Norra draama- ja proosakirjanik Jon Fosse pälvis 2023. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Eestis on reageerinud sellele uudisele operatiivselt kirjastus Eesti Raamat, kes andis tunamullu ja mullu välja lausa neli Fosse raamatut. Sigrid Toominga tõlkes on ilmunud kirjaniku suurteose „Septoloogia“ kaks esimest köidet: esimest ja teist osa koondav „Teine nimi“ (2023) ning kolmandast viienda osani ulatuv „Mina on teine“ (2024) – seega on siinse artikli kirjutamise ajal võimalik lugeda eesti keeles „Septoloogia“ seitsmest osast viit, kolmest köitest kaht. Eelmisel aastal lisandusid jutustus „Valendus“ (tlk Ene Aschjem) ning kordustrükina anti välja kolmest omavahel seotud novellist koosnev „Triloogia“ (tlk Eha Vain), mis avaldati esmakordselt 2017. aastal „Põhjamaade romaani“ sarjas.¹

1.

Sedavõrd kaalukas auhind ja intensiivne tõlketegevus annavad tõsise põhjuse püüda kirjeldada Jon Fosse fenomeni. Mis teeb tema ilukirjandusliku panuse eriliseks? Eks seegi on tähenduslik, et küsimusele saab vastata mitmeti.

Esiteks jääb lugedes kergesti silma Fosse poeetika. Ta kasutab ohtralt eri stiilivõtteid, mis pole küll unikaalsed, ent mis võivad üheskoos tekitada erandliku lugemiskogemuse. Kõige ilmsemalt hakkab silma tavapäratu interpunktsioon (või selle puudumine). Siinse artikli jaoks loetud nelja raamatu hulgast leidsin punkte ainult „Valendusest“. Samuti puuduvad dialoogidest jutumärgid. Niisugune stiilivalik võimaldab mitmeid efekte. Esiteks muudab see sisekõne ja suhtluse vahelised üleminekud sujuvamaks, ajuti isegi unenäoliseks – meeleseisundi kirjeldus läheb justkui poolelt lauselt üle olukorra kirjelduseks, mälestus muundub vahetuks kogemuseks ja vastupidi. Teiseks pehmendab punktide puudumine sisekõnelõikudes üleminekuid keeleüksuste vahel, tekitades mulje pikemast, leheküljelt leheküljele libisevast intensiivsest mõttevoost. Teadvusevoolu stiliseerimisvõtetes on selgelt tajutav Fosse ühe eeskuju, Thomas Bernhardi mõju. Bernhardi sarnaselt meeldib Fossele markeerida mõtlemise rütme kordustega. Peamiselt kasutab ta kahte sorti kordusi. Näide:

„.. ja ma mõtlen, et oh mis hea on nüüd süüa saada, sest juba on õhtu ja ma ei ole päev otsa midagi hamba alla saanud, mõtlen ma, jah, mu kõht koriseb, nii et oh mis hea on süüa saada, jah, mõtlen ma ..“ („Teine nimi“, lk 331).

Lauselõiku kannavad nii motiivi (tühi kõht) kui ka väljendite („mõtlen ma“, „oh mis hea“, „süüa saada“) kordused. Tõsi, Fossele meeldib korrata teosest teosesse ka tegelaste nimesid: Ales, Asle, Åsleik jne. Ülepea oskab ta Bernhardi kombel – kuigi palju leebemas laadis – näidata, kuidas jooksva mõtlemise osised kasvavad üksteisest välja ning ei ole üksteisest selgelt eristunud. Seda silmas pidades – tuleb ju mõtete, tunnete, afektide voogamine kanda üle kirjaliku teksti vormi, mille elemendid on üksteisest selgelt lahku tõstetud – ei kirjelda autor ainult oma tegelase mõtteid, vaid ka mõtlemist ennast. See toob kaasa humoorikaidki mõtteliikumisi nagu „aga lõpuks pole kuigi tähtis, mida ma mõtlen või ei mõtle, mõtlen ma“ („Mina on teine“, lk 123); „ja enam ma millegi peale ei mõtle, mõtlen ma“ (samas, lk 163) või „kuidas ma midagi muud võin mõelda, mõtlen ma“ (samas, lk 250).

