2024. aasta arhitektuuripreemiate ja muinsuskaitseameti preemiate koore riisusid Rüütelkonna hoone Eesti esindushooneks renoveerijad, sealhulgas sisearhitektuuri lahenduse autorid Pille Lausmäe-Lõoke ja Gerly Vaikre.

Tuntud sisearhitekt, nt Viru hotelli interjööride autor ning pikaaegne sisearhitektuuri kateedri juhataja oli juba Pille Lausmäe-Lõokese isa Väino Tamm. Sama eriala on valinud ka tema poeg Ville Lausmäe.

Pille Lausmäe-Lõokese büroo loomingusse kuuluvad Kohtla-Järve, Rapla ja Viljandi riigigümnaasiumi sisearhitektuuri lahendused, mitmed eramud, kuid ka paljude suurte ja riiklikult oluliste majade nagu ERMi ja Kumu avalike alade sisearhitektuuri lahendus, Harjumaa kohtuhoone jms. Nüüd on tema loomingu üks verstaposte ka Rüütelkonna hoone renoveerimisel tehtu.

Rüütelkonna hoone renoveerimine on võtnud sinu elust viimased 12 aastat. Alustame ehk sellest, et käime hoone valmimisprotsessi läbi, sest olen sinu käest ikka kuulnud, et tegeled Rüütelkonna hoonega. Kord on ta pausil, siis jälle töös ja nüüd lõpuks valmis. Kuidas see teekond välja nägi?

12 aastat tagasi tegime tõesti esimesed uuringud Rüütelkonna hoones ning Riigi Kinnisvara palvel joonistasime läbi mõned logistilised skeemid, et tekiks arusaam, kuidas on hoonet võimalik kasutada ja luua riigile vajalikeks funktsioonideks kasutusvõimalusi.

2014. aastal korraldas Riigi Kinnisvara hoone sisearhitektuuri konkursi, kus osalesime koos Gerly Vaikrega ja võitsime. Seejärel alustasime projekteerimist ning kolme aastaga valmis tööprojekt. Aastate jooksul on muutunud tellija vajadused ja tehtud muudatusi lähteülesandes. Eri etappidena kulges projekteerimisprotsess kuni 2022. aastani, mil saadi ehitusluba. Paralleelselt projekteerimisprotsessiga teostati pinnaviimistluse uuringud ja sondaažid, mis andsid lootust, et majas peitub palju sellist, mida esmapilgul pole näha.

Sondaažid avati juba paralleelselt ehitusega ja see oli väga keeruline osa tööst. Sageli tuli ühe päeva jooksul koostada kooskõlastuseks dokumendid samal päeval ilmnenud leidude ja sellest tulenevate kontseptsioonimuudatuste kohta. Ehitusperiood ise kestis kaks ja pool aastat. Alates 2019. aastast oli ka projekteerimismeeskond suurem: arhitektuuri osas Urmas Lõoke, Kristiina Arusoo ja Riina Poopuu ning sisearhitektuuri poolel töötas kaasa Mariel Tõld.

Kaua vältavate projektide puhul võib juhtuda, et ka autor muutub ja areneb. Kas Rüütelkonna hoone autorikontseptsioon aja jooksul muutus? Kuidas algideele hiljem tagasi vaatasid?

Kontseptsioon on jäänud samaks. Riigikantseleile omal ajal tehtud esimene esitlus kandis selgelt seda ideed, mis nüüd teoks on saanud. See on üsna selge ja selles pole midagi uut: mis on vana, on vana, ja see, mis on uus, on selgelt uus. Uus on minimalistlik ja peab loodetavasti trendidele ja ajale vastu. Alguses ei olnud nii selgelt lahti mõtestatud põhimõte – see kujunes aja jooksul –, et me ei hakka eelistama või looma ühte kindlat ajaloolist stiili. Seal majas on juugendit, barokki, klassitsismi ja neoklassitsismi.

Kui iga uus võim oli seni eelmise ruumilise lahenduse üle kirjutanud, siis nüüd on kõikidel perioodidel justkui demokraatlik alus olla ühtviisi esil.

Jah, täpselt nii. See oli hämmastav, kui suure hoolega oli näiteks vabariigi algusaastatel Rüütelkonna periood seal majas kinni kaetud: kohati olid kattekrohvi pinnad kaks kuni kolm sentimeetrit paksud. Ma saan küll ka aru, et tollal oleks olnud tagurlik ja naeruväärne, kui sinna oleksid jäänud seintele 1600. aastate lõpu akantused ja maapäeva saal oma algses kujunduses.

Mida selline lahendus Eesti riigist räägib? Sa oled teinud Eesti Rahva Muuseumi siselahenduse, saatkondade ja residentside omi samuti. Milline roll on riigi narratiivi esitamisel selliste ruumide sisearhitektuuril?

Selle narratiivi kokkupanemisel on abi olnud koostööst riigikantseleiga. Ajaloolase taustaga sümboolikanõunik Gert Uiboaed on sellesse majasse väga palju panustanud ning töö ajal meie arusaamad ühtlustusid. Kui talle oli algusest peale suhteliselt selge, kuidas ta riigi lugu räägib, siis meie sisearhitektidena oleme seda lugu toetanud austusega iga ajalooperioodi vastu.

