Mida kirjutada hetkel, kui eesti meediaruumi on tabanud monomaanilise hulluse hood? Tuulikud maal ja tuulikud merel, tehisaru ja arenguhüpped, Trump ja Putin või Pump ja Trutin, rohepööre („Rahvas, raibe, söögu rohtu!“. Tõsi on, värske kraam on ikka parem kui kuivanud heinad.) Kõike kütavad tagant helge tuleviku prohvetid. Kohati tundub, et oled sattunud radikaalse ususekti päevi kestvale koosolekule. Oma panusena meenutan mõnda asja, mis meelest kipuvad minema.
Esimene. Tehisaru juhitavat maailma ei hakka valitsema mitte poliitikud, vaid üksikud hiidkorporatsioonid ja nende juhid. Need alustasid idufirmadena, uuenduste tegijatena. Nende loojad on ülimalt andekad inimesed, mõned neist geeniusedki. Nad lõid hea toote ja arendasid selle põhjal välja oma universumi. Siis said neist miljardärid. Nüüd soovivad nad võimu. Saabumas on esimese põlve miljardäride valitsemise aeg. Selline aeg on juba olnud, siis, kui kunagi tõusid võimule esimese põlve kapitalistid. Mõlemate kohta võib ütelda self made men. Aga vahe on mõju laiuses ja sügavuses ning nad erinevad mõnekümne aasta taguste arvutiarendajate põlvest. Varasem põlvkond tegi riist- ja tarkvara, uus teeb tehisaru. Varasem arendas midagi, mis oli ja sai olla üksnes inimese abiline, uus loob midagi iseseisvat, mõnes mõttes uut liiki olendit inimese kõrval.
Teine. Aeg-ajalt tõuseb ka ülistajates hirm, et tehisaru võtab võimu. Tegelikkus on kurvem. Võimu ei pea alati võtma, võimu võib ka anda. Piisab, et keegi vabatahtlikult allutab ennast võimule. Tehisaru on juba saanud võimu. Selle on talle andnud poliitikud ja teadlased, kelle lömitavat allumist näitab nii ülistamine kui ka nõudmine kohe ja kiiresti kõik sealt tulev kasutusele võtta. Kohati jääb mulje, et mõned ei ole kaotanud üksnes mõistust, vaid ka mälu. Nii et tulemus meenutab Alzheimerit. Äkki ikka oli teadus, kultuur, tekstide kirjutamine jm ka paar-kolm aastat tagasi olemas? Või ei olnud?
Kolmas. Üksikud kriitilised hääled upuvad ulgumise merre. Tehisaru tuleb ja viib meid helgesse tulevikku! Tuleb hüpata, ja kohe! Muidu me jäävat maha helgesse tulevikku kihutavast imaginaarsest rongist. Kahjuks on minuvanused ja ka paarkümmend aastat nooremad juba kord varem sellisesse tulevikurongi kihutama pandud. Toonases kihutamises mängis suurt rolli mõiste TTR – teaduslik-tehniline revolutsioon. Kas võtame selle loosungi taas kasutusele ka koos kommunistliku partei põhikirjaga?
Neljandaks. Säutsu kokkupanemine ei nõua intellektuaalset tegevust, mis algab alles siis, kui tekst on pikem kui mõni lause. See tegevus on poliitikas kadumas ja koos sellega ka poliitiline mõtlemine. Aeglaselt, aga kindlalt. Võib vaid kujutleda, mis juhtub siis, kui Trumpid ja teised valitsejad hakkavad säutsusid tehisaru abil tootma (kui nad seda seda juba ei tee). Ja kui tehisaru abiga kaob neil ka viimane kaine mõistuse raasuke.
Olen tehisaru suhtes rohkem kui skeptiline vähemalt neljal põhjusel. Esiteks, me ei tea, kuidas tehisaru mõjutab tuleviku keelt. Võib vaid loota, et sellega ei lähe nagu talunaisega, kes kirikus lauldes orelist maha jäi ja kurtis, et ega inimene ikka massina vasta saa. Ja tuletada veel kord meelde, et masin on loll.
Teiseks, varane hüppaja ei pruugi võita. Edu võib saata hoopis hilisemat juurdetulijat, kel on võimalik alustada kõrgemalt tasemelt ja jätta varasemad astmed ja vead vahele.
Kolmandaks, selle masinavärgi suurim oht inimesele on iseseisva tekstimõtlemise kängumine. See mõtlemine tähendab kõiki neid tegevusi teel esmasest ideest lõpliku tekstini. Loogilised käigud, eksimine, uuesti alustamine jne. Kängumine saab toimuma vaikselt, aga vääramatult.
Ja lõpuks, uut uljast tehisaru maailma luuakse nii USAs kui ka Hiinas. Millalgi võivad need kaks hullunud geeniuste masinat omavahel põrkuda. Kunagi räägiti, et pole kindel, millega peetakse kolmas maailmasõda, aga neljas peetakse kaigastega. Nüüd teame, et kolmandat peetakse droonidega. Aga milline võiks olla neljas sõda, mida peavad omavahel Hiina ja USA tehisintellektide armeed, vägesid juhtimas Musk ja keegi sealt kaugelt. Kokkuvõttes paistab, et oleme jälle seal, mille kohta Betti Alver kirjutas 90 aastat tagasi:
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm
.