Muidugi mõista ei väldi Fosse punkte lihtsalt efekti pärast. Tema raamatuid lugedes tuli meelde, mida olen ise punktide kohta kirjutanud: „Punkt peatab, katkestab, enamasti seatakse punkt ka tekstivoo absoluutsesse lõppu. Teksti viimasele punktile, kõikide varasemate punktide sisemise potentsiaali täideviijale, kuulub võim tekstile „ots peale teha“, see kokku võtta, öelda lugejale „aitab küll!“. Komad ja sidesõnad aga sisaldavad potentsiaali teksti igavesti jätkata, lõpmatult paljundada, öelda lugejale: „jätkame“, „tuleme / lähme tagasi“. Nii et raamatud peaksid tegelikult lõppema komade või sidesõnadega.“² Tsitaadi valguses võib lisada, et Fosse on läinud veelgi kaugemale: ühegi „Septoloogia“ peatüki lõpus pole ei punkti ega koma, kõik osad katkevad samamoodi, poole palve pealt.

2.

Selgitamaks välja, miks puuduvad „Septoloogia“ osade lõpust komad – ja miks ei leia nendest raamatutest jutumärke ega punkte –, tuleb püüda visandada välja Fosse omamaailma peamised jõujooned.

Süžee või ajaraami tasandil puudub neljal siin käsitletaval Fosse teosel selge ühisosa. „Septoloogiat“ võib pidada osaliselt kunstnikuromaaniks: teose minajutustaja ning tolle alkohoolikust sõber (mõlemal nimeks Asle) on maalikunstnikud. „Triloogia“ kolm novelli pajatavad ajaliselt raskelt määratletava, vist rohkem kui sadakond aastat tagasi algava traagilise armastusloo, mida ilmestavad armastajate äärmuslik vaesus (lugedes võivad silme ette kangastuda Knut Hamsuni „Nälja“ meeleolud) ning ühiskonna marginaalsusest võrsunud kuritöö ja karistus. „Valendus“ räägib loo metsa eksinud mehest ja tema nägemustest. Ent ometi on ühisosa teoste vahel olemas – kuigi see ei ilmne mitte niivõrd Fosse tegelaste tegudes, kuivõrd selles, mis leiab tegevuse käigus aset nende teadvuses.

Kõige selgemalt ja sagedamalt tuleb teadvusnihete motiiv esile „Septoloogias“. Nagu öeldud, on tegu osaliselt kunstnikuromaaniga, olgugi et teose intensiivne süžee ja lai tegelaskond võimaldavad autoril käsitleda eri teemasid (mälu, kaotusvalu, armastus, sõprus, alkoholism) ning kõikvõimalikke suhteid. Näiteks peab minajutustaja võtma enda juurde oma kunstnikust sõbra koera Brage, mistõttu kirjeldatakse aeg-ajalt üsna detailselt inimese ja looma suhtlust, koera keha liikumisi ja energiat. Ent maalikunsti motiiv võimaldab Fossel juhtida lugejat ideeni, mis ilmub pinnale ka „Triloogia“ ja „Valenduse“ sõlmpunktides.

3.

