2025. aastal möödub 500 aastat praeguse teadmise järgi esimese eesti keelt sisaldanud raamatu mainimisest. Eesti raamatu aastat tähistatakse juba neljandat korda – alates 1975. aastast teosega, mille kohta on teada vaid kaudsed andmed. Eestikeelse raamatu algust märgib Lübecki toomdekaani Johannes Brandese ladinakeelse protokolliraamatu 1525. aasta 8. novembri sissekanne ühe raamatuvaadi arestimise kohta tollal katoliiklikus Lübeckis. Vaat on muu hulgas sisaldanud saksakeelseid ning liivi, läti ja eesti rahvakeeles missaraamatuid. Lübecki raad otsustas vaadis olnud saksa­keelsed luterlikud raamatud põletada, kuid muud, loetamatuks jäänud „segased“ raamatud eraldati teistest ega ole teada, mis neist on saanud.

Saksamaal Schleswig-Holsteini Landesarchivis hoiul dokumentide järgi ei ole seega kahtlust, et selline eesti keelt sisaldanud raamat on olemas olnud, kuigi selle täpse sisu, autori ja keelekuju kohta on võimalik vaid oletusi teha¹. Siinjuures on oluline, et vastuste puudumine ei lase unustada raamatu kui kultuurifenomeni seost aja, ühiskonna ja valitsevate ideoloogiate ning inimestega – seda nii tollaste otsustajate-tegutsejate kui ka hilisemate tõlgendajate-uurijate rollis. Ühtlasi paneb see mõtlema, et kuigi eesti raamatu ajalugu on järje­pidev, on selles, mis varasematest sajanditest ajaloo jaoks säilinud, ka palju juhuslikku. Ent raamatu olemasolu fakti toel püsib lootus, et väärtuslik allikas võib veel päevavalgele tulla.

Seesugune lootus tundub eesti raamatuloos täiesti põhjendatud, sest just arhiivileidude toel on raamatu algus viimase 100 aasta jooksul veidi rohkem kui 100 aasta võrra ajas tagasi nihkunud. Nii tähistati 1935. aastal eesti raamatu 400. aastapäeva ja veel kuni 1929. aastani, mil ajaloolane Hellmuth Weiss leidis teise raamatu kaane täitematerjali hulgast Simon Wanradti ja Johann Koelli alamsaksa ja eesti keelt sisaldava katekismuse katkendlikud lehed, märgiti eesti raamatu algust 1632. aastaga, mil ilmus Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatu“ I osa. 1958. aasta arhiivileid, teade Lübeckis 1525. aastal arestitud eesti keelt sisaldanud raamatu kohta, lisas eesti raamatu ajaloole kümme aastat.

Niisiis saavad nii eesti raamatulugu kui ka eesti kirjakeel alguse XVI sajandil, tõukejõuks luterlik printsiip jumalasõna levitamisest rahvakeeles. Peale 1535. aastal trükitud Wanradti ja Koelli katekismuse on XVI sajandist säilinud ka üle kümne käsikirjalise teksti², millel on kirjakultuuri ja -keele ajaloos niisama oluline roll. Olgugi kitsama leviku ja seetõttu ühiskonnas väiksema mõjuga, peegeldavad need omaaegseid olusid ja kirjakeele seisu mitmekülgsemaltki kui trükitud raamatud. Tollaste käsikirjaliste tekstide seas on religioossete kõrval ka ilmalikke, juriidilisi ja tarbetekste. Leidub nii ametivandeid, talupojavanne ja kohtuvanne, ametitunnistus opereerivale arstile, erakirja mustand jm. Mitmekülgne on pilt ka keelelises mõttes, sest esindatud on kaks tollast piirkondlikku keelekuju, põhja- ja lõunaeesti kirjakeel.

