VAT-teatri kunstiline juht ja lavastaja Aare Toikka tõi 23. jaanuaril, vähem kui nädal enne oma 60. sünnipäeva, koduteatris lavale „Kullervo“, loo soome eeposekangelasest, kelle lavastaja on kokku pannud eri allikatest ja tõlgendustest. Nimitegelast mängib Pääru Oja, teistes osades Lauli Koppelmaa, Karolin Jürise, Liisa Pulk, Elina Reinold, Margus Jaanovits, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Tanel Saar ja Miika Pihlak. Lavastuse kunstnik on Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja Veiko Tubin, koreograafid Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar.

Miks otsustasid oma ümmargust sünnipäeva tähistada just Kullervo looga?

„Kullervot“ võib mõista väga erineval moel. Eesti kultuuriruumis on see olnud võõras, üks kauge soome lugu, aga tegelikult see seda ei ole, sest ka „Kalevipojas“ on kaks väga selget viidet „Kullervo“ loole: õe koske minemine ja sepaemanda tapmine. „Kalevipojas“ on need teemad teisenenud, üks sepa poja tapmiseks ning õe koskeminek on mitmest loost koos. „Kalevipojas“ on otseviiteid Lemminkäise loole, Aino ja Väinämöise ning Kullervo ja Ainikki omale.

Ja Kalevipoeg lõhkus samamoodi oma kätki puruks nagu Kullervo.

Just. Ühine alus on ikkagi tugeva poisi lugu. Aga miks just praegu? Tundub, et Kullervo loos on korraga sees kõik taburikkumised. Mulle on isikuvabadused ääretult olulised ja tabud räägivad vabaduse piiramisest. Olen eluaeg vihanud, kui keegi ütleb mulle, et Aare, sa pead nõnda tegema – siis mul kihvatab, pean jonnist teises suunas minema.

See tundub mulle praeguses maailmas tähtis teema. Me oleme vabad, aga milles ja mille jaoks? Ja kui vabad? Mingid valikud on ju tehtud minu eest. Mina ei ole oma nime valinud, mina pole valinud, et siia ilma sündida. Millised on mu tegelikud valikud? Elusaatus on ka mu valikuvõimalused piiranud: teised kõnnivad, mina suuresti veeren ratastoolis. Ühte vabadust ei saa minult aga keegi võtta. See on ülim ja absoluutne ning ületab isegi Toonela väravad, nimelt, kuidas ma suhtun sellesse, mis minuga juhtub. Selleks on mul absoluutne vabadus!

Varasemates tõlgendustes on Kullervo traagiline tegelane, kelle teod on saatusest määratud. Aga lavastatud on ka nii, et Kullervo on üdini paha, seletamatu kurjuse kehastus, koguni pervert ja fašist. Sina oled valinud tee rääkida isikuvabadusest. Kas leidsid Kullervos oma alter ego?

Võib-olla. Minu meelest on Kullervo tegelaskuju lavaletoomist väärt, sest Kullervo on üdini aus. Võimetus võltsida lükkab ta saatuse kose keerisesse, see rebib ta sügavikku, kust tal enam pääsu pole. Tahan rääkida mehest, kes on alandatud orjaks ja kes ei suuda sellega leppida, kelle vältimatu vajadus on ise seista ja kes on enda vastu absoluutselt aus. Muidugi on tal üks tohutu viga – ebaõiglus lööb tal silme eest mustaks. Tema teod on jälgid, ent ta ei ole inimesena kuri ega rikutud. Ta on enfant terrible, kohutav laps, ja ma rõhutan sõna „laps“, mitte sõna „kohutav“.

Selle poolest, et tegu on mehega, kel läheb silme ees mustaks, on üks Soome rahvusliku ärkamise käilakujudest Fredrik Cygnaeus võrrelnud Kullervot Oidipusega, selle vahega, et Kullervo on teadlik oma tegudest ja tegude tagajärgedest – tema kannatamine on teadlik.

Kullervo ei saa enda vastu, aga see pole vaimuhaigus. Nimiosaline Pääru Oja on meie kultuuriruumis geniaalne näitleja ning ega ma väga ei kujuta ette, et oleksin ilma temata „Kullervo“ ette võtnud. Tema abil olen püüdnud Kullervo loomuse esile tuua.

Kuskilt jäi silma kommentaar, et Toikkas on ingerlasele kohast trotsi. „Kullervo“ on ingeri lugu ja sellest kõlab vastu ingerlaste ajalugu – ebaõiglane üksijäetus. Ingerisoomlastest räägitakse praegu palju ilmselt ka Ukraina sõja tõttu.

