LXIX Tartu kunsti aastanäitus / maailma I multisürrealismi näitus Tartu Kunstimajas kuni 26. I. Kujundaja Martti Ruus.

Talviti toimuva Tartu kunsti aastanäituse puhul, mis on justkui ka kohaliku kunstiskeene identiteeti vormiva aastakokkuvõtte rollis, näib alati olevat see häda, et valiku saab langetada mitut moodi. Kas laduda kõik kandideerinud tööd letti ja teha kirevat camp’i, et näituse tervik looks ennast ise? Või kureerida valik kitsast köit pidi kõndides, võtta vastutus ja asetada aasta mingisse ühtsesse kuraatorinarratiivi?

Nendes aastanäitustes peegeldub vastu üks imelik Tartu omailm, mis on mingil moel ehk tore, kuid järjepanu on aastanäitustelt (erinevalt muudest viimastel aastatel Tartu Kunstimajas eksponeeritud näitustest) miski kergelt sügelema jäänud. Ehk on see miski tartulik omas taktis astumine, teatav unelev leigus muu maailma suhtes? Identiteedi- ja kogukonnahoidjana on aastanäituse platvorm ja formaat kindlasti vajalik ning tuttavalt pidulik, märkimisväärse tähtsusega on ka üksteise esiletõstmine ja igal aastal jagatavad preemiad.

Tänavune näitus kõnnib pigem seda kitsast köit pidi. Nii kujundaja kui ka kuraatori, aga ka plakatikujundaja ja osaleva kunstniku rolli võttis seekord kanda Martti Ruus ning asus aastanäituse najal tegelema omaloodud multisürrealismi voolu rajamisega. Sürrealism ju pakuks iseenesest üldistuste tegemiseks hea pinna ning ka pisut ähmaseks jääv multisürrealismi idee oleks võinud kaasa tuua meediumide ja lähenemisnurkade paljususe. Kunstimaja ruumides jagub (kõla)pinda ka heli- ja videoteostele ning on tunne, et iseäranis monumentaalgalerii või ka hoov pakuksid võimalusi ruumilisteks eksperimentideks ja pildikunstist enamateks formaatideks. Samas tõmbas hoogu maha tänavune konkursipüstitus: „Näitusele on oodatud kõik tänapäeval teadaolevad staatilise visuaalkunsti autoritehnikad. Eelistatud on taiesed, mis rahulikult seinal ripuvad.“ Sellega taandati ambitsioonikas plaan rohkem näitusmüügile orienteeritud ettevõtmiseks. Tööd valis seejuures välja Ruus üksinda.

Tõsi, maalid konutavad seinal nagu kanad õrrel. Lakooniline seinavärv loob küll neutraalse tausta, ent ruumi koloriidiga mängimine oleks pildid, eriti ekspressiivsed maalid ehk paremini esile tõstnud ja ruumi liigendanud. Üksikud skulpturaalsed või readymade-teosed hiilivad seinaääri mööda ning vajaksid ruumi tuge ja esiletõstmist, et oma vormiga hiilata. Kõik skulptuurid ulatuvad vaid rinnuni – pole midagi metsikut või üleelusuurust, mis endasse ära eksida laseks. Tahaks veidi enam hullust, ruumi haaravat ja metsikut, mis maalides enestes mässab, kuigi raamist eriti välja ei kasva.

Kõikidesse saalidesse sisenedes hakkab karjuvalt silma maalide kehalisus, seejuures on lahkelt ruumi antud naisaktidele. Üksikud meesakti motiivil mängivad taiesed (Marina Aleksejeva, Are Tralla) on kehade visuaalse amorfsuse meisterlikult ära kasutanud, luues keerukaid unenäolisi ja jõuliselt dünaamilisi maastikke. Banaalselt ning väga ühemõtteliselt mehe pilgule (male gaze) serveeritud prinkis rindade ja tihti hüperrealistliku touch’iga naisaktidest aga sedasi mõelda ei saa ning need peegeldavad piinlikult tagasi vaataja aplalt õgivat nägu.

