Eestikeelne trükisõna saab alguse vaimulikust sõnast. See tähendab, et alguses oli tõlkimine, millel suuresti rajaneb kogu edasine eestikeelse kirjasõna kujunemine. Ja nõnda kui piiblis on avalaused, mille järgi pühakirja tuntakse, on avalausetest otsitud raamatute võtit ka muudel puhkudel.

Kui rõhutada eestikeelse kirjasõna tõlkelist algust, siis esimese hooga sobiks eestikeelse kirjanduse tuntumatest avangutest esile tõsta Kreutzwaldi „Kalevipoja“ avavärssi: „Laena mulle kannelt, Vanemuine!“. Sõna „laena“ sobiks rõhutama eestikeelse trükisõna kujunemist väljaspoolse lähte kaudu – esimesed eesti keeles trükitud read „laenatakse“ luterlikest missaraamatutest. Sujuvalt haakuksid sellega need kultuuriteoreetilised arutelud eesti kultuuri eripäradest, mis rõhutavad eesti kultuuri tõlkelisust ja põimingulisust – mõelgem kas või laulupeo­traditsiooni ülevõtmisele sakslastelt. Ent „Kalevipoeg“ ei ole siiski kunagi olnud rahvatekst, mida igaüks algusest lõpuni tingimata väga hästi tunneks. See oli loodud XIX sajandi teaduste vaimust, kui oldi avastanud mütoloogia ja rahvaluule, et nende kaudu tunnetada kultuuride ja rahvaste iseloomu, laiendada arusaamasid kirjandusest ja poeesiast ning seni vähetähtsaks peetud inimsuse avaldumisvormidest. Pole ka selge, mida „Kalevipoja“ autor oma teosest ise lootis. Tüviteksti asemel pidi see esiti hoopis rohkem olema mälestustekst, tolleks ajaks kättesaadavate folkloorsete riismete kokkukogumine, sest mingit suuremat tulevikku eestlastele või eesti keelele eepose ilmumisajal näha ei osatud.

Küll võib aga kindel olla, et viimase enam kui saja aasta kõige tuntum eesti kirjandusest pärit avalause pärineb Oskar Lutsu „Kevadest“: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ Pole vist enam lõpuni kindel, kuidas läheb sellel lausel uutest põlvkondadest pärit lugejate seas, aga isegi kui „Kevadet“ enam tingimata esimeste raamatute hulgas ei loeta ja filmi ei vaadata, siis küllap ikkagi ollakse tollest lausest kuulnud. Legend või pärimus „Kevade“ avalausest on kusagil ikkagi õhus ja vahest toovad kuuldused ühest niisugusest lausest nii mõnegi viimaks ka „Kevade“ juurde tagasi.

Lahti laotatud aeg

„Kevade“ avalauses on nähtud paralleele muistsete muinasjuttude alguslausega („elas kord“), aga rõhutatud on ka tegevuse algust in medias res, keset juba varem alanud sündmustikku või tegevustikku. Niisugusena sobib see muide väga hästi kodeerima eesti raamatu- või kultuurilugu laiemaltki: seegi algab ajal, kui „tunnid juba käivad“, terve ajalugu on juba olnud, kui sinna siseneb (või imbub tasapisi sisse) ja tõstab pead üks eesti keel ja üks eesti kultuur. See „päris“ algus on selleks ajaks juba ammu möödas ja sellisena kättesaamatu. Ja niimoodi märkamatult pillab „Kevade“ avalause juba ühe ivakese: ajalooline radikalism, püüd tagasi lätetele, tagasi süütusse, on teostamatu – minevikku ei saa tagasiulatuvalt välja puhastada, algust ei saa uuesti hõivata. Seljataha jääb minevik, mis vohab lõputult, seda ei saa tagasi kerida ega uuesti alustada. Ajavooluga saab ainult liituda. Minevik saadab meid, kumiseb või heliseb kusagil elu sees. Lutsu kujutuses annab see salapärane taustale jääv ajavool kõigele eleegilis-lüürilise, minoorse kammertooni.

