Kontsert „Armastus on tugev nagu surm“ 25. I Tallinna Peeteli kirikus. Tumult Ensemble, dirigent Lodewijk van der Ree. Kavas William Waltoni, Edward Elgari, Herbert Howellsi, William Schumani, Samuel Barberi ja Evelin Seppari muusika.

Äli-Ann Klooreni eelmise nädala Sirbi artikkel algab mõttega, et üle-eelmise nädala lõpp oli koorimuusikahuvilistele maiuspala, sest kolmel päeval sai kuulda Eesti Rahvusmeeskoori, kammerkoori Kwintessens ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK).* Sama võib öelda ka möödunud nädalavahetuse kohta: laupäeval andis kontserdi Tumult Ensemble, pühapäeval esitas EFK koos Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljustega Bachi uusaastakantaate ning esmaspäeval mälestas Eesti Rahvusmeeskoor holokausti ohvreid. Siin tuleb juttu vaid esimesest.

Dirigent Lodewijk van der Ree ning helilooja ja laulja Evelin Seppari vähem kui aasta tagasi kokku kutsutud kollektiivi Tumult Ensemble laupäevase kontserdi „Armastus on tugevam kui surm“ nõudlik kava oli kokku pandud inglise, USA ja eesti heliloojate teostest, mille helikeel oli stiililt küll kirju (teoste loomisajad hõlmavad peaaegu sajandi, nii et dissonantsid kõlasid käsikäes konsonantsidega, aga mõjusid alati värskelt), ent neid ühendasid poeetilised tekstid elust, surmast ja armastusest. Kontserdi pealkiri pärineb ülemlaulu tekstist, millel põhines ka kontserdi avalaul, William Waltoni „Set me as a seal upon thine heart“ ehk „Pane mind pitseriks oma südamele“. Tumult Ensemble’it iseloomustas kohe esimestest nootidest mahukas ja pehme kõla ning erksus eripäraste harmooniate esitamisel, publik haarati hõrgule muusikarännule läbi XX sajandi. Napilt 50minutiline kava tekitas esinejate ja publiku vahel sellise sünergia, et ajataju kadus ning tundus, nagu oleksin muusikaulmas viibinud sootuks kauem.

Kavva valitud vokaalteoseid ei kuule Maarjamaa koorikontsertidel tihti, vähemalt mulle olid paljud seni tundmata. Avateose järel kõlanud Edward Elgari kahes koorilaulus (op. 73) näitas Tumult Ensemble nii oma dünaamilist võimekust, lauldes pianissimo’st forte fortissimo’ni, kui ka tempode nõtkust. William Schumani kolmeosalise tsükli „Carol of Death“ ehk „Surmalaulud“ helikeel on Walt Whitmani surma palet uuriva poeesia teenistuses, aga tõstab ühtlasi selle uuele tasemele. Tumult lisas sellele oma vabalt voolava interpretatsiooni.

Kava teises pooleks tekkis otsekui unenäoline kaaluta olek. Üks kontserdi ilusamaid hetki oli Aurelius Clemens Prudentiuse tekstile loodud laul „Take Him, Earth, for Cherishing“ ehk „Võta ta oma rüppe, Maa“ , mille Herbert Howells kirjutas USA presidendi J. F. Kennedy mälestuseks. Tegu oli kontserdi kõige ulatuslikuma teosega pikkuse ja ka häälte arvu poolest. Ekspressiivse helikeele ja lopsaka harmooniaga väljendab Howells kõige üldisemalt leina ning Tumult esitas mõtisklusi maise ja taevase elu üle nii vahetult, et kuulamiskogemus oli lausa füüsiline. Mõnusa fluidumi tekitas ka Samuel Barberi „Reincarnations“ ehk „Reinkarnatsioonid“. Kontserdi lõpetas koori loojatele ja elukaaslastele oluline teos, Evelin Seppari „Near“ ehk „Lähedal“, millest on Lodewijk van der Ree sõnul saanud nende armastuse sümbol. Arvatavasti kõlas laupäeval üks selle teose soojemaid ja sügavamaid esitusi.

