Hans-Thies Lehmann, Postdramaatiline teater. Tõlkinud Tiina-Erika Friedenthal, toimetanud Luule Epner ja Madli Pesti, keeletoimetanud Mari Tuuling, nimeregistri ja bibliograafia koostanud Ene Paaver, kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Teatriliit, 2024. 355 lk.

Pole liialdus väita, et saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmanni (1944–2022) 1999. aastal ilmunud „Postdramaatiline teater“ („Postdramatisches Theater“) on viimasel kolmel kümnendil rahvusvahelist teatriuurimist enim mõjutanud teos. Selles raamatus on autor konstituteerinud peamise katusmõiste, mis kirjeldab XX sajandi teise poole teatrisuundumusi ja mis pole seni kaotanud aktuaalsust hoolimata sellest, et Lehmann ise ei pidanud nüüdisteatrit enam postdramaatiliseks.

Käsitluse lai haare. Dramaatiline teater, millega suhestudes postdramaatiline teater on kujunenud, on kaotanud oma tähtsuse kui teatrinorm ning varauusajal välja kujunenud representatsiooniviisid on meediakultuuri mõjul n-ö tühjaks jooksnud.¹ Mõjukas ameerika teatriuurija ja -kriitik Elinor Fuchs väidab Lehmanni teose 2005. aastal ilmunud ingliskeelse tõlke arvustuses, et inglise lugejale on sellel raamatul kummaline saatus olla korraga nii prohvetlik kui ka ajast maas; selle raamatu keskse mõiste kasutuselevõtuks ei pea isegi olema raamatut lugenud.²

Sama võib väita ka eesti lugeja kohta: postdramaatilist teatrit on teatriuurijad juba veerandsajandi jagu, Lehmanni originaalteose ilmumisest saadik, tutvustanud ja selgitanud, see mõiste on levinud teatripraktikas, kriitikas, loovuurimuses ja akadeemilistes tekstides, nii et mõiste kasutamiseks ei pea olema tingimata Lehmanni raamatut lugenud. Tõlke toimetajad, teatriteadlased Luule Epner ja Madli Pesti nendivad eessõnas, et erinevalt Saksamaast ei saa eesti teatri kohta väita, et postdramaatiline teater oleks siin peavooluks kujunenud (lk 20).

Suuremat huvi Lehmanni teose vastu võiks ärgitada käsitluse lai haare: Lehmann ei keskendu kitsalt teatrile, vaid vaatleb seda peamiselt koos meedia ja ühiskonnaga. Teos algab viitega Gutenbergi galaktika lõpule ja uutele tehnoloogiatele, mis seavad kahtluse alla kirjaliku teksti ja raamatu. See kõik tingib ka muutused kunstiteoste vastuvõtus ja tajumisviisis (lk 25). Raamatu lõpus on põhjalikum teatris ilmnevale meediale keskendatud osa, mis käsitluselt on siiski küllalt efemeerne ning erinevalt teistest selle raamatu osadest kunstiteoste analüüsis mitte kuigi funktsionaalselt rakendatav. Raamatu epiloogis tegeletakse nüüdisteatri, täpsemalt, XX sajandi teise poole lääne teatri poliitilise asetusega. Poliitilist teatrit on seostatud peamiselt Bertolt Brechtiga, kelle looming ja kunstilised seisukohad moodustavad postdramaatilise teatri eelloo.

Uus teater viib ellu vabadust. Lehmann näeb teatri dramaatilisest mudelist eemaldumises potentsiaali ja väidab, et uus teater äratab veenvalt ellu teatri olemuse ja eripärase võimaluse: „Sel määral, kui uusimas teatris ei kujutata fiktiivset tegelaskuju (kujutletavas igavikus, näiteks Hamlet), vaid eksponeeritakse etendaja keha selle ajalikkuses, tõusevad uuesti ja uuel moel esile vanimate teatritraditsioonide teemad: saladus, surm, lagunemine, hüvastijätt, vanadus, süü, ohver, traagika ja eros“ (lk 321). Niisiis ei ole „Postdramaatilise teatri“ puhul tegemist kitsalt teatri­spetsiifilistele esteetilistele küsimustele keskendatud teosega, vaid ühe kunstiliigi kultuuriliste kujutamis- ja tajumisviiside mõtestamisega. Lehmann ise nimetab oma raamatu üht põhiosa, „Postdramaatilise teatri panoraami“ vaatamiskogemuse juhatuseks (lk 146).

