Piret Jaaks: „Loen etnodraama erisuseks just nimelt etnograafiliste meetodite kasutamist, kus välitööde käigus tehakse etnograafilisi intervjuusid ja vaatlusi.“
Hortus Musicuse suvefestival andis hea ülevaate ansambli laiast repertuaarist ja nende oskusest luua muusikat kohapeal, siin ja praegu, koos omapoolse tõlgendusega.
Uus ja värske näituseformaat on tänuväärt ettevõtmine, kuid Evelyn Raudsepa algatatud „Valitud hitid“ on jäänud korraliku assortii tasandile, sellest ei kujunenud elamuse analüüsi.
Kavas oli ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke (liig)rammusat romantismi.
Inglismaa ja Šotimaa poliitiline korraldus, ühiskonnaelu alused, usuline olustik ning üldised intellektuaalsed meeleolud olid märkimisväärselt erinevad.
Mõne riigi pass on oma väljastajariigi välispoliitilise isolatsiooni tõttu sedavõrd nõrk, et sellega on peaaegu võimatu ühtegi riiki seaduslikult siseneda.
Teinekord on linnastrateegia seisukohalt parem jätta mõni koht disainimata, lasta ruumil rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule.
Igal muuseumi loodusloolisel kogul on oma saatus ja nad on üle ilma võrgustikuna seotud.
Perekonnapärandiga tegelemine ei ole nii mastaapne ettevõtmine, kui sotsiaalpoliitika või looduskeskkond, kuid ka sellega saab anda iseenda ja maailma mõistmisesse olulise panuse.
Briti tõsielumängu turunduskampaanias nenditakse, et armastus kuulub neile. Love is ours. Ühtaegu armastus kui igavese ihaluse sümbol, teiselt poolt kui bränd.
Mattias Malk: „Botaanikaaia panus linna oleks suurem, kui seda nähtaks avaliku ruumina ja see toimiks pigem elava koha kui muuseumina.“
Koalitsioonikirjand keeleõpetajalt punkte ei saaks
Populism on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine.
Kuskil on nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. Ugala teater hüppas sellest suure varuga üle.
Tim Milleri animatsioonisarjas on düstoopiat, küberpunki, mütopoeesiat, kosmoseooperit, fantaasiat ja ulmeõudust. See on nagu mõrude kommide assortii, kus iga pessimist leiab midagi.
Värske Ehituskunst koondab ideid, kuidas planeerida elukeskkonda kahanevale rahvastikule ning kavandada tühjenevat väikelinna.
Näitusel „Tuur skulptuur“ pole mõtet otsida kandvat kooshoidvat ideed, kujundaja Üla Koppel on aga suutnud korraldada eri ajastute ja isiksuste kaose loogiliselt jälgitavatesse kogumitesse.
Märt Läänemets: „Hiina konfutsianistlik propaganda meenutab Venemaa Russki Miri oma. Väidetakse, et kuna lääne eetilised väärtused on alla käinud, siis peaks lääs Hiinalt õppima.“
Iga sõjapäev Ukrainas pärsib Venemaa võimet kiirendada globaalset soojenemist.
Eesti täienevad tekstikorpused vajavad žanripõhist märgendatud kajastamist, keelekasutus nii õpetamist kui ka üha enam nõustamist.
Kordaloov mõistus on haaranud iga-aastase ülevaatenäituse ja lugenud sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid ja loonud sellest eesti kunsti praeguse näo.
Võib väita, et „Documenta“ taotlus ei ole teha tüüpilist suurnäitust, vaid seda dekonstrueerida. Viieteistkümnes katse mõjub aga lahjalt, isegi kohatult ja segadusttekitavalt.
Zolotko „Jaakobi redel“ esindab nüüdiskunsti selle kõige paremas tähenduses: teoses on ühiskonnakriitikat, kuid see ei ole lihtsustatud ega pealetükkiv.
Springora vastselt eesti keelde jõudnud skandaalse teose ühiskondlik mõju on määratult suur, kuid samaväärset kunstilist jõudu sellel ei ole.
Järgmise aasta mais avab Veneetsias uksed Eesti paviljon, kodu, mis pakub vastukaaluks kontrollitud avalikule ruumile kõrvalepõike intiimsesse ruumi, soojust ja äratundmisrõõmu.
Linnahalli digikaksik annab võimaluse uurida hääbuva suletud ruumi võimalusi ning luua tuntud ja tuttavale kultuuripärandile futuristlik tulevik.
Mõlemal Eesti Kontserdi korraldataval juulikuisel suurüritusel, Pärnu ja Saaremaa ooperipäevadel, võõrustatakse tänavu Poola teatrit.
Igalt järgmiselt põlvkonnalt oodatakse ju avatust uutele olukordadele ja keerukustele, kohanemisoskust ning julgust raskete teemadega toime tulla.
Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest.
Kui majanduslikult kehvemas seisus lastele ikka mõeldakse, siis teatritegemisele erivajadustega noortele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu.
Baz Luhrmanni „Elvise“ kihutavalt kuulilt pole mõtet midagi küsida. Lihtsalt vaatad selle lendu pealt, naudid trajektoori ja vaimustud kogu vaatemängust plahvatuseni välja.
Vendade Dufferite ulme- ja õudussari on maha murdnud kõik müürid, kogunud sadu miljoneid vaatajaid ja saanud tänavust suve määratlevaks meelelahutuseks.
Mitu lõksu võivad lähiajal Eesti organisatsioonide tulevikku tumestada. Optimismi sisendab, et jaksu on vähemalt sama palju.
Hannes Varblane 18. VI 1949 – 5. VII 2022
Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“
Silvia Moreno-Garcia „Mehhiko õudusjutt“ ja Kate Elizabeth Russelli „Minu sünge Vanessa“
„Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutustega inimeses“, Mart Tšernjuk vestleb Märt Läänemetsaga
Triin Juhanson, „Linnahallist metahalliks“
Age Veeroos, „Kas uus muusika peab olema mugav?“
Keele-elu: Krista Kerge leiab, et asjalikus suhtluses vajatakse üha enam nõu ja otsitakse seda
Ainiki Väljataga, „Laenutushüvitised ehk Mis? Kellele? Kuidas?“
Vanessa Springora romaan „Nõusolek“