CD „Ester Mägi. Kogutud teosed naishäälele“ esitluskontsert 11. I Arvo Pärdi keskuses. Maarja Purga (metsosopran), Mari-Liis Vind (flööt), Valle-Rasmus Roots (tšello), Kirill Ogorodnikov (kitarr) ja Sten Lassmann (klaver).
Kärpe-eelne aasta 2024 jääb ajalukku ka eesti muusikapärandi jäädvustamise rekordaastana. Maikuus ilmus Andres Kaljuste ja Sophia Rahmani album Heino Elleri viiuliteostega. Septembris järgnes eesti tšellomuusika album „Estonian Cello“, millel kõlab muu hulgas mitu Heino Elleri, Eduard Tubina ja Eduard Oja teose esmasalvestust. Mart Saare sünniaastapäeval 28. septembril ilmus Iris Oja, Arete Kerge ja Kadri-Ann Sumera salvestatud „Maailmapilguga rabalaulik. Kogutud soololaulud III“. Kadri-Ann Sumera esitles ühtlasi elektroonilistel muusikaplatvormidel kuulatavat virtuaalalbumit Mart Saare klaveripaladega. Nüüd materialiseerus ka eesti muusika esimeseks leediks tituleeritud helilooja Ester Mägi 100. sünniaastapäeva eel Maarja Purga peas sähvatanud idee salvestada kõik tema laulud naishäälele.
Ester Mägi ei ole kunagi olnud sama kuulus kui tema noorem põlvkonnakaaslane Veljo Tormis või kuraditosin aastat hiljem ilmale tulnud Arvo Pärt, aga tolmukihi alla pole tema detailitäpset ja tundesügavat loomingut kunagi jäetud. Nagu märgib Sten Lassmann albumi bukletis, on ta ainuke ajavahemikus 1910–1929 sündinud helilooja, kelle teosed on jäänud nii lauljate kui ka instrumentalistide, nii kooride kui ka orkestrite püsirepertuaari. Ei saa ka öelda, et tema teoseid ei ole salvestatud. 1988. aastast on ilmunud vähemalt kuus Ester Mägi autoriplaati. Uus album on siiski esimene, kuhu on kogutud üle kolmveerandi helilooja soololauludest, olgugi et tsüklite kaupa on laule salvestatud varemgi: lähiajast meenub, et 2018. aastal ilmus Helen Lepalaane ja Vanemuise sümfooniaorkestri album, kuhu on salvestatud laulud Betti Alveri luulega.
Ester Mägi loomingunimekirjas on ligi 40 laulu. Uuele albumile on jõudnud 27, veel kõlab kolm teost kahes versioonis. Muusikateadusliku täpsuse huvides peab märkima, et sellesse kavva sobiks ka miniatuuride tsükkel „Haikud“, mis on loodud baritonile või metsosopranile koos harfi või klaveriga.
1963. aastal kirjutatud, Urve Tautsi esituses tuntuks saanud tsükkel „Viis romanssi“ on omandanud eesti kammerlaulu koorekihis väärika koha ning kuulub paljude lauljate repertuaari juba koolipäevil. Ja ikkagi leiame uuelt kogumikult ka seitse esmasalvestist.
Sümboolselt südantsoojendav oli rühkida läbi tihedate räitsakate ja lume all magava männimetsa südatalvel sündinud helilooja plaadiesitlusele. Rahvuslikku muusikakeelt viljelenud Ester Mägi sünnist möödus 10. jaanuaril 103 aastat. Arvo Pärdi keskusest vaid kiviviske kaugusel Helikülas suvitas helilooja ligi kuus kümnendit oma loomerikkast elust. „See on minu viiulikontserdi honorar,“ tavatses Mägi oma majakest esitleda, silmanurgas vaevumärgatav naeruhelk. Lohusalu üksinduses ja vaikuses külastasid teda naabritest muusikud, aga ka inspiratsioon. Seal männilõhnalises paigakeses oli tal kombeks käia ka oma uusi teoseid läbi mängimas.
(Koori)laulegi kirjutas Ester Mägi tervelt 60 aasta jooksul: vokaalmuusikast sai tema loomingu a ja o, olgugi et ise pidas ta õnnestunumaks instrumentaalteoseid. Vähemalt kümmekond aastat enne seda, kui said sündida viiulikontsert, sümfoonia ja „Bukoolika“, komponeeris ta ühe päevaga kaks laulu. Need kõige esimesed olid koorilaul „Verele ja merele“ Henrik Visnapuu tekstile ja soololaul „Lehed langsid“ Juhan Liivi sõnadele, mille ta kirjutas sisseastumiseksamile eelneval päeval 1946. aastal. „Tulge jah, meil on siin igasuguseid olnud,“ ühmas eksami ainuisikuliselt vastu võtnud Heino Eller ja suunas heliloojahakatise meie rahvusliku soolo- ja koorilaulu rajaja Mart Saare klassi. Prohvetlik seik: Saare õpilaseks sattumise eelmänguna loodud Liivi tekstiga „Lehed langsid“ kõlab küllaltki saarelikult, samalaadses tundetoonis on kirjutatud Mart Saare duett „Sügis“: „Igav liiv ja tühi väli“.
