhutatud USA-vastasus. Kuivõrd tõenäoline on nimetatute ja USA konservatiivide lähenemine, mida USA asepresident jt praegu justkui õhutada on püüdnud?
Kõigi maade äärmuslaste ühinemine demokraatia vastu on loogiline – kuni tekivad nende endi vahelised piiri- ja turutülid.
Milliseks tõotavad kujuneda USA ja Euroopa maade suhted, kui Trump jätkab oma praegust joont?
Pingeliseks nende maade jaoks, kes alla ei vannu või kes ei asu USA või Venemaa etturiks oma naabrite vastu.
Kas Trumpil on vabad käed USA liberaalne demokraatia hävitada ja diktatuur kehtestada või on veel sõltumatuid institutsioone, kes tema võimalusi piiravad?
USA demokraatia on halval teel. Õigusriigi kaitsemehhanismid toimivad alati aeglaselt. Tõhusaks taktikaks on siis osutunud teda rünnata kiiremas tempos, kui ta vastata suudab. Üheks vastukaaluks jäävad kohtud ja eriti ülemkohus. Seal on enamuses tõsikonservatiivid, mitte diktatuurimeelsed. Kui paljud neist ninasarvikuteks muunduvad, seda ei tea. Nad on tugeva surve all. Teiseks vastukaaluks on föderaalsus. Osariikide autonoomia on suur. Sinna ulatuvad presidendi näpud kaudsemalt. Diktaatoriks pürgija üritab ka sinna trügida ja siis ollakse kodusõja veerel. Sekkuda võib ka veel rahva rahulolematus munahinnaga. Kas aga paisub see juba enne järgmisi esinduskogu valimisi aastal 2026, seda ei tea. Ei tea ka, kas ausaid valimisi enam tuleb.
Mille poolest erineb USA kahe aasta pärast praegusest?
Valgete osakaal on väiksem. Ilm on kuumem. Muust ei tea.
Üheainsa viimase kuuga tundub maailmakord olevat põhjalikult muutunud. Kas Eestil on põhjust muretseda turvalisuse vähenemise üle? Sealhulgas selle üle, kas USA tuleb meile sõjalise rünnaku puhul appi?
See praegune USA appi ei tule. Tuleb oma jõududega vastu pidada võimalikult kaua. Aastat 1939 korrata on veelgi vähem mõtet.
Mida arvate Eesti kaitsekulutuste tõstmise plaanist, teiste Euroopa riikide kaitsekulutuste tasemest ja Euroopa Liidu suutlikkusest Ukrainat toetada?
Tuleb kaitsekulutuste sihiks seada 10% SKTst, kusjuures võimega minna kiiresti 20 peale. Meeles tuleb pidada, et kallid välismaised relvad ilma laskemoonata ei toimi. Tuleb rajada kohalik laskemoona- ja droonitööstus, lähtudes sellest, mida on Ukrainal vaja läinud. See kulu kurnab, ent lühiajaliselt ka ergutab majandust. Muud Euroopat saab Eesti mõjutada eeskätt eeskujuga. USA kannapööre on Euroopa äratanud ja Ukraina rinne ning tagala peavad vastu.
Mida saab praeguses olukorras teha Eesti tavaline inimene, kes tahab oma pisikest panust anda, et koledused meist eemal hoida? Millises suunas peaks ta oma harjumusi ja elukorraldust muutma?
Mul on õigustamatult mugav USA ülikooli pension – ei sobi teistele kokkuhoidu jutlustada.
1 https://www.nytimes.com/2025/02/21/opinion/trump-putin-ukraine.html
2 https://www.pewresearch.org/short-reads/2025/02/14/americans-views-of-the-war-in-ukraine-continue-to-differ-by-party/
