Los Angelese hiigeltulekahjudes langes tuleroaks peale kõige muu helilooja ja muusikauuendaja Arnold Schönbergi (1874–1951) arhiiv, sealhulgas mõned käsikirjad, originaalpartituurid ja redigeeritud-trükitud noodid helilooja hilisromantismi helitöödest dodekafoonia meistriteosteni. Samuti jäid tulle fotod, kirjad ja raamatud ning arvatavasti kõik mälestusesemed, mis olid Schönbergiga Viinist 1933. aastal USAsse rännanud ja temast sinna maha jäid. Suurem osa käsikirju viidi õnneks 1990ndate lõpul Viini Arnold Schönbergi keskusse.
Helilooja 83aastane poeg Larry Schoenberg, kes paraku kaotas tulemöllus ka kodumaja, pidas Los Angeleses 1965. aastast Arnold Schönbergi arhiivi ja kirjastust Belmont Music Publishers. See on olnud muusikutele ja muusikauurijatele tähtis paik, kus Schönbergi muusika ja eluga tutvuda ning tema mõtteviisi ja pärandiga kontakti saada.
Esimeses uudises, mida põlengu kohta lugesin, on mainitud, et renditavate füüsiliste nootide kõrval hävisid ka kõik digikoopiad, ja see pani mu fantaasia tõsise katastroofi kursil tööle. Kujutlesin ühtaegu absurdset ja kurba olukorda, et kogu sadakonna aasta töö Schönbergi nootidega tuleb teha otsast peale, s.t käsikirjad uuesti läbi töötada, et saada esituskõlbulikud partituurid ja partiid – et ongi kogu helilooja pärand ühes kirjastuses ja see kirjastus nüüd rusudes.
Ühele heliloojale pühendatud kirjastuse korral on tema looming iseäranis haavatav. Schönbergi puhul on siiski õnnetuse õnnelik osa see, et tema surmast on möödas 73 ja pool aastat, napilt sedajagu, et tema esitusmaterjalist on saanud vabavara. Tema noote võib nüüd juba peaaegu neli aastat välja anda, kes tahes soovib. Aga kujutagem nüüd ette, kui sama oleks juhtunud mõne teise, aktiivses loomeeas helilooja arhiivi või kirjastusega. Eksklusiivse kirjastuslepingu puhul on kindel, et kehtivaid (piraat)noote ei ole nii lihtne kokku korjata, kui originaalpartituurid koos digikoopiatega peaksid hävima.
Muusikud ei esita ju heliloojate teoseid käsikirjadest. Iga esituskorra jaoks laenutatakse kirjastusest kas paberil või failina partituurid ja/või partiid, mis on kirjastuses redigeeritud ja trükitud. Pärast loodetavasti edukat ettekannet saadetakse noodid kirjastusse tagasi. Vähemalt ametlikult on nii. Kirjastajad jälgivad ju piinliku hoolega, et teoseid esitataks kindlasti originaalnootidest ja et neid ei paljundataks, et interpreedid ei jätaks koopiaid pärast ettekannet oma valdusse. Praegu on aga põnev mõelda, kas Schönbergi digiarhiivi taaskoondamisel on abi ka piraatnootidest, mille olemasolu oleks tavaolukorras ehk autoriõiguse all oleva helilooja puhul kirjastaja õudusunenägu.
Edasistest uudistest selgus õnneks, et mõnest teosest on kirjastusel niigi skannid varuks. Ehkki maja kaotati ning kõik kirjastuse müügiks ja rentimiseks mõeldud noodid jäid tulle, paistab olukord pigem optimistlik. Juba lähikuudel plaanib Belmont Music kogu Schönbergi loomingu digida ning võimaldada sellele ligipääs arhiivi veebisaidil.
Juhtum pani mõtlema, kuidas edeneb kultuuriväärtuste digimine siin. Kui Schönbergi arhiivi põlengus hävis umbes 100 000 partituuri, siis Eesti riigi hallatavates mäluasutustes olevat üle 900 miljoni eesti kultuuris olulise pärandiobjekti, mida jõudsalt digitakse ja tehakse järjest veebis kättesaadavaks. 2021. aasta seisuga oli mäluasutuste varast 38 protsenti digitud, 2025. aastaks on seatud eesmärk jõuda 42 protsendini. Ent kultuuriprogrammis aastateks 2023–2026 on ka kirjas, et „Eesti mälu säilimine satub ohtu, kui me ei paranda pärandi hoiustamis-, konserveerimis- ning digiteerimistingimusi“.
Kuidas digitud kultuurivara eest hoolitsetakse, on tõesti juba järgmine, kuid sama tähtis küsimus, sest ka digiandmekandjad ei ole sugugi igavesed, vaid neil võib olla paberipakiga võrreldes väga lühike eluiga. Ja Schönbergi juhtumist tuleks õppust võtta, et digikogud peaks hoidma originaalobjektidest kaugel eemal.