Teadvustan endale väga täpselt, et olen ingerlane, Toikka ja Pevkurite sugupuust. Kui suur sõda hakkas, siis lendasid kõik plaanid vastu taevast – mõtlesin, et sel kõigel ei ole üldse mõtet. Ma ei teadnud, mida teha. Pärast „Mäeküla piimameest“ Pärnus (Kivirähk-Vilde, Endla teater, 2023) sain jälle mingisuguse taipamise kätte, kuidas edasi minna. Koos kamraad Taisto Raudalaisega istusime ja ta hakkas rääkima, et peaksin ikka „Kullervo“ ette võtma.

Mainisid, et lavastuses on pööratud tähelepanu moraalifilosoofilistele küsimustele?

„Moraal“ on kunsti kontekstis ohtlik sõna. Küsime, milline koht on inimestel teiste inimeste, enese ja jumala ees? Mis roll on temal selles, missuguseks kujuneb tema rada? Kui palju on iseloom üldse inimese enda kätes? Rõhutan tekstis Kullervo ema rolli, sest emaarmastus ulatub üle Toonela värava, ükski muu vägi üle selle värava ei lähe. Kullervo esimene mälupilt on see, et ta istub väikese lapsena ema süles ja karjub nutta ning isa võitleb pealetungivate untamolastega. Isa on alla jäämas ning Kullervo rebib ennast ema sülest lahti ja tormab isale appi. Aga ta jalad ei kanna, ta kukub ja kaotab teadvuse. Järgmisena ärkab ta Untamo orjuses ega tea, mis ta vanematest on saanud. Selline esimene mälupilt! Kuidas kujuneb saatus noormehel, kelle esimene mälupilt sisaldab lüüasaamist? See defineerib järeleandmatu loomuse.

Väikest Kullervot taheti kolm korda tappa. Nagu Harry Potter, kes titena tapmiskatse üle elab.

Jah, Kullervot uputati, põletati ja poodi. Muide, „Harry Potteris“ on Kullervo lugu sees. Kuidas seda muidu seletada: märgiga otsmikul poiss, keda ema on kaitsnud, kel on imevõimed ja kes võitleb tohutu kurjaga? Arvan, et „Kullervo“ mõjud on briti kirjandusse jõudnud J. R. R. Tolkieni vahendusel, kes oli ju ise „Kalevalast“ väga mõjutatud.

Kullervot kardetakse, ei mõisteta. Minu arust on ta hästi üksildane kangelane.

On! Ja üksindus on väga tänapäevane teema. Panin teksti ühe lause, mida mu vanaema mulle ütles: „Aare, elää pitää ihmisten kesken“ – elada tuleb inimeste keskel. Kullervole valmistab see raskusi, nagu meile kõigile. Ehkki nutividinad teevad meie elu väga palju lihtsamaks, võime neid mugavalt näppida ja tundub, nagu me oleks ja teeks midagi, aga see on kõik asendustegevus. Üksindus on suuresti meie valik, sest nii on tänapäeva maailmas mugavam. Aga peab inimeste keskel elama ja ühel hetkel on keegi solvunud, keegi sõdib – kohati on pööraselt naljakas ja mõneti kurb.

Su kirjeldus üksildusest haakub Zacharias Topeliuse võrdlusega. Tema nägi Kullervo lugu Pauluse esimese kirja korintlastele antiteesina: „Ülemlaul armastusele“ on „Kullervos“ ülemlaul armastuse puudumisele.

Sellele ma kirjutan alla. Rääkisin ta esimesest mälupildist ja et Kullervo tunneb süüd. Freud on öelnud, et süütunne on hirm armastusest ilma jääda. Armastuse ja eriti emaarmastuse puudumine on ääretult tähtis tegur.

Milline koht on Kullervo lool „Kalevalas“ kui tervikus?

Palusin etnoloog Taisto Raudalaisel seda maailma näitlejatele selgitada. Nad natuke hakkasid taipama, et mis maailma neid tahetakse rebida. „Alg-Kalevalas“ Kullervo runosid veel ei olnud. Lönnrot sattus lugema keeleteadlase ja rahvaluulekoguja David Emanuel Daniel Europaeuse Ingerimaalt korjatud Kullervo lugusid ja sai aru, et tal on tervikusse neid vaja. Lönnrot lõpetab Kullervo lood didaktilise värsiga, kus Väinämöinen laulab, et ärge, tulevad rahvad, oma lapsi vääriti kasvatage. „Suur-Kalevala“ lõpeb Väinamöise lahkumisega, mille põhjustasid magusa Marjatta poja sõnad. Väinamöinen, vaene mees, solvub ja lahkub – väga tänapäevane. Kullervo ja Väinömöise episoodide vahel paistab olevat mingi mõtteline sild.

