Margus Allikmaa: „Tahtes olla hea paljude vastu, andes paljudele väikesi summasid, läheme kogu aeg natuke kvaliteedi kallale.“
Omakasupüüd ei ole surmapatt ning sellest hoidumist ei pea teesklema.
Valve-Liivi Kingisepa hinnangul on eesti kirjakeeles 500 aasta jooksul suurima muutuse läbi teinud ortograafia ja sõnavara.
„Ühiskondlikult kahjulik element“ võiks olla pisut selgem rusikas, aga ju prooviti jääda diplomaatiliseks ja kõigile vaatajatele meelepäraseks.
Marju Raju: „Soovin arendada rohkem koostööd teiste valdkondade akadeemiliste seltsidega, nii EMTSi liikmete kaudu kui ka teaduste akadeemiaga assotsieerunud seltside ümarlaua võimalusi kasutades.“
Pärnu nüüdismuusika päevadel pühenduti unenägudest inspireeritud kollektiivloomingule, aga ka sürrealismist mõjutatud klassikalisele muusikale.
Ühe majanduse korraldamise viisi külge pimesi klammerdudes muudame selle ideoloogiaks ega märka alternatiive.
Sun Zi: „Sõjaväe kuju olgu nagu voolav vesi. Vesi hoiab eemale kõrgetest kohtadest, valgudes madalamatesse.“
Haridusruum on nii käegakatsutav kui ka ideed esindav, sisaldades endas õppimise mitmetahulist olemust.
Seesugust tuuletööstust, mis rikuks meie loodusmaastikud ja saastaks hiigeltuugenite ümbruse infraheli lööklainetega mitmekümne kilomeetri raadiuses, ei ole võimalik nimetada rohelise energia pakkujaks.
Mängufilmi „Aurora“ võib vabalt kaasata ülikooli ainetesse, kus käsitletakse religiooni kujutamist populaarkultuuris.
Albert Serra: „„Üksilduse pärastlõunad“ näitab härjavõitluse kunstipärast külge. Mulle meeldib härjavõitlus, sest see on rituaal, asi iseeneses.“
Väli maastikuarhitektid pälvisid arhitektuuripreemiate jaotamisel mitmeti tunnustust, sest tegutsetakse põhimõttel, et ruumiline mitmekesisus on väärtus.
Kui linnaruum ei teeni kõigi linlaste huve, saab sellest paratamatult pealiskaudne teemapark, ligipääsetav vaid rahakatele ja valitutele.
„Pinna all“ on Eesti, Leedu ja Soome kunstnike ühisnäitus, kus eristub kaks ökoloogiat ja keskkonnaproblemaatikat puudutavat mõtteviisi, millel ei ole väga tugevat kokkupuutepinda.
India kultuur on eestlasele, hoolimata meilegi jõudnud arvukaist new age’i liikumistest, oma juurtekstides endiselt paljuski tundmata.
Kommunismi käsitlemine kurjuse kehastusena oli Vene imperialismi varasema perioodi kohati rehabiliteerinud, kuigi NSV Liit on osa Vene impeeriumi ajaloost.
Tumult Ensemble’it iseloomustas esimestest nootidest mahukas ja pehme kõla ning erksus eripäraste harmooniate esitamisel, publik haarati hõrgule muusikarännule läbi XX sajandi.
Muinasjutulik loogika võimaldab Mäetammel edasi anda teatavat absurditunnetust, elu olemuslikku jaburust ja mõttetust, mis on naljakas.
Tommi Korpela sügav ja kindel hääl moodustab enamiku tema Vatase rollist, mis on loodud õige nappide vahenditega – ta on algusest peale mõtlik mees.
„Mustonenfesti“ avakontsert „Vaimne ühtsus“ tõi kokku kristlike konfessioonide tunnistajate muusika, mille esitasid mitu Eesti vokaalkollektiivi.
„Nosferatu“ filmikeel võib jääda vastikult steriilseks eksperimendi otsijale, kuid tema hoog on sama suur ja peatumatu kui õuduste toa kriuksuval kaarikul.
Näitus reageerib tänapäeva inimese olukorrale, ent ei ürita kunstile liigseid maailma päästmisega seotud ülesandeid anda.
Ühelt poolt soovime lugeda rikast eesti keelt ja eeldame sama neilt, kes seda alles õpivad. Teisalt on risk liiga keerulise sisu ja sõnastuse tõttu lugejad kaotada.
Teater olla kaduv kunst. Iga viimane etendus on üksiti esimene, sest on ainus. Ja ometi on teatri pärisosa absoluutne olevik, kordumatu seiklus, ainuline rõõm ja oskus elada hetkes.
Esiküljel Eesti Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa. Foto Piia Ruber
Peep Ehasalu Eesti esimestest arekeelsetest kirjandusteostest
Tõnu Tannbergi „Ajalugu ei ole kunagi liiga palju“
Tumult Ensemble’i kontsert „Armastus on tugev nagu surm“
näitus „Elu ei saa kunagi peatada“
Soome Rahvusteatri „Jänese aasta“