Marko Mäetamme näitus „Elas kord“ Draakoni galeriis kuni 1. II.

Marko Mäetamme näitus „Elas kord“ ammutab toimimiseks jõudu muinasjuttudelt ja neid ümbritsevatelt äärealadelt. Väljapanek koosneb valdavalt piltidest, mis oleksid justkui muinasjuttude tõlgendused või illustratsioonid. Lasteraamatu formaati meenutavad tööd ja neid saatvad satiirilised lood mõjuvad koos väga intensiivselt. Tegemist pole küll koomiksitega, kuid midagi hübriidset ja piiripealset on neis teostes küll. Mõned tööd viitavad tuntud lugudele, mõni süžee on ehk kunstniku omalooming – see eristus polegi oluline. Tähtis on see, et kõike läbib punase niidina mingi muinasjutulisuse kood, mis asetab need lood sinnapoole head ja kurja.

Iga pildi kõrval on niisiis väikene ümberjutustus esmapilgul tuttavana näivast süžeest, mis lähemal süvenemisel osutub hoopiski (sellesama?) loo täielikuks uusversiooniks. Siin on töid, mis on laenanud oma pealkirja klassikalistelt muinasjuttudelt („Hansuke ja Greteke“, „Aladdini lamp“, „Kolm põrsakest“, „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ jne), aga on ka teisi inspiratsiooniallikaid („Bambi ja pealuu“, „Hambahaldjas jt“). Igal etüüd kujutab kas mingit absurdset lähteolukorda või mingit absurdistlikku, vahel roppu puänti. On täiesti selge, et tööde pealkirjadest tulenev hubane atmosfäär on taotluslik – just lähtematerjaliga tuttav olemine tekitab sobiva pinnase ehmatuseks. Tööde moonutav toime ei saakski teisiti tööle hakata. Mäetamme teosed mõjuvad vaheldumisi veidralt, humoorikalt ja süngelt. Näitusel tekib neist absurdne tervik, mille eeldustega võib kaasa minna, kuid võib ka proovida nendega vaielda. Arvata on, et sõltuvalt häälestusest võib nii mõnigi näitusekülastaja tunda nii ebamugavust kui ka itsitama ajavat kergust. Siin on töös mingi leebe kõhedus. Sageli laveerivad teosed ka mitme erineva oleku vahel, nagu muinasjuttudes ikka.

Loomulikult pole muinasjutul kunagi ainult ühte ainuõiget, kanoonilist versiooni. Autentsusest on pärimuses mõttetu rääkida, iga lugu on algusest peale moonutus ja uusversioon. Täpsemini, iga muinasjutt sisaldab endas „alati juba“ mitmesuguseid ümbertegemise, uuendamise, lõõpimise, lisamise või ka unustamise võimalusi. Pärimuslik loogika hoiab teksti alati lahtisena, iga muinasjutt on olemuslikult kõikvõimalikele moonutustele, painutustele ja inversioonidele avatud. Nii ongi näiteks Mäetamme versioonis „Aladdini lambist“ hoopiski nimitegelane see, kes lambi sees toimetab, „Kolm põrsakest“ aga osutuvad sadistideks. Selline voolav loojutustamise laad on iseloomulik suulistele kultuuridele, kirjalikes kultuurides on kaanonid ja mäletamispraktikad rohkem fikseeritud või paika pandud. Ka muinasjutu kui sellise sündmustik leiab aset kummalises mõttelises ruumis, mida ei piira tavaliselt (formaalse) loogika reeglid, ajalised ja ruumilised parameetrid või ka ühiskonna tõeks­pidamised ja moraalinormid. Ometi on neil oma struktuur, võib-olla isegi muinasjutuline grammatika ja süntaks. Selles mõttes on muinasjutumaailmal ehk midagi ühist teadvustamatusega. On ju ka see sageli vastuoluline ja ambi­valentne, pidevalt ülekirjutatav, üksühestele tõlgendustele raskesti alluv, hirmutav, naljakas ning kummalisi seiku täis. Unenäod on ju samuti justkui vabad ning mitmeti tõlgendatavad, ka nende taga võib aimata äraspidiste ja moonutavate jõudude liikumist, mis mänguliselt kõike ümber pööravad. Lumivalgekesest saab näitusel orjapidaja, Punamütsike pakub hundile Viagrat – kõik on kergelt luupainajalik ja naljakas, uncanny. Oma koht on siin vastuoludel ja neist kohati tuleneval ambivalentsil. Muinasjutud ning satiir toimivad enamasti ikka mingite vastuolude või moonutuste najal, paradoksid jäävad alatasa inimesi üllatama. Kaks vastandlikku elementi võivad koos moodustada uue poeetiliselt laetud, terviku, aga ei pruugi seda teha – on võimalik, et üks pool sööb teise lihtsalt ära. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, mis eitab iseenda eeldusi. Kuid mõnikord (ja seda juhtub just kunstiteostes, pärimuslikes lugudes, aga ka näiteks unenägudes) on vastuoluline, täiesti paradoksaalne asi korraga absurdne ja samas tähenduslik.