Eemaldumist traditsioonilisest kunstiliigi- ja žanripõhisest esteetikast, uusi vastuvõtuviise ja nende poliitilist tähendust selgitab Lehmann viisil, mis võiks kunstiväljal paljusid kõnetada: „„Suurte“ vormide loomine ja nende suhteline kestvus on viinud võimaluseni väljendada kollektiivseid kogemusi (originaali rõhutus – R. O.). Ühtekuuluvus on esteetilise žanri olemus. Aga just sellesse ühistundesse, mis on äratuntav ühiselt kogetud vormi kaudu, enam ei usuta. Seepärast peab uus teater, kui ta tahab ulatuda kaugemale sõltumatuks ja privaatseks jäävatest tegevustest, leidma teisi teid, mis viiksid indiviidi­üleste kokkupuutepunktideni. Uus teater leiab neid, viies ellu vabadust: vabadust hierarhiatest, vabadust täiuslikkuse sundusest, vabadust seostatuse nõudest. [—] Postdramaatilises teatris peitub ilmselgelt nõue, et ühendava ja sulgeva tajumise asemele astuks avatud ja lõhestatud tajumine“ (lk 147-148).

„Postdramaatiline teater“ on läänemaailma nüüdisteatri üks kaalukamaid käsiraamatuid ja ajalugusid, kus põhjaliku ajaloolise tausta, teooriaseoste ja näidete varal on selgitatud XX sajandi esteetilisi murrangud, sealhulgas teatri eemaldumist draamavormist, dramaatilisest teatrist ja XX sajandi alguse modernismist. Postdramaatilise teatri sõnavara traditsiooniga sidumine võimaldab tänapäeva teatri mõistekirjususes leida nähtustele ühisnimetajaid ilma liigsetesse detailidesse või normatiivsusse kaldumata.

Lehmanni haare ulatub antiikteatrist (peamiselt Aristotelese traktaadist „Luulekunstist“), varamodernsest ja modernsest teatrist XX sajandi lõpuni. Korduvalt pöördub ta tagasi modernistide ja ka Brechti teatri juurde, et näidata teatriesteetika murdekohti enne post­dramaatilise esteetika kehtestumist. Teos hõlmab sealjuures ka tantsuteatrit ja performance’i-kunsti, samuti saab eessõna toel selgitust etenduskunsti mõiste ja raamatust endast selle kujunemisloo kohta. Suhe ajaloolise traditsiooniga – nii sidususe kui ka katkestustega – tuuakse esile igas peatükis, võimaldades neid ka eraldi lugeda. Postdramaatilise teatri panoraami ja aspektide osa annab peale ajaloo ka süsteemi ja sõnavara, mille toel uut teatriesteetikat on analüüsitud.

Kärpimine pigem tavapärane. Eesti teatrikriitikas ja teatrivestlustest on sageli (siiski järjest harvemini) jäänud mulje, nagu purustaks Lehmanni raamat nn vana hea sõnateatri. Ei purusta üks raamat nii kergesti midagi, seda enam et Lehmann on olnud eelkõige ajaloolane, mitte uuendaja, sealjuures ajaloolise draama ja teatri põhjalik tundja. Tõsi, Giesseni ülikooli rakendusliku teatriteaduse osakonna asutajana (koos Andrzej Wirthiga) on tal olnud oma osa saksa teatri esteetilises teisenemises. Nüüdseks on nn tekstiteatri ja postdramaatilise teatri lihtsakoeline vastandus (ja sealjuures ideoloogiliste seisukohtade võtmine) taandunud, seevastu võib teatrilavadelt leida näiteid postdramaatilistest stampidest, lavastusest lavastusse korduvatest vormivõtetest, mis alati ei ole mitte sisu, vaid suundumuse teenistuses.

Seega on igati õige aeg postdramaatilise teatri põhiteos värske pilguga ja selges eesti keeles läbi lugeda.

Vaatamata sellele, et postdramaatilise teatri sõnavara on eesti keeles loendamatutes artiklites, lõputöödes ja teatripraktikas juurdunud, on tervikuna läbitöötatud tõlge vajalik juba ainuüksi mõistevara ühtlustamiseks. Siiski pole äsja ilmunud tõlge esimene selle raamatu vahendus: 2011. aastal on ilmunud selle „Proloog“ Eero Epneri tõlkes kogumikus „Valitud artikleid teatri­uurimisest“ (TÜ Kirjastus, koostaja Luule Epner).