Võtame kas või maapäeva saali. Meie algses kavandis oli ette nähtud aadliperekondade vapid saali tagasi tuua. Me ei teadnud, et vapid on Eesti ajaloomuuseumis alles, aga kui vaatasime paari väga head ajaloolist fotot, mis sellest saalist on säilinud, oli näha, kui olulisel kohal vapid saalis olid. Maapäeva saal on loodud nende vappide jaoks ja nad loovad saalis unikaalse rütmi. Ajaloomuuseum oli nõus vappide eksponeerimisega, kui on tagatud nõuetekohane sisekliima. Vapid on nüüd eksponeeritud eraldi raamistuses, spetsiaalse muuseumiklaasi taga, et kindlustada nende säilimine. Kogu selle saali lahenduse ja selle läbi ka loodava narratiivi kinnistumine võttis aega paar aastat.

Kokkuvõttes räägib see hoone nende säilitatud tükikeste kaudu Eesti ajaloost: meil on oma ajalugu, oma kultuur – ja see kõik ei alanud 1918. aastal koos omariiklusega. Maapäev oli tsaaririigi koosseisus üsna unikaalne, omamoodi demokraatia alge: maaomanikud, aadlikud, said seal kokku ja tegid otsuseid.

Selles valguses käib praegu arutelu maja nimetamise üle. Ajaloolise Rüütelkonna hoone asemel on kasutusel riigi esindushoone. Kas ruumilisest kontseptsioonist lähtuvalt on oluline, kumba moodi maja nimetada?

Ma mõistan taustal teatavat poliitilist ootust uue nimega seoses ning võib-olla on selle taga ka alateadlik hirm 700aastase orjapõlve diskussiooni avanemise ees, kuid meie ise oleme oma kontseptsioonis hoonet alati nimetanud ajaloolise nimetusega ehk Rüütelkonna hooneks. Iga nime puhul on lõpuks oluline ka see, et see peab olema suupärane ning inimestele harjumuspärane. Selge on see, et Eesti riik vajab esindushoonet.

Miks on riigile sellist esindushoonet tarvis ja mida see rahvale annab?

Mina leian, et selline maja on äärmiselt vajalik. Kindlasti lisab see väärikust, kuid me ei esinda ennast ainult kellegi teise tarvis. Omal ajal kaheldi ka Kumu ja ERMi vajalikkuses, aga praegu ei kujuta ilma nende hooneteta Eestit ette. Esindushoone olemasolu lisab ka rahvale eneseväärikust. Enesekindlust. Tuge oma tausta kinnistamisel. Riigi toimimisel esineb ka pragmaatilisi olukordi ning seni on riigivisiitide korraldamine olnud keeruline: tuleb leida väärikad kohad, kus kroonitud pead või riigijuhid vastu võtta, kus korraldada õhtusöök … Kõiki neid elementaarseid asju, mida riigivisiidi ajal tehakse, on seni tulnud teha väga rasketes ja keerulistes tingimustes.

Juba on jutuks tulnud Rüütelkonna hoone restaureerimise vastutusrikkus, kestus ning muutlikkus. Kuidas autorina kõige selle keskel ennast tundsid ning kuidas sujus pidevate muutustega kohanemine?

Oleks vale, kui ütleksin, et see kõik oli lihtne ja laabus kergelt. See oli väga raske projekt, aga see maja ise … temas on midagi mõjuvat ja tähendusrikast. 2023. aastal, kui hoone oli kõige trööstitumas seisus, lammutustööd olid juba alanud, kui selgusid niiskuskahjustused, leiti kuskil majas läbi korruste ulatuvad avad, hakkas ta oma lugu rääkima. Õhtuti, kui ehitajad olid lahkunud, muutus ta oma trööstituses teatud mõttes literatuurseks: talle tekkis hing ja ta muutus isiksuseks. Selles valguses, mis hoones õhtuti tekkis, oli oma lüürika. Mul oli isegi kahju, kui see kõik hakkas minema korralikumaks ja seinad järjest üle krohviti. Rüütelkonna hoone on mulle kui loomeinimesele väga palju tagasi andnud.

Räägime natuke ka väiksemast mõõtmest interjööris ehk kunstist ja mööblist. Kuidas kujunes esemete valik ja põhimõte, et vana on vana ja uus on uus?

Eesti kunsti eksponeerimiseks on Rüütelkonna hoones ette nähtud keskmine saal, kuhu loodi vajalikud kliimatingimused ning kus töid ka aja jooksul vahetatakse. Teoste valik tehti koostöös riigikantselei ja Eesti kunstimuuseumiga, sest tööd on viimasest deponeeritud. Mingil määral hakkas valikut suunama ka see, mida teosed saavad pakkuda, mis sobib formaadilt ning kuidas rääkida terviklikult Eesti kunsti lugu: valikus on nii vabariigi algusaastate, nõukogude perioodi kui ka taas iseseisva riigi kunstnike töid.