Samasse komplekti kuulub ka Ester Mägi kaks aastat hiljem loodud kromaatiline „Lumehelbeke“. Mõlemad olid ka esitluskontserdi kavas: kui esimese puhul on Mägi käekirja peaaegu võimatu hoomata, siis teises võib juba ette aimata 1963. aastal sündinud, eelmainitud tsüklisse „Viis romanssi“ kuuluvat šedöövrit „Õnne algus“.
„See on fakt, et Mart Saar tegi minust helilooja,“ kinnitab Ester Mägi ise.* Oma eeskuju kombel köitis ka Ester Mägi rahvalaul, mida ta kasutas küll õpetajast harvem otseselt temaatilise materjalina – pigem kumab tema teostest vihjeid rahvamuusika intonatsioonidele.
Puhtalt rahvaluuletekstile on küll loodud kontserdi avanud tsükkel „Kolm setu muinasjutulaulu“, mis jutustab hämaraid, saladuslikke lugusid Tormise „Eesti ballaadidele“ omase naturalismiga („Sõsar minu ära tappis, ära tappis, maha mattis“). See arhetüüpidest tiine teos oleks nagu sündinud kusagil Mustoja metsades, alateadvuse kõige madalamas musta laega toas. Võimalik, et selles tsüklis on ka kirja pandud eesti heliloojate metsosopranirepertuaari madalaim noot: „Uinutamislaulu“ esitamiseks peab solist suutma oma häälepaelu liigutada nii aeglaselt, et õhku paiskuks väikese oktavi e (see pole sugugi igale madalale naishäälele jõukohane ülesanne). Plaadiesitluskontserdi kavva ei mahtunud võimas tsükkel „Laulud Betti Alveri luulega“, mille alumisi noote kõlavalt laulda on peaaegu sama raske – ju siis ei valmistanud see probleeme nimetatud kahe tsükli esmaesitajale Leili Tammelile.
Ka mõnes Mägi varasemas laulus torkab silma ebatavaline tessituur: näiteks 1955. aastal loodud „Leidsid sõnad kalli viisi“, mis kõlab Mägi helikeele kontekstis pigem kurioosumina ja meenutab mõnevõrra meie rahvusliku ooperi sünnivalusid, on kirjutatud ebatavaliselt madalas registris. Isegi muljetavaldava hääleulatusega Maarja Purgale ei ole see olnud ilmselt kõige hõlpsam ülesanne.
Viivi Luige tekstidele loodud „Kahes laulus“ viivad tšello (Valle-Rasmus Roots) veiklevad varjud kuulaja pimedasse öhe, hääl püsib sugestiivselt ühel helikõrgusel. Siin on käsitlenud helilooja häält võrdlemisi instrumentaalselt. Sama võiks öelda ka onomatopoeetilise tekstiga tsükli „Huiked“ kohta: võib-olla on see isegi ainus Mägi vokaaltsükkel, mille esiettekanne toimus Berliinis. Sopranile, flöödile ja kitarrile kirjutatud tsükkel „Huiked“ võitis väga palju kitarrist Kirill Ogorodnikovi detailitäpsest ja kindlast interpretatsioonist.
Karl Ristikivi tekstile kirjutatud laulus „Maarjasõnajalg“ on Mägi klassikalisele lauluduo koosseisule lisanud flöödi (seekord Mari-Liis Vindi keskendunud esituses). See on Mägi hilisemas loomingus ebatavalise atmosfääriga lugu, helge ja valge, 1988. aasta lootuses loodud – loitsiva lõpuga: „Maarja! Lase sündida ime!“ Maarjamaa nimetamine viib mõtte tagasi laulva revolutsiooni aega, kus kõik oli alles ees.
Kui Mägi instrumentaalmuusika olulisemad märksõnad on „kammerlikkus“ ja „intiimsus“, siis laululoomingus on ta vahel lasknud paista oma kirglikumat poolt. Hea näide on Marie Underi sõnadele loodud ekspressiivne „Kuis võiksin magada“, mille esimeste ridade dramaatiline puhang võiks vabalt kuuluda ooperisse – kui Mägi oleks selle žanri vastu huvi tundnud. Tema otsustas siiski juba noore heliloojana, et kui lavamuusika, siis ainult ballett, ja ooperita tema loomingunimekiri jäigi – kuigi peaaegu oleks tulnud Estonia tellimusel kirjutada algupärane ooper „Kõrboja peremees“.
Minu siiras imetlus ja austus, lugupeetud muusikud! Peale esmasalvestuste on nüüd Eesti muusika infokeskuses saadaval ka kõigi salvestatud laulude noodid, mis tolmusid enne muuseumis käsikirjadena. Kui see veel selgeks ei saanud, siis toonitan, et Ester Mägi sisukad laulud ei ole selleks, et ainult mõnusasti meelt lahutada. Nende raputavate tekstide ja koloriitsete meloodiakujunditega üle tunni kaasas käia võib osutuda koormavaks, eriti esmakuulajale. Aga albumi üks suuremaid väärtusi ongi ehk lugude arhiivivangist vabastamine. Nende hulka kuulus ka kontserdi tempokas lisalugu, tenniseharrastusest sündinud „Valge pall“ Kaarel Korseni sõnadele. See pole küll päris Arne Oit või „Horoskoop“, aga päikeseliselt hoogne nagu Ester Mägit köitnud mäng!
* Tiia Järg, Intervjuu Ester Mägiga. – Rmt: Ester Mägi. Elu ja helid. Koost ja toim Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 87.