Lehmanni 500-leheküljelist originaali üldiselt ei tõlgita täismahus, kindlasti kõige levinum, ingliskeelne tõlge on koostöös autoriga lühendatud, seda peamiselt saksa teatri ajaloo arvelt (kokku on raamat ilmunud rohkem kui veerandsajas keeles). Lehmanni suurteoste puhul on kärpimine tavapärane, sama on toimunud raamatuga „Tragöödia ja dramaatiline teater“, (2013, ingl 2016). Olen rakendanud Lehmanni lugemisel eri strateegiad, s.t vaadanud selgete definitsioonide ja Lehmanni väidete kompaktsete mõttekäikude selgituseks Karen Jürs-Munby ingliskeelset tõlget, pikemate arutelude ja nüansside tabamiseks saksakeelset originaali. Põhjalikumaks tegelemiseks kindlate lavastajate või spetsiifiliste teemadega tuleb ka edaspidi originaali poole pöörduda.

Kuna tõlge on ilmunud 25 aastat pärast originaali ilmumist, tekib õigustatud küsimus, kes on selle raamatu lugeja. Teatriuurijate ja -kriitikute lugemisvaras on Lehmann iseenesestmõistetavalt, samuti võiks see huvi pakkuda tegevus- ja meediakunsti uurijatele. Iseasi, kas kogu teos on sujuvalt mõistetav ilma teatri või vähemalt kultuuriajaloolist konteksti tundmata. Silmapaistvamaid lavastajaid – Robert Wilson, Heiner Müller, Heiner Goebbels, Tadeusz Kantor, Claus Michael Grüber jmt – on Lehmann piisavas mahus ise tutvustanud. Raamatu põhirõhk on siiski teoreetilisel arutelul ja uueneva teatriesteetika tunnusjoonte kirjeldamisel, kuid see pole siiski õpik, seega peab lugeja olema valmis ise infot juurde otsima – seda enam et märkimisväärne osa käsitletud lavastajaid on tegevuse lõpetanud või paratamatult teatrist lahkumas.

Tõlkija sügavad kultuuriloolised teadmised. Hoolimata sellest, et eesti kultuuriloo sügavamaks mõistmiseks on saksa keel tarvilik, pole meil kuigi palju tõlkijaid, kes akadeemilist saksa keelt valdaksid. Lehmanni teose ongi eesti keelde vahendanud teoloog Tiina-Erika Friedenthal, kes on süvitsi tegelenud valgustusaegse saksa teatriga, vähem nüüdiskultuuriga. Friedenthali sügavad kultuuriloolised teadmised on kindlasti kasuks tulnud, sest Lehmann teeb pidevalt viiteid varasemale, sealhulgas kristlikule kultuuriloole.

Tõlge on varustatud toimetajate Epneri ja Pesti põhjaliku eessõnaga, kus selgitatakse autori tausta, postdramaatilise mõiste ajalugu teiste post-mõistete, eelkõige postmodernismi kaudu, post­dramaatilise teatri ajalugu nii mujal maailmas kui ka Eestis, postdramaatilise teatri tulevikku ning tõlkimise-toimetamise põhimõtteid. Eessõna on konkreetne ja ülevaatlik, ehkki „Postdramaatilise teatri“ ilmumisjärgsete diskussioonide kohta leidunuks muidu igati väärt kogumiku „Na(ar) Het Theater – After Theatre?“ (2007) kõrvale ka uuemaid allikaid. Lehmann ise viitab korduvalt postantropotsentristlikule teatrile (nt Robert Wilsoni puhul lk 144-145), kasutamata veel posthumanismi mõistet, kuid olen kindel, et just uute tehnoloogiate välja pakutud (taju)võimaluste üle saame nii oleviku kui ka lähituleviku teatris ka selle raamatu valguses arutleda.

Tõlge järgib struktuurilt ja kärpimispõhimõtetelt suures osas ingliskeelset tõlget (detailsem võrdlus pole siin ilmselt asjakohane). Kärbete tõttu on nihkunud raamatu proportsioonid ja mõneti paradoksaalselt on tõlkes rohkem kui originaalis esil ajalooline kontekst. Ka struktuuris on tekkinud väiksemaid nihkeid, näiteks peatükk „Draama ja dialektika“ on originaalis ja Jürs-Munby tõlkes küll peatüki „Draama“ teine osa ehk võrdväärne osaga, mis kannab pealkirja „Draama ja teater“.

