Uus ja värske näituseformaat on tänuväärt ettevõtmine, kuid Evelyn Raudsepa algatatud „Valitud hitid“ on jäänud korraliku assortii tasandile, sellest ei kujunenud elamuse analüüsi.

Perekonnapärandiga tegelemine ei ole nii mastaapne ettevõtmine, kui sotsiaalpoliitika või looduskeskkond, kuid ka sellega saab anda iseenda ja maailma mõistmisesse olulise panuse.

Mattias Malk: „Botaanikaaia panus linna oleks suurem, kui seda nähtaks avaliku ruumina ja see toimiks pigem elava koha kui muuseumina.“

Näitusel „Tuur skulptuur“ pole mõtet otsida kandvat kooshoidvat ideed, kujundaja Üla Koppel on aga suutnud korraldada eri ajastute ja isiksuste kaose loogiliselt jälgitavatesse kogumitesse.

Kordaloov mõistus on haaranud iga-aastase ülevaatenäituse ja lugenud sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid ja loonud sellest eesti kunsti praeguse näo.

Võib väita, et „Documenta“ taotlus ei ole teha tüüpilist suurnäitust, vaid seda dekonstrueerida. Viieteistkümnes katse mõjub aga lahjalt, isegi kohatult ja segadusttekitavalt.

Zolotko „Jaakobi redel“ esindab nüüdiskunsti selle kõige paremas tähenduses: teoses on ühiskonnakriitikat, kuid see ei ole lihtsustatud ega pealetükkiv.