Signe Kivi näitus „Signatuur“ Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. III.

Selle artikli pealkirjas väljendatu pole üksnes tautoloogia (ilu saabki ju olla ainult töö tulemus), vaid ka ülitõde ehk üks inimese pilgu paratamatusi ja tõsiasju. Signe Kivi tagasivaataval näitusel „Signatuur“ meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis on vaadata muudki, kuid pidagem meeles, et tarbekunstnik tegeleb ennekõike ikka ilutööga.

Ilus ei ole mitte üksnes töötavat inimest vaadata, olgu ta siis keevitaja või koristaja, ilus on vaadata ka võrku kuduvat ämbliku, saaki taga ajavat hüääni, varssa lakkuvat mära … Töö ilu pärast meeldib meile vaadata loodusfilme, töö kaudu tunneme ühendust nende elukatega, kes meile muidu võõraks võiksid jääda. Indoneesias räägitakse lugusid, et orangutanid oskavad küll kõnelda, kuid ei tee seda tihti hirmu tõttu, et siis paneksid inimesed vaese metsarahva enda heaks rügama.

Töö ei teinud ahvist inimest. Vastupidi, töö on see, mis näitab, et inimene on siiski lõppude lõpuks ahv. Peamised tegevusvaldkonnad on meil kõigil ju samad: iluloomine, toiduhankimine, järglaste eest hoolitsemine, kodu või pesa ehitamine (ja ehtimine!), enda pesemine, mängimine jne. Mida evolutsiooniliselt lähemal on inimesele vaatlusalune olend, seda sarnasem meie omaga on ka tema närvikava ja psüühe, seda sarnasemad on meie tegemised.

ETDMi trepigaleriis eksponeeritud Signe Kivi kangad, kaks mastaapsemat tükki langemas trepikäiku, on vanemate tööde mullused kordused ja rullid muuseumide kogudest. Nende sekka on mõni lõuendina raamile tõmmatud, galerii ruumiliseks dominandiks saab Maile Grünbergi postmodernistlik sohva, mida katab Kivi kujundatud riie. Kuid siin pole tähtis ruumiline dominant, vaid vastasseinal rippuvad tagasihoidlikud teleriekraanid, mis annavad kõikidele kangastele täiesti uue varjundi.

Parempoolsel ekraanil näeb Signe Kivi kunstnikukarjääri peegeldavat pildijada, peamiselt 1980. ja 1990. aastate näituste avamistelt, pahempoolsel taasloob Kivi koos assistendiga Pallase koolis 1987. aasta teost „Sinised tulbid“. Fotorida annab tagasivaatavale näitusele pasliku ajaloolise mõõtme, lühike video töötavast inimesest paiskab aga perspektiivi igavikuliseks.

Dekoratiivsuse piiramatu ajalugu

Eespool viskasin õhku mõtte, mis mängib töövideo tähtsuse mõistmisel suurt rolli ja vajab seega lahti pakkimist: ilu on töö tulemus ja tarbekunstnik tegeleb iluga. Mõelgem dekoratiivsuse ja ornamentaalsuse kategooriatele – need on visuaalse kultuuri vormid, mis seovad jätkuvalt töö ja ilu otseselt. Seda enam et dekoor ja ornament kuuluvad (nüüdseks) ennekõike tarbekunsti juurde. Seos esmapilgul tarbetute asjade välja esindava dekoratiivsuse ja tarbekunsti vahel ulatub kaugemale kui tänapäevane arusaam kunstist ning on jätkuvalt väga vastupidav. Tegu on väikese ajaloolise ripporganiga muidu moodsuse ja järelmoodsuse tuultes teisenenud visuaalse kujutamise ja väljenduse kultuuris.

See seos tuletab inimese enda loomulikkust meelde, annab tarbekunstile näiva ajatuse ehk tegelikult teistsuguse ajatunnetuse ning eristab tarbeesemete kunstilisuse muust kunstipärasest. Siinkohal on vist paslik spekuleerida ka ürginimese (sealhulgas ka teiste inimliikide) kunstiliste ambitsioonide üle, kuid see peab võhiklikusse tõttu ära jääma.

Kunstiloost on aga teada, et ornamentaalne või dekoratiivne impulss on olnud tihti ajas püsivam kui paljud muud moed. Vorm muutub harva ja aeglaselt, enamasti kuhjuvate põlvkondadeüleste mängude kaudu. Näiteks on Kreeka-Rooma arhitektuurist tõukuvad vormid seniajani relevantsed, on treeninud nii käsi joonestuslaual kui ka silmi arhitektuurihuvilise peas ning jäävad ka edasi treenima.

