Tere, mina olen raamat ja ma tahan teile täna jutustada ühe loo. See on lugu minust endast, aga see puudutab ka väga paljut muud, õigupoolest kogu maailma. Ma tahan teile rääkida sellest, miks me oleme inimestele olulised, aga samavõrra ka sellest, miks inimesed on meile olulised.
Ma olen väga keeruka loomusega, kuigi pealtnäha paistan lihtne, aga selle poolest ei erine ma üldse inimesest. Minus on nagu kaks olemust – sisu ehk tekst ja materjal ehk keha. Inimene tunnetab samuti, et tal on keha ja siis ka sellest midagi erinevat – vaim, mõistus või „mina“. Inimese kohta ei oska ma öelda, aga minu sisu võib mu keha üle elada ja elabki. Aga see ei tähenda, et keha ei oleks mulle oluline, otse vastupidi. Harilikult seostate meid ennekõike tekstiga, rääkides raamatust, peate silmas ennekõike sisu. No näiteks, „Tõde ja õigus“ viitab ennekõike A. H. Tammsaare tekstile, mitte kindlale väljaandele või köitele. Aga tegelikult oleme ju palju enamat! Me oleme ennekõike objektid, kas ilusad või inetud, sõltub muidugi vaatajast, aga meid ju hinnatakse ka ilu järgi, nagu seda tehakse inimestegagi. Me oleme ainulaadsed objektina – tekst võib esineda erisugustel kujudel, kuid raamat kui objekt on alati ainulaadne.
Kuni XIX sajandi tööstusrevolutsioonini olime kõik unikaalsed käsitööobjektid. Paberilehed valati ja tekst laoti käsitsi, trükiti käsipressi kasutades ning valmis poognad köideti jällegi käsitsi. Meie iga leht oli inimese kätetöö vili. Igaüks meist oli teisest rohkem või vähem erinev. Oma välimuse, ja mis seal salata, ka oma iseloomuga. Koos masinate tulekuga muutus raamatute valmistamine vähem intiimseks, aga need masinad on ju ikkagi inimese mõistuse ja kätetöö vili.
Meil on oma elu, täpselt nagu inimestelgi. Me saame alguse erinevatel viisidel ja eri kohtades, kuid alati on selle alguse taga inimene. Inimesed valmistavad meid ja seejärel loevad, hoiavad ja vahel viskavad ka ära. Sõltuvalt inimestest, kellega kokku puutume, kujuneb ka meie elu individuaalseks ja eriliseks. Meie elud kokku moodustavad raamatupärandi.
Millal kõik alguse sai, ei oska ma öelda, mind ju siis veel ei olnud. Kas see oli esimeste märkide kraapimine liivale või kaljule? Raamatuid on loetud tsivilisatsiooni üheks verstapostiks ja selle vastu pole meil muidugi midagi. Selle eest on meid hinnatud ja samavõrra ka hävitatud. Meid on loodud uue tuleviku nimel, aga meid on uue tuleviku nimel ka hävitatud. Meie põleme füüsiliselt, aga teie põletate nii oma hinge välja. Mõte meie hävitamisest ei ole sugugi XX sajandi leiutis. Esimene Hiina imperaator Quin Shi Huang (259–210 eKr) ei ole kuulus mitte ainult selle poolest, et ehitas suure Hiina müüri ja jättis endast järele terrakotasõdalaste armee. Meie hulgas on ta kurikuulus raamatute põletamise tõttu, selle kaudu tahtis ta kontrollida, mida te mõeldakse ja tuntakse. Kõik see oli ammu, aga meie mäletame kõike.
Meis peegelduvad inimsaatused, võidud ja kaotused, saavutused ja allakäik. Kõik, mis on inimlik, on ka raamatulik. Me oleme igal pool, oleme olnud juba iidsetest aegadest alates ja meid tehakse üha juurde. Kõik inimesed on meid vähemalt näinud ja enamik ka käes hoidnud. Väga-väga paljudele oleme truuks kaaslaseks. Seda nii heas kui halvas, meile võib alati loota ja lohutust leida. Meid on nii kalleid kui ka odavaid ja sageli ei saagi me aru, miks mõni meist teile nii väga meeldib. Väga paljud meist on ka unustusse langenud, oodates alumistel riiulitel ja tagumistes kappides. Aga kunagi tuleb ka nende aeg. Olen selles täiesti kindel.