Kunst – eriti kujutav kunst – on läänemaises proosakirjanduses põhjalikult käsitletud teema. Esmajoones võivad meenuda Honoré de Balzaci „Tundmatu meistriteos“, Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“, August Strindbergi „Punane tuba“, George du Maurieri „Trilby“, William Somerset Maughami „Kuu ja kuuepenniline“ jne. Motiivi võib jaotada üldjoontes kaheks: kunst ja kunstitegemine kui sotsiaalne akt ning kunst kui metafüüsiline küsimus. „Septoloogias“ mõtiskletakse mõlema üle. Sotsiaalne küsimus osutab kunstitegemise piiripealsusele ühiskonnas: kunstnik peab otsima ja leidma oma isikupära, mis tähendab sageli vastuseisu üldistele konventsioonidele. Sellega kaasneb idee, mille kohaselt on tõeline kunstnik ühtlasi paratamatult üksiklane, keegi, kellel on raskusi sobitumisega. Kunstniku elu tähendab sageli üksinduse kunsti, mille kaudu peab astuma ühiskondlike kompromissidega kompromissitusse suhtesse – umbes nii, nagu hüüatab Helene Schjerfbeck Rakel Liehu romaanis „Helene“: „elu on kompromiss MITTE KUNST“.³ Kunstnik peab hoidma inimestega ja neid ühendavate reeglitega distantsi. Fosse kaasmaalase Jens Bjørneboe romaani „Mooramees“ peategelane, kunstnik Sem ütleb otse: „Üksi olla on imeline [—] nii jõuad sa asjade tuuma ligi“.⁴ Juba mainitud Thomas Bernhard on pannud oma tegelasi väljenduma selles küsimuses veelgi jõulisemalt, näiteks „Hukkasaaja“ minajutustaja leiab, et Glenn Gouldi sugustel loomingulistel geeniustel „pole inimestega enam midagi ühist“.⁵ Siit pole kaugel Henry Milleri „Vähi pöörijoonest“ tuttav looja manamonoloog: „Täna ütlen ma uhkelt, et ma olen ebainimlik, et ma ei kuulu inimeste sekka ega ühegi riigi alla, et mul pole asja ei usutunnistuste ega põhimõtetega. Mul pole asja inimlikkuse krigiseva masinavärgiga – ma kuulun maale!“⁶ See pole ainult ilukirjanduslik liialdus: ühes 1988. aastal ilmunud vestluses leiab Joseph Brodsky, et loominguline maksimalist püüab aru saada, kui ebainimlikuks võib ta muutuda, ilma et ta lakkaks olemast inimene.⁷

„Septoloogia“ minajutustaja Asle väljendub aeg-ajalt üsna sarnaselt, kuigi mitte nõnda järsult kui Miller: „mulle ei ole kunagi meeldinud inimeste pool käia, sest siis satun ma neile kuidagi nagu liiga lähedale“ („Teine nimi“, lk 250). Asle galerist Beyer heidab kunstnikule ette, et too ei ole kunagi ühegi oma näituse avamisel käinud ega taha enam ka intervjuusid anda („Mina on teine“, lk 145). Sellega kõlavad hästi kaasa Asle enda mõtted Beyeri aadressil: „Beyer meeldib mulle, aga ma märkan, et ma väsin temast kiiresti ära, et ta võtab mu võhmale, tema õhin käib mulle üle jõu, nii et meie kohtumised on alati pigem napid ja kuidagi pingutatud“ (samas, lk 147-148). Niisiis esindab Aslegi maalikunstnikku, kes otsib maailmaga kontakti pigem oma loomingu kui inimsuhete kaudu – mitte et viimased oleksid talle ebaolulised, vaid neil lihtsalt puudub juurdepääs millelegi, mis on Aslele möödapääsmatu tähtsusega.

4.

Maalikunsti metafüüsiline jõud ongi „Septoloogia“ üks köitvamaid kihte – kunst aitab Aslel jõuda millegi olemuslikuni. Ta eraldub kunstitegemisse selleks, et otsida laiemat ühtsust, mis haaraks endasse kõik, sealhulgas tähenduslikud inimsuhted. Sotsiaalne eraldumine juhib kunstiteose kaudu metafüüsilise ühendumiseni. Aslele kui kunstnikule leiab ühendumine aset valguse kaudu, sest ilma valguseta oleks võimatu maalida. Maalikunstnikule on olulised kõik valguse astmed alates pilkasest pimedusest kuni pimestava ereduseni. Lisaks paistab Asle tundvat, kuidas valgus kuulub ühtaegu sellele, mis valgust eristab või valguse ülepea võimalikuks teeb, kui ka sellele, kes valgust tajub. Tal on kontakt kahesuguse valgusega: nähtamatu ja nähtavaga. Asle maalide pinnal saavad need kaks valgust kokku – kõiksust ühendav ja ülendav, suuresti nähtamatu valgus kandub üle nähtavatesse värvidesse: „kõik pildid sarnanesid üksteisega ja sarnanesid pildiga, mis jäigi maalimata, mida ei saanudki maalida, vaid mis oli nähtamatult alati maalitud pildi taga või sees, ja sellepärast sarnanes maalitud pilt alati nähtamatu pildiga, kõik pildid osutasid pildi poole iga pildi taga“ („Teine nimi“, lk 189).