Arnol tuleb tunniga liituda, teiste seas oma koht sisse võtta. Võime ette kujutada klassitoa õhustikku: siin valitseb omamoodi vaikus. Pinkide taga istuvad nohisedes tahvlikestele kritseldavad õpilased. Klassi ees poodiumil istub laua taga õpetaja Laur. Esimesena katkestab tolle nohiseva ja krihvlite kriuksumisest täidetud vaikuse Toots, kes pärib Arnolt, mida õpetaja talle oma toas ütles. Arno esimesed sõnad kõlavad: „Ah, ei kedagi …“ Kui Toots on uudishimulik, siis Arno püüab seda pealetükkivat uudishimu endalt maha raputada. Ta ütleb justkui süütud sõnad – ah, ei kedagi! –, ent sedagi võiks lugeda võtmekesena Arno tegelaskujusse: Arno jääb Lutsul kõige müstilisemaks tegelaseks, kes ei leiagi oma kohta. Ta jääb hätta enese määratlemisega argipäevas, temast saabki eikeegi, kes jutustuse järgmistes osades tasapisi kaob ja haihtub.

Väärib veel tähelepanu, et õpilased klassitoas on ametis raamatust ümberkirjutamisega. Lisaks muule on „Kevade“ alguses üheks tegelaseks kohe ka raamatud. Pole õnnestunud välja selgitada, millisest raamatust nad täpselt ümber kirjutavad. Igatahes ei saanud see kihelkonnakoolis olla algeline täheaabits, millest endale pelgalt tähti ümber kirjutada, ehkki raamatu algus areneb edasi vene jätt-tähe ümber. Ei ole ka selge, millist pedagoogilist eesmärki pidi selline raamatu ümberkirjutamine täitma. Võimalik, et see oli õppeteksti omandamiseks ja meeldejätmiseks, millega ühtlasi harjutati kirjutamist ja kirjatehnikat. Raamat Paunvere kooli klassitoas oli venekeelne. Õpilased ei kirjutanud sealt mitte eesti, vaid vene keelt. Nii oli ümberkirjutamine ühtlasi ka keeleharjutamine.

Lisaks venekeelsele õpperaamatule mainitakse „Kevade“ alguses ka teist­suguseid tekste. Toots nimelt pärib: „Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis indiaanlaste juttusid ei tohi lugeda?“ Tuleb välja, et tõelised raamatud on mujal ja neid koolis lugeda ei tohi. „Kevade“ esimesel leheküljel lisandub veel üks intriig: on eri tüüpi raamatuid, erinevaid tekste. Ühed on need, mida sunnitakse lugema, ja teised need, mida tahetakse lugeda. Esimesed on lubatud, teised on keelatud. Toots ei ole tühikargajast võrukael, temagi on lugeja, aga teda huvitab see, mis ilmub ajalehe­sabades: niisugused indiaanijutud ilmusid tollal esmalt just ajalehesabades. Paunvere klassitoas on sellega lahti mängitud veel üks alltekst: vastuhakk venestamisele, sest indiaanijutud olid erinevalt venekeelsest kooliraamatust eestikeelsed. Toots luges eesti keeles.

