Pille Lausmäe-Lõoke: „Rüütelkonna hoone räägib Eesti ajaloost: meil on oma ajalugu, oma kultuur – ja see kõik ei alanud 1918. aastal koos omariiklusega.“
Lääne kardetud ja kirutud oligarhid on ei kellegi muu kui tarbetu teenuse kasutajate ühislooming.
Pärandi väärtustamine ja kasutamine ei ole ainult ajaloo säilitamine. See on ka mitmekesise kultuuriruumi, vaimse ruumi, esteetilise ruumi ning elukeskkonna hoidmine.
Kasutajasõbralike lahendustega üllatab Ankru tn 8 kortermaja juba esimesel sammul. Arhitektid on kasutanud iga võimalust, et kavandada kohtumise, suhtlemise ja loomise paiku.
Mootorsõidukimaksu tajutakse sageli eelarveaukude lappimise abinõuna, mitte väliskulude sisemiseks muutmise instrumendina.
Kirke Kangro ja Hilkka Hiiop näivad olevat paljuski ühte meelt – nende programmide erinevused tulevad välja pisiasjades.
Tundub, et kliimaküsimus ja rahvusvahelised probleemid mahuvad vaid akna tagant piiluma seda Tartu maailma, kus omameisterdatud kell multisürrealismi sadat aastat tiksub.
Orgaanilised näitlejatööd ja eluline armukolmnurk teevad „Aurorast“ igati vaadatava filmi. Klišeelikuks jääb erapooletu religioonikäsitlus, mis väliste tunnustega mängimisest sügavamale ei tungi.
Aare Toikka: „Praegune aeg on selline, et meedia paiskab meie ümber, meisse ja meist läbi väga palju fragmente ja lõpetamata lugusid. Sellest tulenevalt on ka palju lõpuni mõtlemata mõtteid.“
Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.
Eesti ühiskonnal on ees keerulised ajad ja seetõttu on lisaks alusuuringute edendamisele vaja suurendada akadeemia osa rakendusteaduste ja innovatsiooni edendamisel.
Värske uuring tõestab, et koolitustega saab parandada õpetajate stressitaluvust ja sotsiaalseid oskusi.
Asi lõhnab sedamoodi, et vaikselt peab harjuma olukorraga, kus muusikateos on olemas, kuid puudub autor.
On äärmiselt värskendav, et aeg-ajalt juhatavad Eesti koore välismaa koorijuhid, eriti kui nad toovad meie publiku ette siinmail vähe kuuldud muusikat.
Heli Alliku vahendusel on eesti keeles ilmunud Louis-Ferdinand Céline’i kadunuks peetud romaan „Sõda“. Oma justkui katkise keelega aitab teos lugejalgi sõnastada nimetamatut.
Võib-olla püüab Jon Fosse ilukirjanduse vahenditega juhtida meid korrakski eemale kategoorilisest mõtteviisist ja lahterdavatest lahendustest.
Lehmanni „Postdramaatiline teater“, viimasel kolmel kümnendil rahvusvahelist teatriuurimist enim mõjutanud teos on nüüd kättesaadav ka eesti keeles.
Ehkki „Tüdruk nõelaga“ on stsenaariumi ja väljanägemise poolest ajalooline draama, on see pandud teadlikult tänapäevaga resoneerima.
29. IX 1940 – 21. I 2025
Patukahetsuse käsiraamatute puhul on raske leida seksuaalsuse varianti, mida seal poleks detailselt kirjeldatud, ometi jääb lahtiseks, kuivõrd ütleb see midagi tolle aja reaalse seksuaalelu kohta.
Signe Kivi näitusel on ilmselge, et piir töö ja loomingu, tegemise ja loomise vahel on meie aja leiutis.
Esiküljel sisearhitekt Pille Lausmäe-Lõoke. Foto Piia Ruber
Margus Laidre „Ars moriendi – ars amatoria“
Hans-Thies Lehmanni „Postdramaatiline teater“
In memoriam