Varastes muinasajalugu käsitlevates töödes ja kirjutistes tõlgendati Kalevat kui kurjuse kehastust ja jumaliku korra vaenlast. Rahvuslik tellimus sundis Lönnroti seda tõlgendama nii, et Kalevast sai tõeline varakangelane, soome hõimu isa. „Kalevala“ tegelased on aga endiselt parajad tõprad ja Pohjola suhtes väga ebaõiglased. Kullervo, keda on esitatud halvana, maksab kõigest ebaõigluse eest kätte. Vastuolu „Kalevala“ sümbolitasandi ja tekstist tegelikult väljaloetava vahel paistab suur.

Ma seda fooni silmas ei pidanud, aga mulle oli väga oluline, et võimalikult suur oleks kontrast Kullervo tegude ja tema loomuse vahel – just nimelt see lapsik ausus versus koletud teod. Panin žanrimääratluseks „süütunde saaga“, aga see tundus liiga kitsas. „Laul lootusest ja kättemaksust“ lõpuks jäi ja teatri kontor otsustas, et see on „Legend lootusest ja kättemaksust“.

Sul on tutvustuses kirjas, et lavastus tõukub Aleksis Kivi ja Elias Lönnroti tekstidest ning Akseli Gallen-Kallela maaliloomingust. Mida räägivad maalid sellist, mida tekstid ei räägi?

Gallen-Kallela pildid on mul kogu aeg silme ees ja kummitasid kirjutamise ajal. Lönnroti tekst on eepos ning ka Kivi näidendit ei ole mõtet praegu üks ühele teha. Mul oli vaja tänapäevast lavateksti vormi. Proovisin need kokku sulatada selliselt, et Kivi ja Lönnrot oleksid alles, aga oleks ka kerge kuulata. Mulle meeldib jännata selliste stiilifeikimistega. Kui tegin Raivo Trassiga Sokratese lugu („Sokrates. Pidusöök Prytaneionis“, VAT-teater, 2013), siis võtsin Platoni tekstid ette ja püüdsin muuta tema pööraselt pikad laused selliseks, et Platoni ära tunneb, aga tekst oleks näitlejatele kõneldav ja publikule arusaadav. Kui tegin „Fausti“ (VAT-teater, 2012), siis mängisin Goethet. „Kullervot“ oli samamoodi lõbus teha.

Gallen-Kallela pildid olid siis pigem inspiratsiooniks?

Mulle meeldivad Gallen-Kallela rikkalikud ja seejuures selge fookusega teosed. Sedasama tahtsin saada ka teksti ja lavastusse. Inspiratsiooniks olid ka Herald Eelma geniaalsed illustratsioonid eestikeelsele „Kullervole“. Mitu Gallen-Kallela pilti on tsitaadina ka tegevuses, aga ma ei usu, et keegi neid ära tunneb. Üks pilt on tegelikult lavakujunduses, kus on veel üks inspiratsiooniallikas – Kaljo Põllu „Virmalised“. Mulle väga meeldib töötada kunstnik Illimar Vihmariga, oleme mitu lavastust koos teinud. Ta suudab luua ruumi, mis ei ole ükski ruum ja mis samas on kõik ruumid.

Oled olnud seotud ka varasema „Kullervo“ lavastusega.

Olin 1985. aastal teise kursuse näitejuhtimise tudeng pedas, kui lavalise liikumise õppejõud Mait Agu küsis, et kas ma Draamateatri laval tahaksin mängida? Muidugi! Nii ma tegin kaasa tollases „Kullervo“ lavastuses (lavastaja Markus Savolainen), Üllar Põllu dublandina kooris. Sain olla laval koos Martin Veinmanni, Elle Kulli, Kersti Kreismanni, Aksel Orava, Ain Lutsepa ja teistega. Teise kursuse noore sellina oli huvitav, aga ega ma sellest tegelikult aru saanud.

Luule Epner on nimetanud selle lavastuse stiiliks „pelkistetty realismi“, mis pürib eemale psühholoogilisest realismist.¹ Kas oled sellest lavastuskeelest midagi kaasa võtnud?

Ei, ma ei ole seda isegi Jupiterist üle vaadanud. See oli omas ajas selline terava joonega ja jõhker, praegu pole sellega midagi peale hakata. Veinmanni Kullervo oli jõuline kangelane, minu Kullervo on kohutav laps.

Epneri sõnul oli soome draamal Nõukogude ajal müütilist ja kuldset ajalugu väärtustav roll, uuel ajal kasutatakse soome draamat pigem modernse läänemaailma kujutamiseks. Miks tood just sellele väitele vastupidiselt lavale jälle müütilise poole?

Sõltuvalt oma loomusest. Kui kunagi 1980. aastate lõpus rääkisin Soomes soome keelt, siis sealsed vast tekkinud sõbrad ütlesid, et sa räägid imelikult, nagu mingit vana soome keelt. Võib olla ma teen siis ka mingit imelikku teatrit, mingit vana soome teatrit.

