Tarmo Johannese sarja „Duod“ kontsert 22. II Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Iris Oja (hääl), Tarmo Johannes (flööt). Kavas Tatjana Kozlova-Johannese, Georges Aperghisi, Age Veeroosi, Édith Canat De Chizy, Salvatore Sciarrino ja Beat Furreri muusika.

See oli vist kunagi „Jazzkaarel“ esinemas käinud ja EMTAs tudengite õpituba juhendanud Ray Anderson, keda kuulsin ütlemas, et trombonistina oli tema ainus võimalus ise bände kokku panna, vastasel juhul oleks ta võinud jäädagi ootama, et keegi kutsub teda tema meelest huvitavat muusikat mängima. Džässi kõrval kehtib samalaadne loogika ka nüüdismuusika puhul.

Eestis on nüüdismuusikat kõige aktiivsemalt esitavate muusikute esirinnas küll üsna laialt levinud instrumentide mängijad (pean silmas eelkõige ansambel U: asutajaid ja eestvedajaid Taavi Kerikmäed ja Tarmo Johannest, kelle instrumendid on vastavalt peamiselt klahvpillid ja flöödid), kuid põhimõte „kui tahad midagi tehtud saada, tee seda ise“ kehtib siingi. Sellisel ise tegemisel võib olla ka miinuseid, mis on siin-seal juba mainimist leidnud: teatud pillid (või hääleliigid) ja neile kirjutatud teosed võivad jääda nüüdismuusika kontserdielust kõrvale, sest väikeses riigis ja kultuuriruumis ei leidu vastavat pilli tipptasemel mängivat ja ühtlasi nüüdismuusikast huvituvat instrumentalisti (või vokalisti). Ja neil üksikuil, kes oma pilli või hääleliiki esindavad, on au ning ühtlasi oht saada mõistetud kui ainuõige tõlgenduse pakkuja. Avaralt mõtlevate kultuurisaadikute-intellektuaalidena on ansambel U: seda vastutust tajunud ning algatanud lugematuid loengu- ja arutelusarju, et mitte lasta värsketel ideedel ja loomepuhangutel siinse kultuuriruumi väiksuse tõttu sumbuda.

Ansambel U: üks tugisambaid Tarmo Johannes on vedanud mitmesuguseid kontserdisarju ka omaette. Viimatises kontserdisarjas pealkirjaga „Duod“ on ta kutsunud endaga koos musitseerima nii Eesti kui ka välismaa tippsoliste. Siiani olen sattunud neist kahele kontserdile: mullu novembris koos (bass)klarnetist Fie Schouteniga ja nüüd veebruaris koos metsosopran Iris Ojaga.

Kontsert „Duod II“ toimus nüüdis­muusika keskuses juba mullu 23. novembril ning muljed sellest ei ole enam värsked. Tarmo Johannese toonast duopartnerit Fie Schoutenit sattusin kuulma-nägema esimest korda ning mitme kavalehel olnud komponisti nimed olid samuti mulle tundmatud. Seega suhtusin kogu ettevõtmisse kui meeldivasse võimalusse end harida: ka Schouteni pillivalikusse kuulunud suhteliselt haruldast instrumenti, klarneti sugulaspilli basset horn’i ei olnud ma varem juhtunud kontserdil kuulma. Kontserdi kavas oli ruumi jäetud duode kõrval ka mõlemale instrumentaal­solistile eraldi. Kava keskossa oli Tarmo Johannes paigutanud Helena Tulve „Feathers Falling“ ehk „Suled langevad“ bassflöödile ja pikolole, enne seda kõlas Hollandi helilooja Guus Jansseni „… van horen zingen …“ basset horn’ile. Kontsert oli pühendatud duo liikmete õpetajatele Harrie Starreveldile ja Harry Sparnaayle. Tagantjärele sain teada, et kava esimese teose „Duale B“ kirjutanud Fabio Nieder oli paar aastat olnud Tarmo abikaasa Tatjana Kozlova-Johannese õpetaja. Katkendiga Kozlova-Johannese kammerooperist algas sarja järgmine kontsert „Duod III“ – niisugused õpetaja-õpilase seosed ja mõttelised auavaldused teenäitajatele lisasid meeldiva nüansi.

Muide, sarja „Duod“ kavalehtedel pakutakse üksnes kontserdil esitatavate teoste nimestikku, seal ei ole autorite ega esitajate tutvustusi. Eesti muusikute tutvustamata jätmisest võib aru saada, sest iga tõsisem (nüüdis)muusika­sõber on neid kindlasti kontserdisaalides kuulnud rohkem kui korra. Seevastu Fie Schouteni ja mõne järgmise välismaise duopartneri puhul oleks tutvustuse lisamine olnud asjakohane, samuti heliloojate lühitutvustused. Oletan, et küllap pani sarja püsisolist ja kuraator Tarmo Johannes need kavalehed ise kokku ning autorite ja kaasesitajate kohta lisainfo otsimine tähendanuks lisakoormust. Soovimata niigi hõivatud tegijale täiendavaid kohustusi panna, võiks ju olla loogiline pakkuda publikule vähemalt mingisugust põhjendust või tutvustust, keda ja mida on kuulama-vaatama tuldud ning miks nood autorid, teosed ja/või kaassolistid Tarmo Johannest ennast kõnetavad ja inspireerivad. Vastavalt duokontsertide intiimsemale laadile ei pea need tutvustused tingimata sisaldama omandatud hariduse ja konkursivõitude loetelu, vaid võib valida isiklikuma hoiaku ja paari lausega esitajaid ja esitatavat iseloomustada, kas või eeltoodud õpetajaile viidates.