„Kevade“ algab koolist. See ei alga kuningalossist, kirikust, talutoast või metsast, vaid just nimelt koolist: ühtlasi saab kõik alguse haridusest. Kool on midagi enamat kui üheskoos õpperaamatute pähetuupimine. Kooliaeg ja koolikogemus on Lutsu tegelaste algaeg, mis toob noored inimesed kokku, loob uued suhted, tunded, kogemused, eristab inimtüübid, liidab ja lahutab inimesed. Seejuures ei koorma Luts haridust niisuguse utoopilise ülesandega, mille asetab Jaan Krossi kujutatud koolijuht Wikman hiljem oma Wikmani poiste õlgadele: „Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poisi siht – peab olema surematus.“ Õpetaja Laur on palju leplikum. Esiteks, Arno teistest hiljem saabumine ei anna õpetajale alust mingiks pahameeleks. Ja pärastpoole saame teada, et õpetaja Lauri kreedo on peaaegu risti vastupidine Wikmanile: „Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool.“ Lutsu koolmeister ei ole haridusradikaal, vastupidi, ta läheneb oma õpilastele individuaalselt, nende jõudu ja iseloomu arvestavalt, aga siiski mitte vähenõudlikult, sest ta lisab „aga tee hästi“.

Mäletatavasti oli koolijuht Wikmani surematuse-lause tagapõhi tema reis Vahemere äärde, kus ta tutvus antiikaja kultuurisaavutustega. Kui antiigi kultuuriteod on juba ammu tehtud, siis nüüd on kord põhjapoolsete rahvaste käes: teha ära oma loovad kultuuriteod. Wikmani poisid on ajalooteadlikud, nad tegutsevad keset ajaloolist aega – see on aeg, mida inimene ise kujundab, milles ta tegutseb, mida ta saab mõjutada ja viimaks ka tähenduse anda. Ent Lutsu tegelasi ei ümbritse niisugune proosaline ajaloo-aeg, ehkki see sealt ka päriselt ei puudu . Kui mõelda „Kevade“ jutustusega alanud tsüklile, siis kasutab Luts oma „Kevades“, „Suves“, „Tootsi pulmas“ ja lõpuks „Sügises“ iidset aastaaegade poeetikat: selle järgi on inimese elus omad paratamatud etapid. Aeg on ring, mida inimene läbib. Inimese elukaar on kinnitatud arhailisele ja müütilisele ajarattale. See on midagi, mida inimese tahe viimseni ei murra ega väära. Sellest ka Lutsu lüüriline ja melanhoolne põhitoon, kus oluline ei ole mitte tegudele kihutamine ja piiridele püüdlemine, vaid rohkem kaasatundmine, muhelus, osavõtlikkus ühe hinge elukäigu suhtes: lõpuks jäävad mälestused, jääb nostalgia, jääb tunnete reaalsus, nende läbielamise sügavus, aga teiselt poolt tõdemus, et aeg valitseb meie üle. Häda sellele, kes mähkub sellesse nostalgiasse liiga sügavalt ja tõsiselt, keda mälestuste deemonid liigselt endasse mässivad. Igatahes ei kirjuta Luts lihtsalt kooli- või seiklusjuttu, ta laotab lahti aega, jälgib ühes oma tegelastega nende suhet tolle müütilise ajaga, mis on Paunvere-juttude alatiseks taustameloodiaks.

Õnnelik hetk

See ei olegi kirjanduses tingimata nii tavaline, et ühe romaani avalause saavutab niisuguse iseseisva elu nagu „Kevade“ Arno-lause. Ehkki maailmakirjanduses neid muidugi leidub. Üks niisugune on näiteks Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalause („Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu“), ent „Kevade“ puhul köidab hoopiski üks teine, „Kevadest“ esmapilgul väga kaugel seisev romaan. Nimelt prantsuse kirjaniku Marcel Prousti paljuköiteliseks romaanimaailmaks kujunenud „Kadunud aega otsimas“. Ka Prousti suurteose esimene lause elab oma elu ning on prantslastest lugejatele vähemasti sama tuntud kui eestlastele „Kevade“ algus. Kusjuures Lutsu „Kevade“ ja Prousti „Kadunud aja ..“ kõrvuti asetamist toetavad ka mõningad sekundaarsed paralleelid. Oskar Luts andis oma „Kevade“ esimese osa välja 1912. aastal, millele järgnes teine osa aasta hiljem. Nii saab öelda, et tervikuna jõudis „Kevade“ esimest korda lugejateni 1913. aastal. Aga samal aastal – 1913 – ilmus ka Marcel Prousti romaanisarja esimene osa. Mõlema raamatu väljaandmine valmistas sarnaseid raskuseid: ei Luts ega Proust leidnud oma teosele esialgu kirjastajat, paljud nimekad või kogenud kirjastajad lükkasid nende teksti tagasi. Kumbki andis viimaks oma teose esimese osa välja enda kulu ja kirjadega.

