Vello Jürna nimeline ooperilauljate konkurss 27. XI – 1. XII Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis ning Väike-Maarja seltsimajas.

„Valesti laulda on võimalik sadat moodi, õigesti ainult ühte moodi.“ Need sõnad on öelnud Eesti üks säravamaid tenoreid läbi aegade Vello Jürna, kes oleks tänavu 1. detsembril saanud 65aastaseks. Temasugust Pavarotti tüüpi häälega nn itaalia tenorit igasse põlvkonda ei sünni. Praegugi on meie teatrites puudus kohalikku päritolu Rodolfodest, Pinkertonidest ja Alfredodest, rääkimata „Turandoti“ Calafist ja „Carmeni“ don Josést.

Vello Jürna lavatee sai otsa häbematult vara. Ta oli 46. Ja vaid aasta hiljem lõppes tema elu. Südameatakk – nagu samuti laulmisest loobuma sunnitud Maria Callasel.

Komeedina ooperitaevasse

Väike-Maarjas sündinud Vello Jürna ooperitäht lõi loitma ereda, kuid kiirelt põleva säraküünlana. Kodupaigas bändi­mehena kuulsaks saanud noormees sattus klassikalist laulu õppima endalegi üllatuseks läbi Otsa kooli estraadi­osakonna. 30aastaselt konservatooriumi viimasel kursusel tudeerides võitis Vello Jürna Eesti lauljate võistluse ja kinnitati Estonia solistiks – selleks ajaks oli tal teatris juba kaheksa rolli. Eesti iseseisvumise taastamise aastal kõlas tema hääl Itaalias Modenas Pavarotti-nimelise lauluvõistluse finaalis, kus teda kuulas ka maailma esitenor ise. Vaid paariaastase lavakogemusega võtab ta Stockholmi kuninglikus ooperis laulda Turiddu osa Pietro Mascagni ooperis „Talupoja au“ – võimsa veristliku ooperi spinto-rolli¹ – ja veel mõne aasta pärast samasse hääleliiki kuuluva Radamesi Verdi pompoosses ooperis „Aida“. Ka Cavaradossit, millega Jürna Norra rahvusooperis laineid lõi, peetakse pigem spinto-partiiks. Lühidalt võib tema rollinimistut vaadates nentida, et karjääri esimese viie aasta jooksul laulis ta Estonias, Vanemuises, Stockholmi ja Oslo ooperimajas peale väiksemate osade 17 mahukat tenori pearolli, eelmainitute kõrval näiteks Nemorino lõbusast bel canto ooperist „Armujook“, „Võluflöödi“ leggero-tenori² osa prints Tamino, Puccini rollidest boheemlane Rodolfo, „Madama Butterfly“ paha poiss Pinkerton, samuti „Traviata“ hukutav Alfredo, šovinistliku lurjuse võrdkuju Mantova hertsog Verdi „Rigolettost“.

Vello Jürna südant sulatavat tenorihäält ülistasid 1990ndatel nii Helsingin Sanomat kui ka Norra leht Dagens. Ta muudkui sõitis ringi, tegi proovi ja esines. 1998. aastal antud raadiointervjuus tunnistab laulja, et tööd on olnud palju. Tütar Auri kasvab üles teatri rekvisiidikastis, tema Barbied laulavad tenori­aariaid. Kümme aastat pole lauljal olnud aega isegi armsas kodukohas Väike-Maarjas käia.³

Tenori 50. sünniaastapäeval sai sealsamas alguse lauljale pühendatud muusikafestival koos lauljate võistlusega. Viimase kolme konkursi korraldaja on koos Väike-Maarja muusikaseltsi ja Vello Jürna perekonnaga olnud samal konkursil kümne aasta eest kolmanda koha pälvinud praegune rahvusooperi solist Aule Urb. Peagi, 20. detsembril Carmenina debüteeriva metsosoprani kureerimisel on konkurss saanud juurde nähtavust meedias ning juurde kogunud uut publikut. Tänavu registreerus konkursile 15 lauljat, seega jäi videovoor ära ja publiku ette jõudsid esimeses voorus kõik soovijad, kes vaid kvalifitseerusid vanusegruppi 18–35. Konkursi avamine rahvusooperi valges saalis oli pidulik, samal ajal sõbralik ja kodune, kringli ja kohviga. Ürituse konferansjee Mart Mikk on piisavalt palju koos Vello Jürnaga laval laulnud, et tunda end vokaalkunsti teemadel vabalt, tema mahe huumor kindlasti leevendas võistluspinget. Uudistada sai Vello Jürnale pühendatud näitust.

