
„Eumeniidide“ peategelane Max Aue on üks neid, kes hoiab elus kuritegelikku, hävitavat ja ennasthävitavat süsteemi, ent ei tee seda tundetult, vaid jälgib ja uurib süsteemi, mõnikord ka imestab selle üle.

Ühiskonnas on eristunud „operatiivselt suletud“, omaenese sisemise loogikaga funktsioonid nagu poliitika, majandus, õigus, haridus, kunst, armastus jne, mis moodustavad ühiskonnaelu, ent „ilma tipu ja keskuseta“.

Philippe Descola: „Meis kõigis miilab igatsus taasleida kadunud maailma süütus, kus taimed, loomad ja objektid olid meie kaaskodanikud“.

Kirjandus viib lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda, aga ka vastupidi – sisekosmosesse.

Krista Möldri kauguseigatsus on vertikaalne, Kristi Kongi oma sisaldab rohkem horisontaalseid liikumisi, ent mõlemad käsitlevad kaugusse ulatumise vastuolu.

Huupi maalide petlik staatika kutsub rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.

Mis saab, kui võtta unenägudelt katkendlikkus, kui tajuda neid ühes voolus nagu ärkvelolekul kogetut? Mis oleks, kui unenägu poleks enam ulme, vaid olme erivorm?

„Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõus püstitatud ideaalide saavutamist takistab muu hulgas asjaolu, et kellelgi ei ole ilmuvast trükisõnast ja selle kvaliteedist ülevaadet.

Kuidas saab miski olla me teadvuses ühtaegu päästmatult kadunud ja siiski kaheldamatult, peaaegu tajutavalt alles? Kuidas saab mäletades olla ühtaegu siin ja ometi mujal?

Näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ teema on selgus, üldinimlik selguseiha ning selle saavutamatus. Andres Tali näitusel kasutatavad sümbolid sümboliseerivadki mõlemat.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.