Võib-olla mahuvad säärased taiesed tõesti multisürrealismi maailma, aga nii mõneski kohas näivad sürrealistlikud elemendid olevat töödele külge poogitud õigustamaks himurat pilku, mis noore naise keha ihaldatavaks ning vanema oma huumoriobjektiks taandab. Võrgutava naisakti on välja pannud ka mõned uuema põlve (nais)autorid, kelle puhul tekib küsimus, kas tegu on turvalisena tunduva kaanoni järele­aimamise või vahest selle üle ironiseerimisega. Selle tulekahju eest pakub varju Anna-Liisa Sääse „Põlev naine“ (samuti alasti) põleval viljapõllul, vaadeldes saali, silmis õudselt eemalviibiv pilk. Täpse ja osava valguskäsitlusega loodud sürreaalsel ilmel vaatab ta läbi nukra prisma pärismaailma põlevaid põlde, leekides pringirinnalisi naisi, on häbitult intensiivselt aus. Rebecca Normani abstraktne sgrafiito- ja õlimaalikooslus „Väljapanekuks“ („For Display“) on ühtaegu pingestatud ning habras. Teose materjalikäsitlus ning terviklikkus tekitavad huvi enama järele, pealkiri sobitub aga – tõenäoliselt planeerimata – ehmatavalt täpselt eelkirjeldatud konteksti.

Fraas „for display“ hakkab peas ülejäänud näitusetöid vaadates korduma. Marge Nelgi maksimalistlik ulm, Eve Luige abstraktsem, postdigitaalse esteetikaga flirtiv õlimaal ja Keithy Kuuspu keraamika klapivad sürrealistliku katuse alla hästi. Ka Ants Kippasto „Pillipuu“ on oma kokku klopsitud totruses siiras ja iseteadlik, sobitub ja tõuseb ehk esilegi tänu õnnestunud kohavalikule ruumikas monumentaalgaleriis. On teoseid, mille puhul tundub olevat sürrealismi kategooriasse mahutamine ette võetud pingutusena teha kunsti aastanäituse pärast. Teoste pealkirjadest vilksavad läbi viited sürrealismile, mis on sinna justkui näitusega klapitamise korras lisatud. Sürrealisminäituse tervik ei mõju impulsiivse tulvana, vaid kammitsetud vormiharjutusena. Näituse suurima saali keskel trooniv Ruusi enese teos, eklektiline komplekt autoportreest ning multisürrealismi algust tähistavast kellast (muide, tuttav ka näituseplakatilt), näib sürrealistlik just selle kentsaka ja, kui lähedalt vaadata, siis butafoorsena mõjuva vormilahenduse pärast.

Sürrealistlikust unenäost tõmbavad maa peale kohalikku päevapoliitikat kritiseerivad teosed. Poliitikuid kujutatakse rottidena, Evi Gailiti ajatu olemisega natüürmordil toimetab rahutuvi kohale ümbrikupalga. Ahti Seppetti segameedias installatsiooni keerukat tervikut saaks avaralt tõlgendada, kui puidust ja paberist püramiidi tippu poleks laksatud „Tartu 2024“ kleepsu ja pealkirjaks pandud „Kultuuripealinna lõikuspidu“. On see rõõm või kibe nurin? Ehkki mitmed teosed näivad nii või teisiti kommenteerivat tänavusi teemasid, ei kipu haare laienema enamaks klišeedele rajatud valitsuskriitikast või veidi naiivselt ühemõttelisest sotsiaalmeediakriitikast. Tundub, et kliimaküsimus ja rahvusvahelised probleemid mahuvad vaid akna tagant piiluma seda Tartu maailma, kus omameisterdatud kell multisürrealismi sadat aastat tiksub.

Näitus polnud nii pidulik kui võinuks ja paneb unistama Tartu Kunstimaja järgmistest aastanäitustest. Tartmusi ning Kogo galerii, lisaks ka ERMi ja tulevase Siuru kõrval on Tartu Kunstimaja arvestatavate võimalustega väärikas näitusepind. Tartu kunstnike liidu, nagu ka aastanäituse roll selle linna identiteedi kujundamisel ja hoidmisel on selge, kuid identiteet ei arene passiivselt: seda tehakse oma kätega, kasvu­suunagi saab ise valida. Jääb oodata uusi aastaid ja värske pilguga pealelende. Ehk ulatub mõni pilk ka üle horisondi.