Ka muusika- ja teatriakadeemia kammersaal, kus peeti tänavuse võistluse esimene voor, oli kuulajaid triiki täis. Huvitav oli märgata, kuidas mõjutas lauljate sooritust – või pigem kuulajat? – saali vahetus. Teises voorus Väike-Maarja seltsimaja külluslikku akustikasse sisenedes näis, nagu oleksid kõik lauljad järsku hääle lahti laulnud.

Kas vähem on rohkem?

Kui eelmine konkurss üllatas sellega, et metsosopraneid tuli lavale sopranitest enam ja kõiki meeshääli oli võrdselt, siis seekord väljendas ka osalejate hääleliikide jaotumine tavapärast olukorda Eesti laulutudengite seas. Poole osalejatest moodustasid sopranid, tenoreid polnud – ja peaaegu isegi mitte baritone! Mehisemaid registreid esindasid bassbariton ja bass. Kolmeliikmelist žüriid juhatas viimastel aastatel Saksamaa ooperimajades laineid löönud dramaatiline sopran Aile Asszonyi, temaga koos hindasid lauljaid kauaaegne Savonlinna ooperifestivali kunstiline juht Jorma Silvasti, kes on kolm korda juhatanud ka maailma ühe väljapaistvama Mirjam Helini konkursi žüriid, ning Ungari riigi­ooperi dirigent ja Miskolci sümfoonia­orkestri kunstiline juht Levente Török.

Minu viimatine konkursi kuulamise kogemus pärinebki Soomest, kus toimub maailma kõige rikkalikumate auhindadega Mirjam Helini konkurss – jah, väike Soome suudab maksta isegi Placido Domingo juhitud „Operalia“ konkursist suuremaid preemiaid. 500 kandidaadi hulgast eelvooru pääsenud lauljate kavades kohtusin põnevate nüüdisheliloojate ja uudisloominguga. Meie konkurss jäi seevastu traditsiooniliseks: kui mitte arvesse võtta rumeenia ja ukraina heli­loojate soololaule ning aariat Berliozi vähetuntud ooperist „Troojalased“, ei õnnestunud noortel lauljatel mind üllatada.

Samuti ei tekkinud mul kummalisel kombel tahtmist žüriiga vaielda – välja arvatud ehk pärast teist vooru. Sopran Mirell Jakobsoni loomulik siirus ja kaunis hääl oleksid võinud paigutada ta finalistide sekka. Kui eelmisel konkursil oli rebimine finaali pääsenute vahel küllaltki tasavägine, siis seekord oli juba esimesest voorust saadik võitja selge. Suurepärase häälematerjali ja vahetu esinemismaneeriga köitev Rael Rent oleks minu arvates juba eelmisel konkursil pidanud esi­kolmikusse pääsema. Väga hästi oli laulja osanud valida oma häid külgi esile toova repertuaari, esimeses voorus oleks võinud veidi norida lauljatari vene keelega Olga aarias, teise vooru „Seguidilla“ pani esikoha tingimusteta paika. Peale võidu pälvis Rael Rent viiest eriauhinnast neli: publikulemmiku, Vello Jürna perekonna, Vanemuise teatri ja „Promfesti“ eri­preemia. Viimane tähendab, et Rael Rent pääseb otse 14. – 19. septembrini 2025 Pärnus toimuva Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru. Samuti on lootust kuulda noort metsosopranit kahel järgneval hooajal Vanemuise laval. Eripreemia andis välja ka rahvusooper Estonia: rumeenia bassbariton Dragoș Andrei Ionel saab soleerida mõnes teatri järgmise hooaja ooperi­produktsioonis või kontserdil.