Nähtava ja nähtamatu valguse suhted Asle mõtlemises on liiga kihilised, et neid mahuks siinses artiklis laiali laotama, ent äsjase tsitaadi toel tasub rõhutada, et nähtamatu valgus ei tundu Asle teadvuses lihtsalt nähtavaks valguseks üle minevat, vaid tundub ühtlasi ennast nähtavas valguses manifesteerivat. Seda on näha kirjakohas, milles Asle mõttekäik meenutab Borgese tegelaskuju Funese kimbatust: „ühe värvi nimi on sinine, ainult sinine, aga kindlasti on tuhat erinevad sinist tooni, tuhat, vähemalt tuhat, ei, neid on nii palju, et neid on võimatu kokku lugeda“ (samas, lk 276). Teisal tajub Asle ennast sarnanevat oma maalidega: elava kohana, kus nähtamatu ja nähtav valgus kokku saavad. Nii võivad tekkida tugevad meeleseisundid, milles „ei ole nägija enam mina, vaid miski, mis näeb läbi minu“ (samas, lk 319). See ilus sõnastus toob meelde kirjakoha Erwin Schrödingeri teosest „Vaim ja aine“, milles autor vahendab islamistliku müstiku Aziz Nasifi mõttekäiku: „Hingemaailm koosneb ühestainsast hingest, kes seisab nagu valgus kehalise maailma taga, ja kes siis, kui mõni olend tuleb olemisse, paistab temast nagu aknast läbi. Olenevalt akna laadist ja suurusest saabub maailma vähem või rohkem valgust. Valgus ise jääb aga muutmata“.⁸ Võib öelda, et Asle tahab olla üsna suur aken.

5.

Maalimismotiivi kaudu avab Fosse laiema metafüüsilise suhte, mille kohta leiab „Septoloogiast“ mitmeid, ühtaegu kauneid ja krüptilisi kirjeldusi. Üks kõnekamaid kõlab nii: „pimedas võib näha helendavat tumedust, mida ma alati püüan maalida, jah, mida pimedam on, seda kirkam on see, mis pildis nähtamatult helendab, ja seda võib kumada nii paljudest värvidest [—] Jumal elab pimeduses, jah, Jumal on pimedus ja see pimedus, Jumala pimedus, jah, see eimiski, jah, see helendab, jah, ja valgus on pärit Jumala pimedusest, nähtamatu valgus“ (samas, lk 339).

Niiviisi ühenduvad Asle teadvuses pimedus ja valgus ning Jumal ja eimiski. Osalt annab siduda sellist mõttekäiku kristlusega, Jumala valgusega maailma pimeduses – Asle on katoliiklane. Sellele vaatamata võib vastandlike väljendite ühendamine olla omajagu meelevaldne. Kirjakoht pole siiski juhuslik: „sellel, mille ma nähtavaks tahan teha, on seos valgusega, samuti pimedusega, on seos helendava tumedusega kogu oma eimiskisuse külluses“ (samas, lk 215). Mida tahetakse paradoksaalsete väljenditega nagu „helendav tumedus“ ja „eimiskisuse küllus“ õieti öelda?⁹

Üks võimalik vastus kõlab nii: Fosse püüab leida või luua ühendust maailmaga või vähemalt maailmavaatega, mis rajanebki ühendustel. Neid ühendusi ei pea ilmtingimata mõistma, vaid lihtsalt tajuma, aimama – nägema ühenduvust näiteks valguses või valgusena, valguse kõikide kihtidena, nägema seda võrsumas pimeduses, pimeduse kaudu, nägema pimeduses üht valguse vormi, saamata aru, pidamatagi lõplikult aru saama, miks või kuidas. Siinkohal meenub Lev Šeštov: „Põhjendamatus on jumaliku peamine, kõige kadestamisväärsem ja meie jaoks kõige käsitamatum privileeg.“¹⁰ Niisugune metafüüsiline põhjendamatus võimaldabki tuua kokku vastandlikena mõjuvad jõud või ilmingud, ühendada Jumala eimiskiga, valguse pimedusega, üksinduse ühendumisega, elu surmaga. Üks näide: „just siis, kui ma olen oma pimeduses kõige enam üksi, oma üksinduses, sest tõtt-öelda on see ju üksindus, ja kui ma olen nii vagusi, kui vähegi saan, siis on Jumal mulle kõige lähemal oma eemalolekus“ („Mina on teine“, lk 245).