Kontserdi „Duod III“ muljed tänavu 22. veebruarist on värskemad. Viimatise kontserdi kavalehelt vaatavad vastu uue muusika huvilisele tuttavad interpreedid ja heliloojad. Kontserti alustati II osaga Tatjana Kozlova-Johannese kammerooperist „söövitab.tuhk“, millele järgnesid küll mitte lavateosed, aga see-eest inimhäält dramaatilise(ma)lt kasutavad teosed nagu Georges Aperghisi pala nr 2 tsüklist „5 Calme-plats“, Age Veeroosi „Enesekaotus“ (Ilmar Laabani tekstile) ja Édith Canat de Chizy „Litanie“, mis – kui tagantjärele tark olla – kippusid niimoodi järjestatuna mõjuma peaaegu nagu ühe ja sama terviku osad. Kahtlemata oli see eelkõige mingit laadi dramaatilisus ja/või dramatiseeritus, mis aitas neid eri autorite ja eri keeles tekstiga teoseid ühetaolisena tajuda ning sidusaks kontserdikavaks lõimida. Kozlova-Johannese vagurama kulgemise ja hillitsetuma helikeelega pinget lisav teos ja lõpetuseks vaigistavalt mõjunud Beat Furreri „auf tönernen füssen“ palistasid äkilisema iseloomuga teisi teoseid raamina, nii et kogu kava joonistus välja ühe suure pinget kasvatava ja kahandava hiigelkaarena. Üldjoontes paistis see igati targa otsusena.

Üht väikest „aga“ siiski märkasin enda kui kuulaja puhul (kuivõrd universaalne see on, ei tea). Kui dramaatilise hääletooni ja suurte intervallihüpete edasi-tagasi siksakitamine vokaalpartiis oli juba osutunud teoseid ühendavaks tunnuseks, siis hakkas (vahest mingi mustri tuvastusega tegelev) osa ajust välja sõeluma teiste teostega sarnaseid siksakke ning kippus sedalaadi tunnuseid veelgi võimendama, paisates muljed segi, nii et ei võimaldanud enam teoseid tajuda ükshaaval nende erisuses. Seetõttu olen teoste ükshaaval kommenteerimisega raskustes.

Mõningat abi pakkus selleks küll võimalus üpris tuntud teoseid Youtube’ist üles leida ja võrrelda nende esitusi kontserdil kuulduga. Näiteks leidsin Aper­ghisi pala esitusi nii nais- kui ka meeshäälega ja huvitav oli märgata nende erinevusi võrreldes Iris Oja esitusega. Teose prantsuskeelses tekstis orienteerumata ei oska ma esituse nüansside kohta siiski kuigi palju öelda. Vahest ainult seda, et Iris Oja esituses näis kontrast lauldud ja kõneldud materjali vahel olevat suurem ning Oja kehastus korraks justkui draamanäitlejaks.

Eestikeelsete sõnadega Age Veeroosi teoses „Enesekaotus“ näis mulle Iris Oja tekstiandmine kohati ülepingutatud, justkui oleks tegemist aktsendiga, aga ilma artikulatsiooniga liialdamata võinuks teksti publikuni jõudmine osutuda küsitavaks, seega on arusaadavuse ja loomulikkuse vahel tasakaalu leidmine üks paras köielkõnd. Iris Oja esitus oli meisterlik ja nüansirikas ning kaduma ei läinud ükski detail.

Duokavas vokaalsolistiga oli Tarmo Johannes riskinud tagaplaanile jäämisega. Salvatore Sciarrino „Immagine Fenicia“ võimendatud flöödile osutus tema võimaluseks särada ja kuulaja jäägitu tähelepanu endale suunata. Ühtlasi hajutas sooloflöödi pala kuulmismälust eelnevate vokaaliga teoste kaskaadi ja „pühkis platsi puhtaks“ enne viimast vaiksemat Beat Furreri teost.

Kontserdisarjas „Duod“ flöödi paari­panek teiste (enamasti) soolopillidega on tänuväärt algatus, mis aitab (nii kuulaja kui ehk ka muusikute) mõtlemist kammermuusika klaverikesksuselt eemale juhtida ning juhatab avastama nüüdismuusika vähem tuttavaid nurga­taguseid.