Marcel Prousti romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ esimene köide „Swanni poolel“ algab niisuguse lausega: „Pikka aega heitsin ma vara voodisse.“¹ Esmapilgul paistab see küllaltki tühine, vähetähtis ääremärkus. Voodisse heitmisele saab kõige tõenäolisemalt järgneda uinumine , millega oleks raske seostada mingit erilist tegevust või aktiivset arendust, mis romaanile elu sisse puhuks. Aga Prousti avalauses on tõepoolest oma sarm ja poeesia, milles on nähtud vaat et kogu mitme tuhande leheküljelise romaani kokkuvõtet, tema peidetud koodi. Selle paremaks mõistmiseks tuleb meil pöörduda originaali poole, mis kõlab nii: „Longtemps, je me suis couché de bonne heure.“ Sõna-sõnalt tõlkides: pikka aega ma heitsin pikali varakult.

Esimene sõna longtemps („pikka aega“) sisaldab justkui lubadust ja kogu romaanisarja säsi: see on romaan pikast ajast, ajast, mis moodustab lõpuks inimese hinge. Edasi tuleb pikaliheitmine. See tähendab, et aega ei püüta tegude ega millegi aktiivsega, aeg ei allu tahtele ega mõistusele. Kontakt, ühendus ajaga avaneb inimesele teisiti: kui ta laseb aja endale ligi ja selleks ta peab kinni pidama oma ringijooksmise, vahetama asendit, heitma pikali, teisenema liikujast vaatlejaks. Võime kujutleda kanuud jõel, milles sõitja on enese sinna pikali heitnud ning kanuu kulgeb nüüd iseenesest piki veevoolu. Ja viimaks kõige olulisem: de bonne heure. See tähendab „varakult“, ent siin kõlab kaasa le bonheur – prantsuse keeles „õnn“. Prantsuskeelne „õnn“ moodustub ladinakeelsel alusel: bonum (’hea’) ning heur, mis on samakõlaline sõnaga heure (’ajahetk’, ’tund’). Sõna heur vanem tähendus on ’juhus’ või ’fortuuna’, mille etümoloogia juhatab viimaks tagasi ladinakeelsele sõnale auguruium (’ennustus, healoomuline endemärk’). Õnn on „hea hetk“, „ilus moment“ või „kaunis viiv“. Selline „õnn“ pigemini juhtub inimesega. Seda ei saa ise esile kutsuda.

Selles mõttes on le bonheur justkui vastand antiigi hea elu, eudaimonismi käsitlusele. Aristoteles nägi oma eetikas kõige rohkem vaeva küsimusega, kuidas saavutada püsivat õnne, püsivat head elu (εὐδαιµονία). Kreeklased suhtusid juhusesse pigemini kahtlustavalt kui ülistavalt, seda tuli rohkem vältida kui sellele loota. Aristotelese eetika, tema pakutud kasvatus ja haridus olid suunatud õnne jaoks kindla aluse loomisele. Aga kui püsida Prousti romaani avalause tähendusvälja juures, siis on õnn siin juba reaktsioon romaani ilmumisaegsele modernsele situatsioonile, maailmale, mis kihutab minevikust tuleviku poole, kus ei ole enam kindlat rahupaika, kus kõik pidevalt muutub ja teiseneb – aeg ühelt poolt edeneb, progresseerub, aga teiselt poolt toob kadu, tema tõttu kaovad vanad elumaailmad, kaovad päevad, aastad, kaob lõpuks elu. Niisuguses maailmas, kus miski ei püsi, ei saa olla ka aristotellikku püsivat õnne. Õnnest saab nüüd komeet, sähvatus või ilmutus, kus mingi tahtmatu või spontaanse hetke ajel paistab argimaailma korraga sisse mingi teine valgus, avaneb teine mõõde. Niisugune välgatus on seotud inimteadvuse läbipaistmatu alusega, kus lisaks teadvustatud sisule avaldab mõju ka tundmatu ja teadvustamata sisu. Selles teises mõõtmes aeg ei kihuta, vaid on tervikuna kohal. Ja selle adumiseks, kokkupuuteks niisuguse suure ajaga, kus me justkui aega ületame või ajas laieneme, tulebki pikali heita, tuleb ennast heita teadvuse piiridele. Prousti romaani avalauses kujutatud pikaliheitmise hetk on ühtlasi õnnelik hetk. See on hetk, mis võiks kesta lõputult.