Mööbli osas oli meil tagantjärele vaadates tööprotsessis üks huvitav etapp, kui hakkas laekuma ettepanekuid stiilis „Siin on üks kapp Tartust. Kas saaksite seda kasutada?“. Hiljem pidime selliste esemete mahtu veidi vähendama, aga neid siiski jõudis üksikute elementidena kabinettidesse päris palju. Üks väga väärtuslik rokokookomplekt paikneb VIP-ruumis ning ajaloolisest Eesti vabariigi suursaatkonnast Berliinis jõudis siia ka üks kirjutuslaua, raamatukapi, laua ja toolide komplekt. Selle komplekti lugu on väga huvitav. See jäi üle praeguse saatkonnahoone renoveerimise käigus, kui see enam uue kontseptsiooniga kokku ei sobinud ning Tallinna saadeti. Lugu ise on aga järgmine. Pärast Teist maailmasõda läks saatkonnahoone võõrastesse kätesse, kuid Eesti riik sai selle iseseisvuse taastamise järel tagasi. See komplekt oli seal majas kõik vahepealsed perioodid üle elanud, kuid keegi ei teadnud täpselt, millega on tegu, kuni leidsime sahtlist Udo Umbergi töökoja templi. Seega on Eestis valmistatud ja Berliini viidud komplekt nüüd kodumaal tagasi ja asub restaureerituna Julius Seljamaa järgi nimetatud välisministri kabineti kompleksis.

Majas on ka väga palju sinu meeskonna kavandatud unikaalmööblit.

Elu on õpetanud: kui tahta, et mööbel näeb välja selline, nagu oma vaimusilmas ette kujutad, siis on mõistlik see ise välja mõelda. Sellisel juhul ei saa ka riigihanke korras sellele n-ö samaväärset asendust välja pakkuda. Seega on kõik diivanid ja tugitoolid, sisseehitatud kapid, letid ja garderoobid meie jooniste järgi tehtud.

Mööbel on valitud lähtuvalt sellest, et seda saaks hästi ümber paigutada. Seda võimalust on hoone tellija ka kasutanud.

Oled kunagi öelnud, et sisearhitekt peab minema otse üle mägede, mitte kõrvalt mööda, sest ainult nii sünnivad huvitavad lahendused. Millised mäed tuli seekord ületada ja kus sündis seeläbi uus kvaliteet?

Neid mägesid oli ootamatult palju, ennast tuli uuesti ja uuesti tõestada. Mul on õnnestunud aastatega luua oma kindel meeskond, kuhu kuuluvad isegi kivilõikaja ja klaasimeister, kuid siin tuli koostööd teha täiesti uute tegijatega. See tegi maastiku päris künklikuks: hakkad ju vahepeal iseendas kahtlema, kui keegi sulle järjekindlalt ütleb, et nii ei saa teha. Õnneks säilitasin enesekindluse. Rüütelkonna hoone puhul tahan tänada nii Riigi Kinnisavara kui ka riigikantseleid, kes olid toeks ega peitnud tellijatena raskuste ees pead liiva alla. Kui maja lõpuks valmis on, siis sa ei saa seal seista ja öelda, et tegelikult pidi olema nii, aga näe, läks naa. Uste erilahendused, looduskivi töötlemine ja süvisvalgustid … kõikide nende nüansside eest tuli seista.

Täiesti uudse asjana kasutasime põranda puhul Sika valu. Ühes ruumis ei olnud põrand säilinud, kuid kõrvalruumil on ajalooline laudpõrand. Otsustasime kontrastsuse rõhutamiseks teha kõrvale täiesti modernse Sika valu põranda. Selliste riskikohtadega puges ka endale hinge väikene kõhklus, sest on asju, mida sa tead, kuidas need mõjuvad ja toimivad, kuid selle hoone juures oli väga palju seda, mida tegelikult lõpuni ei teadnud, puudus kogemus, kuidas üks või teine asi omavahel mõjuma hakkab.

Sellise maja puhul on väljakutse ka see, et on väga palju detaile – ja nende peale kulub tohutult töötunde. Need on ühtlasi asjad, mida hiljem üldse näha ei ole: ventilatsioon, andurid, tuleohutuslahendus, evakuatsiooniks tarvilik – kogu see pool. Kui nende kavandamine õnnestub nii, et inimesed neid ei märka, siis ongi juba pool võitu käes. Need on asjad, mis jäävad, ja neid ei saa hiljem korrigeerida. Tuletõkkekapid, elektrikilbid – kõiki neid on vaja, kuid need ei tohi inetult silma paista.

Tunned sa nüüd, et Rüütelkonna hoone jääb omamoodi su tegemiste kokkuvõtteks?

Ei saa salata, et selline tunne on küll. Ma olen puutunud kokku nii Laidoneri kui Jakobi villa restaureerimisega ning kõik see on tulnud kasuks: tean, milline lahendus toimib, mida saab teha ja mida ei saa teha. Selle kogemuse võtab Rüütelkonna hoone kindlasti kokku ning lisaks seostub sellega ikkagi enneolematu vastutus.