Kas Soomes oleks saanud sellise „Kullervo“ teha?

Sellist lavastust, nagu mina teen siin ja praegu, Soomes teha ei saaks. „Kalevala“ Soomes, sealne ühiskond, „Kullervo“ traditsioon ja see tegelaskuju kultuuriteadvuses on hoopis teise koha peal. Eestis olen ma suhteliselt puhtal pinnal, võin teha ükskõik mida.

Mulle on alati meeldinud jutustada lugu. Ma usun, et me elame lugu ja lood loovad meid. Või õieti me ise kujundame ennast lugude kaupa. Praegune aeg on selline, et meedia paiskab meie ümber, meisse ja meist läbi väga palju fragmente ja lõpetamata lugusid. Sellest tulenevalt on ka palju lõpuni mõtlemata mõtteid. Tekib kollaaž-kultuuriruum, mis seisab koos katketest. Kohati on need katked kaotanud igasuguse tähenduse.

Kui keegi ütleb, et loo jutustamine ei ole üldse lavastaja ülesanne, sest meie targad, andekad ja ilusad vaatajad panevad kõik ise oma peas kokku, siis milleks sind vaja on, kulla kunstnik? Kunstniku asi on valida vorm, kuidas lugu jutustada.

Missugune on sinu „Kullervo“ vorm?

Arvan, et see on minimalistlik ja natuke primitiivne maagiline realism. Oskan sellele küsimusele vastata alles pärast täisläbimängu [intervjuu on tehtud paar nädalat enne esietendust – toim], sest tegelikult juba ammu „Kullervo“ lavastab mind. Mõne stseeni võib teha nii või naa, aga mingeid asju ma lihtsalt ei saa muuta. Miks see nii on, ma ei tea: see lugu lavastab mind, ma olen loo teenistuses. Kui esietendus möödas, siis hakkan igatsema seda hetke, et saaksin unustada „Kullervo“, ühe lavastuse vahele teha ja siis vaadata aasta pärast „Kullervot“ niimoodi, nagu mina poleks seda teinud. Mis ma siis näen? See on mulle alati see lavastaja kõige magusam hetk.

Nii et puhastad kõvaketta endal peast ära pärast seda, kui lavastus on välja toodud?

Olen seda õppinud. Muidu tekib skisofreenia. Ühel hetkel paar-kolm päeva enne esietendust olen kindel, et lavastus enam ei loksu kuskile. Käin pärast esietendust umbes kümmet etendust vaatamas ja siis tavaliselt annan endale käsu: „Aare, seekord sedasi!“ Ja lähen edasi.

Andrus Karnau on kirjutanud su kohta, et „realism ei ole Toikka tee, aga unenäolisus samuti mitte. Toikka teerada on modernsus, ehkki võttes arvesse, et selle sõnaga tähistatakse vist peamiselt postdramaatilisi lavastusi, võiks öelda, et Toikka rada on tänapäevane realism.“² Sina leiad, et maagiline.

Kui oled näinud und ja hakkad ärkama, siis on hetk, kus need kaks maailma, elu ja muinasjutt, saavad kokku. Olen katsunud seda lavale tirida ja loonud selliseid hetki, milles on just sellist maagilist realismi.

Kes on „Kullervo“ vaataja?

Mulle on tähtis, et seda lugu tuleksid vaatama ka noored. Kui järelkasvu eest hoolt ei kanna, ei paku kõnetavat materjali, siis teater sureb ju välja. Kõik teatriinimesed peavad iga päev tegema kõik selleks, et noor inimene tuleks selle kauni kunsti juurde. Teater süstib tolerantsusvedelikku otse ühiskonna veeni. Tahan, et noored saaksid vaadata väljamõeldud tegelasi turvalises keskkonnas, elada neile kaasa, tunda neis ennast ära.

Ma ei taha päevapoliitikasse minna, aga ühe mulluse vahejuhtumi peale ma südamest vihastasin. Kas tõesti on võimalik, et meie poliitikud on nii lollid, et kärbivad laste huviharidust? Nii lühi­nägelik ometi ei saa olla! Minna inimese­hakatise käest seda senti ära kraapima on tühise inimese tegu. Kaunid kunstid on ainsad, mis võivad anda igale inimesele pidepunkti terveks eluks.

1 Vieraita näyttämöllä – Suomen ja Viron teatteri- ja tanssisuhteet. Toimetajad Hanna Korsberg, Anneli Saro ja Mikko-Olavi Seppälä. SKS 2024.

2 Andrus Karnau, Mida Aare Toikka armastab? – Postimees 7. XI 2023.