Mida aga kirjalikud allikad oma aja ja keele kohta räägivad? Simon Wanradti ja Johann Koelli 1535. aastal luterluse hällis Wittenbergis trükitud katekismuse leidmise lugu ei ole samuti tavaline: säilinud lehed leiti ja aurutati välja ühe teise raamatu kaane täitematerjali hulgast ja nii on praegu kasutada hindamatu aare: 11 katkendlikku lehte alamsaksa- ja eesti­keelse tekstiga. Tekst on tõlkeline ja kirjutatud alamsaksapärases kirjaviisis, millest annab tunnistust täishääliku pikendamiseks kasutatud e, nt röem ’rõõm’, sies ’siis’. Uurijate rõõmuks on mõni lause lehekülgede tugevast kahjustumisest hoolimata terviklik, nt Synu tachmas sundküt kuth taywas / nynda kaes maapeel ’Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal’.

Kirjakeele sõnavara uurijale pakuvad XVI sajandi tekstid rohkelt sõnade esmaesinemusi, nt on sajandi esimesest poolest eesti keeles dokumenteeritud sõnad hing, kõhnret ’kurat’, meelevald, rahvas, sõna, sõprus, tõde. XVI sajandi esimese poole tekstides kohtab veel vanu omapäraseid keelejooni, nagu omastava käände lõppu -n (motlusten ’mõtete’, ynymysen ’inimese’), omastusliiteid (tach(t)mas ’sinu tahtmine’) ja ma–mä-liitelisi teo­nimetuletisi (towsma ’tõusmine’, rystma ’ristimine’), mis taanduvad vähehaaval juba järgmise sajandi jooksul.

Raamat ja kirjutatud tekst on järjepidevuse kandjad: kirjutatud keelel on võimalus talletada ajas kultuuri ja kirjakeele traditsiooni. Esimesed eestikeelsed tekstid on mõningase pingutusega (põhiliselt kirjaviisi eripärast tulenevalt) arusaadavad ka tänapäeva lugejale. Nendes nagu praegusteski tekstides on sagedaste sõnade hulgas see, olema, meie, ning, tema, pidama, kuigi leidub ka haruldasi ja nüüdseks keelest kadunud sõnu, nagu junkru ’neitsi’, sundija ’kohtunik’, õuespidi ’välispidi’, äranis ’vaid’. On ka saksa keele kui tugeva kontaktkeele mõjutusi, nt sõnad bürgermeister ’linnapea’, ent ’ja’, helli ’püha’, help ’abi’, doch ’ometi’. Kõigest hoolimata on see ikkagi eesti keel, mis meid aegade tagant kõnetab. Tõendagu seda näide XVI sajandi keskpaigast pärit Liivimaa talurahva õigusest: Kuß ux aßi üx kort leppitut on see ep pehe uheste kaiwatut sama ’Kui üks asi on kord kokku lepitud, ei kuulu see uuesti kaebamisele’.

Mahukaid ja laia levikuga kiriklikke raamatuid hakkas ilmuma alles XVII sajandil ja need said suurema mõjujõu, andes eeskuju raamatukeele kujunemiseks. Siis ilmusid ka esimesed eesti keele grammatikad – praktilised keeleõpetused, kus on lähtutud ladina keele süsteemist ning tutvustatud eesti keelt muulastest pastoritele ja ametimeestele. Nii loodi keele kirjeldamise traditsioon.

Eesti raamatuloo algusaeg meenutab tõsiasja, kui heitlik on ajalugu ning kui suur osa on selles juhusel ja asjatundlikul lugejal-märkajal, osutades ühtlasi kirjakultuuri järjepidevusele, säilitavale ja harivale mõjule ning keele kesksele rollile selles. Järjekordsel raamatuaastal jääb võimalus, et eestikeelse kirjasõna ajalugu tuleb edaspidigi ümber kirju­tada. Mis saaks olla innustavam kui leida mõni sajanditetagune tekst ja seda omas ajas tõlgendada? Jääb vaid loota, et jätkub huvilisi ja asjatundlikke märkajaid.

1 Jüri Kivimäe, Teated eestikeelsest trükisest 1525. – Keel ja Kirjandus 1975, nr 4, lk 197–207. Vt ka Inna Põltsam, Eesti raamatu ajaloo algus – kas luterliku või katoliku kirjasõnaga? – Tuna 2000, nr 2, lk 13–19.

2 Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1997.