Sama loogika kehtib ka kangamustri puhul. Võtkem kas või näituse filmis esitatud „Siniste tulpide“ taasloomine. Digi- ja käsitrükimeetodeid sobitades luuakse kujutised, millel on vähe pistmist päris tulpide ja tulbilehtedega, kui vorm välja arvata. Seejuures loob Kivi oma kangale vorme, mis tõukuvad minu pilgule selgelt primitiivtrükist: need matkivad kuju, mis tekiks, kui lehega otse kangast trükkida. Nõnda osutavad ka Tartu ülikooli sambad ürghellenite koduehitusele. Mõlema puhul on vormist saanud eesmärk iseeneses ning justkui jäänukorgan, pimesool, on saanud hoopis tegevuse algsest pragmaatilisest eesmärgist.

Ehitada ja ehtida

Sõna „ehtima“ sissekannet etümoloogiasõnastikus lugedes kargab näkku, et enamiku sugulasrahvaste hulgas on sel natuke teine tähendus. Arvatavasti vana soome-ugri tüvega tähistatakse enamasti „valmissaamist“ või „päralejõudmist“, seda viimast ka õigeaegsuse tähenduses. Meie keeles elab see tähendusväli edasi kujul „ennast valmis panema“, „ennast valmis sättima“. Mari keele vaste „ehtimisele“ (ə̑štaš) tähistab aga sõnastiku järgi ka töötamist.

Nagu Kivi ise näituse saatetekstis on sõnastanud, on tema erialavaliku ja -kiindumuse taga kangas kui selline. Kõnekalt rõhutab kunstnik, et asi pole mustris, vaid kangas endas, sõltumata selle mustrist või värvist. Peale asjaolu, et kude ja lõim on võib-olla ehk ühed kõige tabavamad ja kaunimad ontoloogilised kujundid, on kangas juba ise oma struktuuri tõttu ilus, umbes nagu puu aastaringid puidu sisestruktuurina on ilusad. Mõlema puhul on tähtis mõista, et ilu läheb materjali sisse või tuleb materjalist välja siis, kui inimene sellega tööd teeb. Puu on looduslik, kuid aastaringid tulevad esile tehnoloogia, antud juhul siis lõiketera abil. Nii on ka kiud looduslik, sellest kootud kude aga tehnoloogiline.

Selle mõtte tekkeks oli hädavajalik näha näitusel töötavat Kivi. Vähemasti minul, kuna ma ise harva kangaga töötan, pigem ikka mängin, avas töötava inimese nägemine silmad. Näha kunstnikku raaklit tõmbamas, värvi laotamas, näha, kuidas ta käsi liigub, kuidas sõrmed pingesse lähevad, kuidas ta trükiraami peseb … Tarbekunstil on n-ö kunstilisemate kunstiliikide ees arvestatav eelis: sel puudub nõnda tugev loomingulisuse pretensioon.

Kunsti kiputakse üle müstifitseerima, omistatakse loovus vaid sellelaadsele tegevusele. Loovust on aga ühel või teisel moel igas inimtegevuses, ehk ka loomade käitumises. Sõna „töö“ on seevastu palju universaalsem ning eesti keeles katab see ülisuurt tähendusvälja: töö võib tähendada tootmist, ametit, juhuotsa, elukutset, teost, vaeva või pingutust. Töö seob kunsti muu inimtegevusega vajalikul viisil, seda ajal, kui looming on hüperturustatud ühiskonnas tarastatud kunstirahva pärusmaale. Signe Kivi näitusel on ilmselge, et piir töö ja loomingu, tegemise ja loomise vahel on meie aja leiutis. Ajalooliselt järjepidev tarbekunst osutab sellele, et on olnud aegu, kus elu polnud nii rangelt töö, vaba aja, loomingu ja muu vahel killustunud.

Tarbekunstiga ilu ja selle keerukamaid derivaate luues on pretensiooni kamaluga vähem. Kuigi Kivi näituse saatetekst osutab, et kangakunst on eneseväljendamise viis, jääksin mina kahtlevale seisukohale. Ornamentaalse kultuuri iseärasus viidata mitmekordselt tagasi just nimelt iseendale seab modernistliku kunstnikupositsiooni ju pigem kahtluse alla. Kas valmis teos ehk tehtud töö on inimese sisemise unikaalse mina väljendus? Vaevalt.

Lahtiütluse korras peab mainima, et vaistlikult kaldun ma ise just vastupidisele arvamusele. Muidugi ei ole Kivi, nagu kõik tema tsunfti meistrid, mingisuguse hegelliku Riidevaimu tööriistad, pole vaja laskuda müstikasse. Kangas on kangas, Kivi on Kivi, meil pole tarvis mõne suure Kangurjumala teenreid, nii nagu pole meile vaja ka romantilist kunstigeeniust, kes igast kehaõõnsusest loomingut välja pritsib. Tööd on vaja teha.

Lõpetan isiklikuma ettepanekuga: näha töötavat kunstnikku näitusel oleks praegu, kui avalikkuses ja ka erialaselt kiputakse kunsti üle müstifitseerima, ehk paslik arstim. Kas või ajutise lahendusena igat laadi näituste juures – nii saaks näidata, mil määral on kunst ikkagi tootev töö. Kindlasti tootvam, kui seda on investeerimispankuri või taksoäpi looja oma.