Läbi sügis- ja päristalve kogu maailma meeli köitnud presidendivõimu üleminek USAs sai lõpuks läbi. Aga meelerahu see pole toonud: palgalise ja tasuta (sekka vähesel määral ka asjaliku) oletamise ja spekuleerimise tuhin ajakirjanduses ja ühismeedias ei ilmuta vaibumise märke. Vastupidi, isikute ring, kellele normaalne tööinimene hommikul ärgates esimesena mõtleb, hoopis laienes. Vaimse tervise säilitamiseks on nüüd hommikuvõimlemise käigus vaja lisaks sellele, „mida Putin mõtleb“, leida vastused ka küsimusele, mida mõtlevad Trump, Musk, Bezos, Zuckerberg, Cook ja mõned nimetud hiinlased. Kas teevad midagi kurja või annavad päevakese hinge­tõmbeks ja valmistumiseks? Kui vastust ei leia, on võimatu oma tööpäeva ja eraelu planeerida.

Töö lõpetanud president Bideni kõige kõlavam lahkumissõnum oli hoiatus ülirikka ja mõjuvõimsa tehno­tööstus­kompleksi juhtide kujunemise eest demokraatiat ning Ameerika kodanike põhiõigusi ja -vabadusi hävitavaks oligarhiaks. Varasemas üldkäsitluses on avaliku võimu käitumist ja otsuseid ostvaid oligarhe põhiliselt tuvastatud ida autokraatlikes või diktatuuririikides. Näiteks Venemaal opereerivad ajutised oligarhid muutliku ilmaga teljel soosingust surmani (paremal juhul vangikong). Kes enam mäletaks president Jeltsini aja oligarhiatähti Gussinskit, Hodorkovskit, Berezovskit või Moskva linnapead Lužkovi?

Natuke ülepingutatult, kui kogu rikkust arvesse võtta, on oligarhi tiitli meie piirkonna ajakirjanduses saanud ka mõni jõumees Kesk- ja Ida-Euroopas (Bulgaarias, Tšehhis, Slovakkias), kuid Poolat ja Balti riike on peetud enamjaolt oligarhivabaks. Rääkimata Põhjamaadest, kus oligarhia olemasolu kohta isegi kõikvõimsad otsingumootorid peaaegu midagi ei leia.

Bideni määratlus on suur ahvatlus poliitilise taksonoomia teadusharule. Kui kord on leitud, et kõrvuti on olemas ida ja lääne oligarhia kõigi eripäradega, siis eks pea kogu süstematiseerimist otsast peale alustama. Pealegi on sellesse jaotusesse kätketud kõigi ajaloosündmuste kordumisse uskujatele eepose mõõdus lugu, mis võiks ristikiriku suure skisma juubeliaastal 2054 kulmineeruda ida ja lääne oligarhia ametlike juhtide vastastikuse vande alla panemisega, mis on klass kõvem nuhtlus kui elu sanktsiooni all. Tõsi, praegused juhid suure peoni välja ei vea, aga need ametikohad tühjaks ka ei jää.

Oligarhia on reaalne oht ja haigus ning tegevusetult selle arengut niisama pealt vaadata ei tohi. Avaliku võimu parim tööriist inimkäitumise, seal­hulgas pahelise reguleerimiseks ja kujundamiseks on elupõlved olnud maksustamine. Tehnoloogiafirmade põhjendamatult kiiresti kasvanud rikkuse õiglane ja piisav maksustamine ei ole siiani üheski riigis õnnestunud. Kui oleks, siis oleksid riigid rikkad ja ettevõtted paraja, kontrolli all suurusega, kuid on vastupidi ning juba oligarhide käpa alla sattunud otsustajatelt tulemuse parandamist loota ei tasugi. Jõukohasemaks on seni osutunud väiksemate kiusamine, kõikvõimalike suunamudijate ning platvormitööliste maksustamine. Asi seegi, aga hiidudel ei jää seetõttu midagi saamata. Maksustatakse seda kui ettevõtlust, aga mitte tööd, omandit või pahet. Järelikult on fookuse seadmisel veel kasutamata võimalusi ja kõik need tuleks mõttes ning avalikus arutelus hoolega läbi mängida.

Eesti on olnud maailmas üks pioneere sõnumi levitamisel, et interneti olemasolu on inimõigus. Asjatundjamad muidugi täpsustavad, et silmas peetakse tehnilist külge, igaühe juurdepääsu, mitte sisu. Samuti on kõigile kasutajatele selge, et juurdepääs ei tule tasuta, mistõttu sajaprotsendilist ligipääsu internetile ühtlases kvaliteedis ja igas ruumipunktis ei ole saavutatud, hoolimata riiklikest programmidest, mis küll alatasa äparduvad. Ega saavutatagi, kui tõmmata paralleel elektrivarustusega, mille kindlustamise nimel kõigile on pingutatud terve sajand, ent ikka veel leidub elektrita majapidamisi.