Idee kanda tekst lehe kahele poolele ning siis murda lehed kokku ja õmmelda poognateks tekkis Lähis-Idas esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi. Selline vorm – koodeks, on säilitanud oma põhimõttelise kuju tänapäevani. No ei ole inimene suutnud midagi mugavamat ja kaunimat välja mõelda! Me oleme ühteaegu efektiivsed, funktsionaalsed ja meid on väga mugav kasutada. Meeldiv käes hoida ja ilus vaadata. Nuusutada värske trükivärvi lõhna ja keerata lehekülgi – see on lihtsalt mõnus. Need, kes meid teevad – inimesed muidugi – peavad mõtlema paljudele tähtsatele asjadele, et me inimestele meeldiksime ja et nad meid ostaksid ning loeksid. Sisu on seejuures ainult üks osa. Kirjatüüp peab olema loetav, lehekülgede kujundus ja teksti osade vahekord peab pakkuma silmailu ja olema haaratav, valmis raamat peab olema õige suurusega, avanema kergesti ja olema käes hoitav. Muidugi on olemas ka raamatuid, mis kõiki neid nõudeid eiravad.
Kõik inimesed, kellega koos oleme, on ju erinevad, nii ka meie suhted nendega. Inimeste puudutus elustab meid. Kõigist inimestest jäävad meisse jäljed. Eks neid võib olla igasuguseid. Mõned meeldivad meile vähem. Teised on jällegi väga armsad ja olulised. Inimesed kirjutavad meisse oma nimesid, kleebivad eksliibriseid, lisavad tekstile oma mõtteid ja tundeid, kirjutavad pühendusi ja sõnumeid järeltulijatele. Teinekord tunnevad inimesed, et meis on midagi solvavat või ebaviisakat. Need kohad eemaldatakse. Ka see räägib nii mõndagi inimeste endi kohta.
Inimesed on meid ahistanud ja tsenseerinud. Muidugi me teame, et nad teevad seda iseendi, mitte meie pärast, aga ega sellest lihtsam ole. Inimesed tahavad muuta maailma, enamik teeb seda raamatuid kirjutades, mõned ka meid muuta püüdes. 1960. aastatel leidsid kirjanikud Joe Orton ja Kenneth Halliwell, et Islingtoni raamatukogus on liiga palju mõttetuid raamatuid ja nad otsustasid hakata neid ümber tegema. Nad lisasid roppusi ja nalju nii raamatuümbrisele, kui ka teksti ning siis pandi raamatud jälle riiulitele tagasi. Raamatukogutöötajatel õnnestus mehed lõpuks tabada ja nad said kuus kuud vanglakaristust. Praeguseks on need raamatud saanud kultuuriloo osaks ja neid eksponeeritakse näitusel.
Väga paljud meist elavadki raamatukogus. Need on kohad, mis on kujunenud aja jooksul ja mille elanikke võib võrrelda rahvaste ja riikidega. Igal raamatukogul on oma ajalugu ja koosseis. Igal raamatukogul on oma idee, mis muidugi on aja jooksul ka muutunud. Iga raamatukogu on unikaalne. Meie kogu räägib inimese kohta vägagi palju. Kellegi isikliku raamatukogu vaatamine on kui inimese mõistusesse ja hinge piilumine. Me oleme aken inimese hinge – teades, milliseid raamatuid inimene armastab, võib nii mõndagi tema kohta öelda.
Vaatamata kõigele on inimesed raamatuelu lahutamatu osa. Nad hoiavad meid käes ja loevad, nad armastavad meid ja tahavad, et me oleksime nende ümber. Need soovid täidame suure rõõmuga. Meie surmast on kaua räägitud, aga klassikuid tsiteerides on „ … teated selle kohta tugevasti liialdatud“. Meid on nii mugav kasutada, et meist ei öelda lahti. Me oleme nii ilusad, et meist on kahju loobuda. Isegi kui lugemine lõpetatakse, leitakse raamatule palju-palju kasutusviise ja võimalusi meid hinnata. Ja kui kunagi inimesed tõesti meid enam ei loe, siis teevad seda masinad.
Me oleme kuulunud ja kuulume suurtele ja tähtsatele, aga ka vaestele ja väikestele. Meie ei tee vahet! Tähtis on vaid hing, mis meisse jääb.
Armastusega
teie raamat