Üks tuntumaid Prousti motiive on mälu tahtmatu vallandumine. Kadunud aeg pöördub meie juurde tagasi läbi õnnestava juhuse, mille käivitajaks on mõni juhuslik asi, lõhn või maitse: „Püüd seda (minevikku) elustada on tühi vaev, kõik meie mõistuse ponnistused on tulutud. Minevik peitub tema alast, tema haardest väljaspool, mõnes esemes (selles tundes, mida see ese meis tekitab), millest me ei oska seda oodatagi. Aga see, kas me enne surma satume sellele esemele või mitte, on puhas juhus.“² Nii et Proust näib lausuvat, et pole kindel, kas me saame siin, selles elus, õnnelikuks. Kas meile antakse õnne kogeda, kas me jõuame selle ära oodata. Sest kas me oskame ennast õnnele avada, kas me oskame olla tahtmatud? Asjad ja inimesed meie ümber ning maailm nende taga näib olevat midagi kindlapiirilist, harjumuspärast, etteantut. Meie teadvus orienteerub maailmas kõige enam harjumuse toel. Ent Proust tahab asjadele läheneda nii, justkui me ei teaks, mis nad on, justkui me alles peame maailmaga kohtuma ja seda avastama, sest ainult niisuguses kohtumises, milles ei ole harjumuste inertsi, võib asjade seest välja pääseda nende hing. Proust kirjutab, et vana keldi uskumuse järgi on meie lähedaste hinged vangis mõnes taimes, loomas või elutus asjas. Kui me oskame neid hingesid ära tunda, siis asjad justkui vabanevad, saavad taas kergeks. Just maitse- ja lõhnataju on Proustil sellise „õnneliku hetke“ parimaks katalüsaatoriks. Alanud raamatuaasta puhul tasub esile tuua, et sellega annab Proust ühtlasi argumendi trükiraamatu, füüsilise raamatu kasuks digitaalsete ees: sensoorsed aistingud, mida pakub füüsiline trükiraamat, on osa lugemise ekstaasist, see on osa meie õnnest, mida ei leidu digitaalses steriilsuses, mis on kõige abitum just lõhnade ja maitsete taasloomisel.

Elu kui raamat

Väärib tähelepanu – ja see on üks kummastav paralleel Oskar Lutsu „Kevadega“ –, et ka Prousti romaani alguses on tähtsaks elemendiks raamat. Paar rida pärast avangut saame teada, et too varasel hetkel voodisse heitmine toimus koos raamatuga – suigatanud ja seejärel taas ärkvele tulnud minategelane lausub: „tahtsin ära panna raamatu, mida arvasin end ikka veel käes hoidvat, ja tule ära puhuda; olin unes äsja loetu üle edasi mõtisklenud, kuid mu mõtted oli võtnud pisut isesuguse suuna – mulle tundus, et olen ise see, millest raamat rääkis“³. Peategelasest on saanud korraks raamat, tema mina on raamatuga kokku sulanud ja see sulam kestab isegi viivukese peale ärkamist: „Siis hakkas see hägustuma nagu mälestus eelmisest elust taassünni järel.“⁴ See hetkeline muundumine raamatuks Prousti romaani esimestel ridadel on samuti justkui kogu romaani võtmeks: romaan on loetav autori kujuteldava autobiograafiana, elu teisendumisena tekstiks. Nõnda, tekstina, raamatuna, laotub kude, mis võimaldab seirata seda moodsa inimese viimast suurt müsteeriumit: aega.

