Anne Aavik

Kas olete kogenud seda katartilist hetke, kui muusikul õnnestub öelda muusikaga midagi keeles sõnastamatut?

„Pulcinella“ peategelase chaplinlik olemus koos magusate barokkaariatega tekitab nostalgiat kadunud ajastu järele, mängulise „Hispaania tunni“ dekameronlik koomika ei muutu piinlikuks.

Albumi üks suuremaid väärtusi on ehk lugude arhiivivangist vabastamine. Ja EMIKus on nüüd saadaval ka kõigi salvestatud laulude noodid, mis tolmusid enne muuseumis käsikirjadena.

Varalahkunud tenori nimeline konkurss tuletab meelde, et tohutu anne võib saada hukatuseks.

Lõunaeestikeelse ooperi tegevuspaiga ja endiselt kahe maailma piiril asuva Narva Kreenholmi manufaktuuri industriaalkeskkonna dissonants jäi kriipima.

Kuigi lavastus oli mõeldud kuueaastastele ja vanematele, oli saalis ka palju nooremaid lapsi, kes käitusid üllatavalt kogenud ooperipublikuna – ei kisa ega lärmavaid telefone.

Heather MacLaughlin Garbes: „Ester Mägiga seoses meenub kõigepealt tema vaikne vägi. Nimetasin oma koori tema järgi just sellepärast, kes ta oli inimesena.“

Massenet’ prantsuse fin de siècle’i vaimus „Tuhkatriinu“ oli Jüri Naela Eestis esmalavastatuna oodatult tempokas ja koomiline, nutikas ja vaatemänguline.

Kui Saaremaa ooperipäevade publiku esimene huvi ei ole ilmselt ahmida režiiteatri värskemaid ideid, siis Birgitta festivali taotlus näib olevat intrigeerida nõudlikumat publikut.

Ooperigurud hoiatavad, et klassikaline laulukool on alla käinud, aga meie kodukootud bel canto koolkond rühib alles usinasti tipu poole, teadmata, kus see täpselt asub.

Mõlemal Eesti Kontserdi korraldataval juulikuisel suurüritusel, Pärnu ja Saaremaa ooperipäevadel, võõrustatakse tänavu Poola teatrit.

Segadust kui palju ehk igale lauljale oma konkurss. Kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu vokalistide konkurssi?

Saaremaa ooperipäevad tõid taas kokku arvestatava hulga püsipublikut ja pettuma ei pidanud ooperivõõradki – melu Kuressaare lossi hoovis ei vaibunud poole ööni.

Maarit Kangron: „Võimas tunne haarab eeskätt siis, kui istud ja hoiad toolist kinni ja mõtled: kui tore, et olen elus ja praegu siin ja saan olla selle hetke tunnistajaks!“

Maarja Purga esinemine oli hillitsetud kammerstiilist umbes sama kaugel kui Tallinn Roomast. See hääl lihtsalt kuulub ooperisse!

Mirjam Mesak: „Õnn on see, kui olen suutnud oma rolliga inimesteni tuua midagi, mis neid ühel või teisel moel puudutab.“

Juhan Tralla: „Noorte ja vihaste kunstnike armee on ooperis puudu ja kogu meie muusikateatri kultuur kannatab selle all kohutavalt.“

Raimo Kangro unustatud lavateos „Juku“ on muusikaliselt ja sisuliselt loogilise arenguga teos, kus jätkub põnevust, nalja ja äratundmisrõõmu igas eas vaataja jaoks.