
Christopher Nolan ei ole „Odüsseiat“ lihtsalt tõlgendanud, vaid on kasutanud Homerose traditsiooni, et jätkata omaenda loomingulist odüsseiat, mis pole arvatavasti veel kaugeltki läbi.

Jean-Jacques Rousseau püüab „Pihtimustes“ korda saata võimatut – anda täieliku ülevaate ühe inimese individuaalsusest, mina-tundest. Seeläbi kirjeldab ta ühtlasi mina-tunde universaalseid jooni.

Graham Harman meisterdab objektist kompleksse pingevälja, mille pinnal tekitavad eristatus ja seostatus sellise ristlainetuse, et lugejat ähvardab korduvalt uppumisoht.

Ehkki näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“ pealkiri seab paika konkreetsed ajalised ja ruumilised piirid ning mängureeglid, on näitusel võime muuta külastaja ruumitaju.

Näitusele „Kosmos“ on koondatud 14 kunstniku teosed. Nende looming on nõnda kihiline, et tekkinud on haaratavuse piiril asetsev ruum, mille horisondid pidevalt käeulatusest välja ähvardavad nihkuda.

Graham Swifti romaani „Emadepüha“ keskne motiiv on aeg. Müsteerium ei seisne ainult aeglustunud või seiskunud aja hetkedes, vaid ka nende hilisemas jätkuvuses.

Maurice Maeterlinck: „Elu muutmine pole pooltki nii tähtis kui elu nägemine, elu muutub iseenesest, kui seda vaadatakse.“

Võib-olla püüab Jon Fosse ilukirjanduse vahenditega juhtida meid korrakski eemale kategoorilisest mõtteviisist ja lahterdavatest lahendustest.

Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.

„Protseduur“ kehtestab naisekeha kui autonoomse pinna, kui maastiku, millel (ja mille all) hakkavad toimuma põhiasjad ja vormuma pealisülesanded.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.