Kärbitud on peamiselt raamatu teist osa, näiteks on välja jäetud peatükk „Teispool illusiooni“ („Jenseits der Illusion“), samuti hulk arutelusid, kus Lehmann laskub konkreetsete lavastajate loomingu finessidesse, nii et tõlke struktuur ei vii teises pooles alati tagasi vastavale kohale saksakeelses väljaandes. Siin-seal tekitasid küsimusi prantsuse päritolu või üldse kultuuriteoreetiliste mõistete tõlked, mis eri tekstivariantide võrdlemisel said sisulise vastuse. Näiteks tekitas kummastust mõiste „tajukudum“ (lk 151), samal ajal kui lk 205 on Adornolt vahendatuna kasutusel „koetis“, kuid tõenäolisemalt ilmneb neis kohtades Lehmanni kalduvus teoreetilise keelega kujundlikult ringi käia: Wahrnehmungstextur võib antud kohas tõesti saada vasteks „tajukudum“ (või miks mitte „kangas“?), et eristada seda Gefüge vasteks toodud „koetisest“.

Küll aga on peatüki „Keha“ alguses saanud „modernismist“ „modernsus“ (lk 287). Väita, et „keha füüsiline reaalsus jäi enne modernsust sisuliselt kõrvaliseks“, tõmbab ajaskaala laiemaks (ja väite kahtlasemaks) kui öelda, et keha ei olnud enne modernismi väärtus omaette. Ingliskeelses väljaandes, millele see tekstikoht vastab, on selgesõnaliselt before modernism (lk 162), saksakeelses tekstis vor der Moderne (2005. aasta väljaandes lk 362), kuid kontekst viitab, et kehakäsituse muutus sai alguse kõrgmodernsuses või sellega ajaliselt kokku langeva modernismi ajal, mitte ei võrrelda nüüdisteatrit keskajaga. Sellesarnane probleem esineb lk 330: „Selline kogemus poleks mitte ainult esteetiline, vaid ka esteetilis-poliitiline.“ Õige on eetilis-poliitiline (sks ethisch-politisch, lk 471). See tähendusnihe on eriti kahetsusväärne, sest teatri eetilis-poliitilise vastuvõtu fenomeni üle on teatriteaduses palju arutletud. Siin välja toodud tõlkeprobleemid ei kahjusta siiski head tervikmuljet.

Tõlge on sidus ja ülevaatlik. Kärbetest hoolimata on tõlge sidus ja ülevaatlik, teose peateema – teatripraktika lahknemine dramaatilise teatri traditsioonist alates 1970. aastate läänemaailma esteetilistest pööretest on peajoontes välja toodud ning varustatud piisava hulga näidete ja joonealuste kommentaaridega. Lehmanni raskepärase akadeemilise stiili eesti keelde vahendamine ei ole lihtne ülesanne. Pikad, nii mõiste- kui ka kujundiküllased laused ei allu kergesti eesti keele loogikale, lisaks on raamat tihedalt täis prantsuse algupära mõisteid, tsitaate, kultuurilisi viiteid jms.

Teoloogist tõlkija ja teatriteadlastest toimetajate koostöös on jõutud selge eestikeelse tekstini, mis nõuab süvenemist ja keskendumist, kuid ei käi piisava ettevalmistusega lugejale üle jõu. Teksti hea mõistetavuse eest tuleb kindlasti esile tõsta alati põhjalikku keeletoimetajat Mari Tuulingut. Ajal, kui poelettidel pakutakse hulganisti tooreid, anglitsisme täis tõlkeid, on Lehmanni raamatu heakeelne stiil tõesti nauditav. Sealjuures ei ole autorile ka allahindlust tehtud: kvaliteet on saavutatud suuremate lihtsustusteta ja isegi originaalilähedasemalt kui kohati liialt instrumentaalseks tõlgitud inglise variant. Elinor Fuchs, muuseas, on kasutanud ingliskeelse tõlke keelelise kvaliteedi kohta üsna krõbedaid sõnu.

Nagu öeldud, pole Lehmanni raamat lihtne lugemine, ometi nüüdisteatri kujunemisloo mõistmiseks vajalik teos. Arvestades ajalist distantsi ja tõsiasja, et Lehmann oli ise tõlgendustele ja kriitikale avatud, siis võiks ka eestikeelsesse „Postdramaatilisse teatrisse“ suhtuda sama avatult kui selles kirjeldatud teatrikunsti, mis kätkeb endas väga eripalgelisi nähtusi koos kõigi vastavate nimetustega. „Postdramaatiline teater“ on nii teoreetiline käsiraamat kui ka ajalooteos, kuid seda võib võtta kui teatrihuvilise vaatamiskogemuse juhatust, uurijatena edasi arendades välja pakutud tulevikuvõimalusi.

1 Hans-Thies Lehmann, Tragedy and Dramatic Theatre. London and New York: Routledge 2016, lk 13.

2 Elinor Fuchs, Postdramatic Theatre (review). TDR: The Drama Review, Volume 52, Number 2 (T 198) Summer 2008, lk 178–183.