Miks just need lood? Mida siis õieti näitusel parodeeritakse või moonutatakse? Näitus oleks esimese hooga otsekui objektita lõõp, mis toimib kahtepidi: ühelt poolt teeb argielu muinasjutulisse registrisse viimine selle kuidagi totraks (võib-olla ka lapsikuks) ning see distants ongi satiiri eesmärk. Tekib võõritus­efekt. Selline muinasjutulik loogika võimaldab Mäetammel edasi anda teatavat absurditunnetust, elu olemuslikku jaburust ja mõttetust, mis on naljakas. Kõigile teada-tuntud tähistajatega loodud maailm on hea lava, kus kõik need imetabased katkestused, nilbed nihestused ja lapsikud õelused läbi mängida. Ühtlasi rõhutab n-ö kaanonist hälbimine kunstniku nägemuse tinglikkust. Galerii keskel oleval väiksel maketil on kaunis Lumivalgeke tapnud ära kõik seitse pöialpoissi, järge ootab ka Bambi. Konteksti vahetus demüstifitseerib popkultuuri tegelasi ning sunnib vaatama neid uues valguses – just nimelt kui tegelasi, mitte kui midagi tõelist. Kuid samal ajal hakkab ka ümbritsev, n-ö päris maailm ühes kõigi oma probleemidega mõjuma kuidagi kauge, totaka ja fantastilisena. Suur ja lai maailm on miski, mis on samuti täis totrust, ümberpööramisi ja absurdi, ütleb Mäetamme näitus. Milleks oodata muinasjutulisi lahendusi, kui võib selle kõige üle lihtsalt naerda? See hoiak eeldab muidugi, et näitusekülastaja suudab hoida seda turvalist distantsi, mille tagant nalja hinnata. Kui ei suuda, võib selline lähenemine talle ka haiget teha. Loomulikult on representatsioon midagi muud kui asi ise, kuid alati ei saa eeldada, et märk midagi ei tähenda. Seepärast võibki osa töid mõjuda õelalt või tekitada ebamugavust.

Seda enam et Mäetamm viskab ennast meelega ka pingekolletesse – „Lendav vaip ja rakett“ näiteks on selgelt poliitiline teos. Torkeid ja lõõpimist on näitusel kõvasti, eks see ole mingis mõttes ka püüe maailmaga taas kontakti saada, oma filosoofilisi (ja miks mitte ka poliitilisi) eeldusi uuesti kehtestada. Mitmeid töid võib lugeda kui sünget satiiri: muinasjuturegistris mõjubki maailm mõnevõrra totralt. Kuid mina arvan, et kohati antakse siin edasi ka sügavamat eksistentsiaalset nõutust. Ezra Pound olevat kusagil öelnud, et kunstnikud on ühiskonna katsesarved. Eks tundlik inimene reageeribki maailmas toimuvale teravamalt. Kui oletada, et Mäetamm on ise samavõrd absurdses olekus kui ta teoste karakterid, s.t ta ei suhtu oma tegelastesse üleolevalt, muutub kogu näitusetervik taas mänguliseks ning selle potentsiaalne õelus lahustub totrate tähistajate vahel. Nutta või naerda? Vastuolu võib maailmas olla nii erand kui ka reegel.