Vähem kui aasta tegutsenud Tumult Ensemble esines sel korral 19-liikmelisena. Koosluse nime ja kontserdi asetuse põhjal võiks öelda, et ansamblina (lauldi ühes rivis), aga kõla poolest ikka koorina. Seniste väheste kontsertide põhjal on enam-vähem selge, kes moodustavad Tumulti põhituumiku. Ometi oli rõõm rivis näha ka uusi ja nooremaid nägusid. Kõla balanss oli sel korral äärmiste häälerühmade poole kaldu. Võib-olla johtus minu istekohast sopranite pool, et keskmised hääled kõlasid selgrootult ning tundsin puudust neile iseloomulikest tämbritest: mahlakast aldist ja tekstuurist läbi kostvast kõrgest tenorist (tenoritele võib ehk natukene andeks anda ka nende teistest väiksema arvu tõttu). Sellele vaatamata kõlas koor nauditavalt ja ühtlaselt, häälerühmad leidsid ühise hingamise ning isegi kaheksahäälsetes lõikudes ei jätnud samane värving Tumultit maha.

Tumult Ensemble’i lauljatel näib Lodewijk van der Reega olevat saavutatud täielik usaldus: dirigent on andnud neile vokaalse vabaduse ning nad julgevad ja tahavad laulda vabalt, üksteist inspireerivalt. Ka seetõttu pean seda kooslust pigem ansambliks kui kooriks. Paistab, et ühise musitseerimise alus on koori klaar kõla ning nooditeksti selge ja täpne esitamine – kõik muu saab sinna peale luua. Isegi keeruliste harmooniate, kõrgete või raskesti tabatavate nootide puhul polnud tunda liigset pinget ning intonatsioon jäi paika. Selline ühislooming inspireeris ka publikut. Mõningates algustes ja lõppudes oli ehk kuulda ebakindluse värelust, aga see ei rikkunud terviklikku muljet.

Kontsert anti Tallinna Peeteli kirikus, mis on harrastuskollektiivide hulgas üsna armastatud esinemiskoht. Kirikuruum mahutab altari ette ka suuremaid koosseise ja optimaalse koguse publikut. Ent see, mis nõrgema kõlajõuga esinejate puhul on kontserdipaiga eelis, tegi Tumultile karuteene. Nimelt läheb Peeteli saalis ka keskmine helitugevus suure särinaga kõlama, nii et forte’d tekivad justkui iseenesest. Seetõttu moondusid Tumult Ensemble’i mezzo-dünaamikad võimsamaks, dünaamiline üldpilt vaesestus ning kuulajale muutus helitugevuse valjus kontserdi lõpu poole tüütavaks. Asi ei olnud kindlasti selles, et koori dünaamiline skaala oleks kitsas. Kogu kava vältel kõlas rohkesti nii imeilusaid piano’sid kui ka võimsaid fortissimo’id. Naljaga pooleks võib öelda, et koor näitlikustas oma nime – tähendab ju „tumult“ ladina keeles korratut ja kärarikast puhangut. Nähtavasti oli aga asi selles, et esinejad polnud Peeteli kiriku akustikaga tuttavad ning ka publikult oli saalis hõredalt. Päev varem Viimsi püha Jaakobi kirikus toimunud kontserdilt oleksin naasnud arvatavasti teistsuguse muljega.

Lõpetuseks puudutan korra ka Tumult Ensemble’i kontserdi kavalehte. Laupäevane kontsert oli mulle esimene, kus olin sunnitud kuulamise ajal telefonis toimetama. Publikule jaotatud kavalehtedel olid küll teoste autorid ja ingliskeelsed pealkirjad, aga tekstide tõlked peitusid ruutkoodi taga. Vokaalmuusikat kuulates on tähtis mõista ka teksti, mistõttu eelistan eestindusi kaasa lugeda isegi juhul, kui võõrkeelt valdan. Sel korral pidin jändama nutividinaga ja minu arvates polnud see parim lahendus. Ühtlasi soovitus edaspidiseks: tõlked ja laulututvustused võiks järgmisel korral üle vaadata mõni keeleteadlikum laulja, muidu jääb heale kontserdile lohakuse plekk külge.

Kokkuvõtvalt oli aga Tumult Ensemble’i kontsert kui kevadet kuulutav soe briis kesk kalendritalve: läbimõeldud ja huvitav kava värskes esituses, mis kosutas hinge.

* Äli-Ann Klooren, Nädalalõpp koorimuusikaga. – Sirp 24. I 2025.