Meenutame nüüd veel korraks Arnot palju aega hiljem, Lutsu jutustusest „Suvi“, mille lõpulehekülgedel ilmub Arno lugejate ette kirja kujul. Arno läkitab hüvastijätukirja Virvele, kelle tõttu ei ole Arnol enam Teele vastu endisi romantilisi tundeid. Ent Virve ei ole Arnoga kirjavahetuses eriti osavõtlik, mistõttu Arno kirjutab talle viimaks mahajätmiskirja, mis on ühtlasi ka Arno pihtimus iseendast: „Näen nüüd selgemalt kui kunagi enne: minu elu on pühendatud kannatusele.“⁵ Üks osa Arnost soovib „suurt õnne, mis tõstaks mu hinge päikese kõrguseni. Ses asjatus ootuses ja otsimises ongi minu elu traagika, nagu seda võivad enesest öelda paljudki teised“⁶. Sellega kaob Arno Paunvere vaateväljalt, ta läheb rändama, eemale kodust ja tuttavatest inimestest, otsima oma õnne. Arno lugu jääbki siit alates hämaraks ja visandlikuks. Näib, et Luts ei juhata teda ühegi sügavama õnneliku hetkeni, kuigi Arnol on neid hetki olnud: see on olnud noorus, kodukased, heinamaa. Aga need on kaotatud hetked, minevikku jäänud mälestused ja näib, et seda ilu ja sügavust ei too enam miski tagasi. Jääb ainult nostalgia, eleegia, igatsus kunagiste õnnelike tundide järele, valu nende kaotuse pärast.

Ent Luts on samuti mälestuste kirjanik – temagi lahenduseks elu kaduvusele jääb viimaks meenutamine, kirjapanek, elu uuesti läbielamine tekstis, läbi raamatu. Ja siin on viimane tahtmatu paralleel Prousti ja Lutsu vahel: nõnda kui Prousti romaanisari „Kadunud aega otsimas“ on ühtlasi Prousti autobiograafia, nii ilmub ka Oskar Luts ühel hetkel omaenese raamatu lehekülgedele, muutudes tegelaseks teiste seas, olendiks omaenese tekstis. Jutustuse „Suvi“ lõpus ilmub teiste sekka kirjanik, kes on hakanud kirja panema Teele, Tootsi, Lesta, Kiire ja teiste tuttavate tegelaste elu. Ja nõnda saab raamatust raamat, ühe raamatu sees on järgmine ja nii lõputult edasi. Piir elu ja kirjanduse vahel ähmastub, nad sulavad teineteise sisse, satuvad lõputusse vastasmängu. Viimaseks pildiks „Suves“ jääb ettelugemise stseen, kus Teele loeb Tootsile ette ühe äsja nende kätte jõudnud raamatu alguse: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“

Artikli aluseks on sõnavõtt on eestikeelse raamatu 500. aastapäeva avapäeva kõnekoosolekul 30. I 2025 Tallinna ülikoolis.

1 Marcel Proust, Swanni poolel. Tlk Tiina Ainola. Atlantis, 2020, lk 7. Vt ka Kaia Sisaski arvustust „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“ (Sirp 3. IX 2021).

2 Marcel Proust, Swanni poolel, lk 51.

3 Samas, lk 7.

4 Samas.

5 Oskar Luts, Suvi. Eesti Raamat, 1987, lk 370.

6 Samas.