Pole raske aeg-ajalt märgata, kuidas Fosse omamaailmas suhtlevad elavad pidevalt surnutega: „Septoloogias“ näeb Asle korduvalt nooremat iseennast ja oma surnud armastatut Alesit mänguväljakul, näeb neid liikumas ja kiikumas, kuuleb neid rääkimas, kontakt tundub kestvat kaua ja see kordub. Seesugune ühenduvus muudab tegelaste identiteete ja nendevahelisi suhteid, ühe inimese üleminek teiseks võib mõjuda tunduvalt sujuvamana, kui oleme harjunud igapäevases reaalsuses kogema. Üks olend või seisund tundub kanduvat üle teisele olendile või seisundile või muunduvat teiseks olendiks või seisundiks, üks jätkub teises.

Sama idee kannab ka kogu „Triloogiat“ ja raamatu novellides korduvat „heljumise“ motiivi. „Heljumisega“ tähistatakse seisundit, milles inimeste piirjooned ning erisused hakkavad hägustuma, eri teadvused üksteisesse sulanduma: „Asle istub toolil ja on pulmad ja ta mängib viiulit ja see muusika tõuseb õhku, ja tõstab Alida õhku, ja siis heljuvad nad mõlemad koos muusikaga läbi õhu ja nad on just nagu lind, kumbki on üks linnutiib, ja nad on üks“ („Triloogia“, lk 154). Heljumises saavad üheks inimesed ja kunst (antud juhul muusika): „Asle tunneb, et nii nagu ta on loodud, ei ole oluline tema ise, oluline on see heljumine, seda on talle pillimäng õpetanud, et seda teada saada, selleks peab pillimees olema, ja tema jaoks on selle suure heljumise nimi Alida“ (samas, lk 56).

Sujuvad üleminekud ei mõjuta mitte ainult elavatevahelisi suhteid, vaid ka elavate suhteid surnutega – sedasi osutab Fosse millelegi, mida me inimestena niigi teeme (suhtleme oma surnutega), aga mida me argielu survel miskipärast pisendame, kuigi Fosse omamaailmas on surnu oma puudumisega samamoodi tegelaste elus kohal nagu Jumal eimiskis (võimalik muidugi, et „eimiski“ tähistab Jumala eemalolekut, ent teisalt saabki Jumal oli lähedal ainult eemalolevana).

Enamgi, heljumine võib ühendada inimeste teadvused kõige eestleiduvaga, kõiksusega: „on tunne, just nagu Alida silmad oleksid Asle silmad ja Asle silmad oleksid Alida silmad, ja nende silmad on nii suured nagu meri, suured nagu taevas ja nemad ja paat on kui üksainumas liikumine helendavas taevas“ (samas, lk 158). Nagu näha, seob Fosse siin heljumise motiivi „Septoloogiat“ kandva helendamise motiiviga: mõlemad viitavad ühele ja samale, viivad välja ühe ja samani, ühtaegu seletamatu ja selge ühendumiskogemuseni – kogemuseni, mis küll ei kummuta erinevusi, kuid nihutab need ometi paigast või pehmendab, sulatab nende ainet.

6.