Kes ühendust tahab, maksab leplikult sideteenuse pakkujale küsitud summa, mis sisaldab mõistagi ka riigimakse. On ju teenuse osutamisega seotud nii ettevõtte kui ka avalikud kulud, sest keegi peab jälgima standardeid, keskkonna- ja tervisemõjusid, kehtestama reegleid, lahendama vaidlusi jne. Iseasi, kas turuhind tarbijale sisaldab ikka kõiki kulusid. Põhimõtteliselt kehtib sidemajanduses kõik see, millest kirjutab Raivo Soosaar selle lehenumbri 9. leheküljel mootorsõidukimaksu näitel.

Mis loom on ses kontekstis ühismeedia? Suurimad somemiljardärid ei ole ülirikkuseni jõudmiseks ise suurt midagi ehitanud. Kas nad on piisavalt panustanud nende teenuse pakkumist ja rikastumist võimaldava taristu väljaehitamisse ja ülalpidamisse? Kindlasti mitte. Aga nagu enne tõdetud, on oligarhi õiglane maksustamine üldistes huvides lootusetu ettevõtmine.

Seega peab alustama teisest otsast. Sometooted on saanud pandeemiliselt levida, sest need on tarbijale näiliselt tasuta. Kunstlikult loodud vajadus, mille puhul on veel järele proovimata, kui paljud ja kui palju on valmis maksma, kui iga somekonto loomine ja pidamine oleks tasuline. Ettevõtted seda tasuliseks ei tee, aga miks ei võiks teha riigid, iga kontot maksustades? Sellel ei oleks mingit pistmist sõnavabadusega, sest maksustamine ei ole tsenseerimine. Ja „tasuta“ somekonto on sama vähe inimõigus nagu tallinlaste „tasuta“ reisimine ühissõidukites. Kuni ei ole uuritud ega proovitud, ei saa ka teada, milline on parasjagu suur maksumäär, mis sunniks inimest kaaluma ja valiku tegema, endalt küsima, kas tal ikka on seda kontot või mitut vaja. Veel kümme­konna aasta eest tundus ka ajakirjandusele, et veebis lugemise eest tasu küsimine on lootusetu ettevõtmine, sest „maksumüür ju kuradist“ ning keegi ei ole nõus maksma. Aga oldi nõus ja nüüdseks on tellijatelt korjatav raha liikumas tagasi ärimudeli keskmesse.

Arutada jääb, kas maksuna on paremini kohaldatav ja odavam hallata some maksustamine varana nagu maamaksu puhul või siis paratamatu ja lõpuni väljajuurimatu pahena, mida hoitakse ohjes aktsiisimaksuga. Ise eelistan viimast, sest some näitajad sõltuvus­haiguse tekitajana ei jää sugugi alla alkoholile või hasartmängudele. Ja maksaksid ainult kasutajad, kaasneva kulu ja kahju põhjustajad. Ühiskondlik hoiak some maksustamiseks on soodsam kui varem, olen omal nahal kogenud. Veel mõne aasta eest pidin lakkamatult põhjendama, miks mul ühtki kontot ei ole, nüüd enam mitte. Aina sagedamini jääb ajakirjanduses silma, et mõni auväärne, tark ja asjalik inimene tekstis või inter­vjuus märgib, et ta „seal“ (ropus kohas) ei käi. Umbes samamoodi, nagu veel sajandi­vahetusel pidi end kuidagi kaitsma ja õigustama (olen haige või autojuht), kui koosviibimisel alkoholi ei tahtnud. Nüüd mittetarvitamine kui normaalsus küsimusi ja hukkamõistu ei pälvi.

Tehniliste üksikasjade kirjeldamiseks ei ole siinkohal ruumi. Igaüks, kes seda lugedes on juba protestivaimuga täitunud, võiks endalt üle küsida, millist ohtu vabadusele see ikka endast kujutab, kui riigivõimule on maksustamiseks teada igaühe deklareeritud somekontod, nagu ta teab andmeid igaühe omandi ja kodakondsuse kohta või nagu teab elukoha aadressi, telefoninumbrit ja e-posti aadressi.

Edasijõudnum võib mõelda, kas kogutud maksurahal peaks olema sihtotstarve, sest karjuvat puudust on ju igas avaliku sektori nurgas, mitte ainult riigikaitses. Üks hea külg oleks some maksustamisel veel. Nimelt ei saa seda kuidagi mingitesse lõpphindadesse arvestada ehk mõju inflatsioonile on null.