Kummatigi võiks küsida, miks peaks Eesti lauljate võistlus kandma just Jürna nime. Sama hästi võiks ju konkurssi austada tema õpetaja, Saaremaa juurtega ja võib-olla et Eesti ajaloos ainukordse spinto-tenori Hendrik Krummi nimega. Või miks ka mitte ainsa väljaspool Maarja­maad kuulsust kogunud miljonite iidoli Georg Otsa järgi?

Tänavuse konkursi esimeses voorus 14 noort lauljat kuulates sai mulle siiski täiesti selgeks, miks peab meil olema just Vello Jürna nimeline võistlus. Kiire arenguga häälega noor laulja võib küll noorusliku energia abil olla suuteline esitama oma hääleliigi kõige raskemaid partiisid, aga kui tal ei ole selleks veel korralikku tehnikat, siis tekivad peagi probleemid. Kõik räägivad sellest, et Jürna käis Itaalias õppimas ühe maailma parema tenori Carlo Bergonzi juures – aga kui kaua? Poolteist kuud. Aga laulutehnika väljaarendamine võtab keskmiselt aega kümme aastat.

Jürna kurba saatust jagavad veel mitu 1990ndatel karjääri alustanud andekat lauljat, näiteks sopran Annika Tõnuri. Nende lavatee ja elu lõigati läbi liiga vara. Muidugi võib küsida, mida mõtles dirigent, kes kutsus verinoore kogemusteta solisti Turiddu rolli, või kas tema lauluõpetajad olid ikka ülesannete kõrgusel. Aga need jäävad alati retoorilisteks küsimusteks. Lõpuks vastutab alati laulja ise – ka siis, kui tema kui ainukese oma hääleliigi esindaja õlule laotakse liiga palju rolle korraga ja ta lõpuks teatrist minema kihutatakse. Ega ilmaasjata maailmakuulsad lauluõpetajad hoiata, et laulda tasub tõesti ainult siis, kui ilma selleta mitte kuidagi elada ei saa.

Eesti laulukooli üks juhtlauseid on aastaid olnud legendaarsele pedagoogile Aleksander Arderile omistatud kalambuur: „Heale häälele ei tee midagi, sitta pole mõtet hoida.“ See käib küll vist pigem selle kohta, kas laulja tohib veini juua, šokolaadi süüa, suitsetada või külmetada. Aga kes võtab ette laulu õppimise Kolgata tee, uskumata oma hääle ainukordsusse?

Nii ma istusin ja kuulasin neid noori, ilusaid ja andekaid, kellest kolmandik on tulnud Eestisse laulmist õppima Rumeeniast, Ukrainast, Leedust ja mujaltki. Kõik imelised häälematerjalid, aga peaaegu kõigil on eri määral sama probleem – puudulik hingamistehnika. Kui tahate ette kujutada, kuidas selleta laulda, proovige poognata viiulit mängida.

Ma loodan südamest, et nad kõik saavad võimaluse aina edasi õppida – ja kel ei ole see veel õnnestunud, täiendada end tingimata ka väljaspool Eestit. Ma ei taha sellega vett peale tõmmata siinsele laulukoolile. Võtkem arvesse, et võrreldes nelja aasta taguse ajaga on konkursil osalejate arv oluliselt vähenenud: näiteks 2020. aastal registreeris konkursile 32, 2022. aastal aga 21 lauljat, seekord vaid 15. Siiski ei kinnita tänavu kuuldu kahel varasemal konkursil tekkinud muljet, et Eestis saab laulmist õppida maailmatasemel. Loodan, et järgmine konkurss veenab mind vastupidises.

1 Spinto – it ’surutud’; termini all peetakse silmas lüürilist soprani- või tenorihäält, mis on võimeline ka lühiajalisteks dramaatilisteks puhanguteks. Hääleliigi harva esinevuse tõttu esitavad spinto-rolle sageli lüürilised hääled, riskides hääle kahjustamisega.

2 it ’kerge’

3 Muusikast võlutud. – ETV 17. oktoober 1998. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/muusikast-volutud-muusikast-volutud-vello-jurna