Lõpetuseks võib küsida: mis on selliste ühenduste, sedavõrd laia ühenduvuse mõte? Ühe võimaliku vastuse leiab „Valendusest“. Metsa eksinud mees hakkab nägema substantse ja/või olendeid, kelle puhul pole võimalik (ja ehk ka vaja) nende olemusest lõpuni aru saada. Koosolu nendega viib aga minategelase järgmise äratundmiseni: „Kuid ei tundu, et kuskil mingeid piire oleks. Kõik on niimoodi, justkui piire polekski, ma olen kuskil lõksus luku taga, metsas, ja samas on see ruum justkui piirideta“ („Valendus“, lk 63). Võib-olla püüab Fosse ilukirjanduse vahenditega juhtida meid korrakski eemale dihhotoomsest, diametraalsest, kategoriseerivast ja sedakaudu kategoorilisest mõtteviisist, lahterdavatest lahendustest – sellest kollektiivsest vaimsest ummikust, milles me oleme harjunud eristama või lausa vastandama ühtsust ja mitmekesisust. See ei tähenda, et Fosse tahaks kaotada oma lugejate mõtetest piire – pedagoogilisteks osutusteks on tema laad liiga pehme, liiga voogav, liiga kirjeldav –, vaid pigem näidata, et piirid on läbitavad, need vaid tunduvad pidevad ja püsivad, tegelikult on iga piir diskreetne ahel, mis koosneb justkui komadest, mille vahelt läbi pugeda, ja punktidest, mida saab alati kummutada, mille tagant on alati võimalik lahti pääseda, jätkata, jätkuda.

1 Sigrid Tooming on teinud Eha Vainu suhtes väga sümpaatse žesti: pühendanud talle oma „Septoloogia“ tõlke (vt „Teine nimi“, lk 351).

2 Vt Jan Kaus, Sidesõnade kiituseks. Rmt: Jan Kaus, Kolm punkti. Vabamõtleja, 2022, lk 51.

3 Rakel Liehu, Helene. Romaan Helene Schjerfbecki elust. Tlk Tiiu Kokla. NyNorden, 2013, lk 237.

4 Jens Bjørneboe, Mooramees. Tlk Maarja Siiner. – Loomingu Raamatukogu 1994, nr 30–32, lk 110.

5 Thomas Bernhard, Hukkasaaja. Tlk Mati Sirkel. – Loomingu Raamatukogu 2021, nr 35-36, lk 59.

6 Henry Miller, Vähi pöörijoon. Tlk Erkki Sivonen. Eesti Raamat, 1992, lk 187.

7 David M. Bethea, Joseph Brodsky and the Creation of Exile. Princeton University Press, 1994, lk 177.

8 Erwin Schrödinger, Mis on elu? Vaim ja aine. Autobiograafilisi visandeid. Tlk Ruth Lias. Ilmamaa, 2015, lk 169.

9 Olgu väikse kõrvalmärkusena mainitud, et Fosse tühjuse- ja eimiskikirjeldused tõid mulle meelde Mihhail Lotmani „Pistriku talvekarje“, Joseph Brodsky luule suurepärase käsitluse, milles Lotman uurib Brodsky tühjuse-käsitlust: iga olendi lakkamisega kasvab maailmas tühjus, sest igasse olendisse ja esemesse on tulevane tühjus sisse kodeeritud. Tühjus võtab kõik ja kõik jätkub tühjuses, tühjusena, osana tühjusest: „Just tänu tühjusele ei ole asi lõplik“ (vt Mihhail Lotman, Pistriku talvekarje. Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 274). Kui asjast õigesti aru saan, tähendab olendi lakkamine ühtlasi tühjuse kasvu, mistõttu saab tühjust maailma üha rohkem – aga tühjuse paradoks väljendub muidugi selles, et tühjusele mõtlemine juba täidab seda – ja tühjus täidab selle, kes tühjusest mõtleb: inimene saab kombata tühjust juba enne seda, kui ta tühjusega liitub, oma tühjuseks saamisega tühjust täidab. Mida rohkem tühjust, seda rohkem ruumi tühjusele mõelda – mõelda sellele, kuidas tühjus täidab tasapisi maailma. Fosselikus vaates tähendaks see, et Jumala helendavale pimedusele jääb maailmas üha rohkem ruumi, et valgus saaks sulanduda pimedusega, surnud kohtuda elavatega.

10 Lev Šeštov, Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede. Tlk Ants Paikre. Ilmamaa, 2019, lk 350.