Inspireerusin hiljuti Max Dauthendey „Biwa järve kaheksas näos“ kirjeldatud loodusvaadetest. Kodulinnale mõeldes otsustasin kirja panna midagi samalaadset. Siin see nüüd on: minu nägemus kunagiste tootmisalade ümber- ja taassünnist viimastel kümnenditel, täpsemalt Rotermanni, Põhjala, Krulli ja Sitsi kvartalist.
Rotermanni kvartal
Istun Gallery Cafes ja püüan menetleda, mida äsja ümbruskonnas luusides mällu olin talletanud. Üldiselt mulle siin ei meeldi. Siin ei ole mugav olla. Võib-olla kellelgi on, aga minul mitte.
Esiteks: mis oli enne? Kuna põhjalikumalt on kvartali kujunemist Mathilda Viigimäe ja Kristi Tšernilovski juba kirjeldanud,1 siis jätan pikema jutu vahele ning toon välja olulisima. XIX sajandi teise veerandi algul rajas siinsele krundile tööstushooned baltisakslane Christian Abraham Rotermann. XX sajandi alguses võis siit leida ühtse arhitektuuriansambli, kuhu kuulusid tootmishooned, laod, kaubamaja ja suisa Eesti esimene automüügiesindus.2
2002. aastal koostati kvartalile tsoneerimiskava, mille järgi pidi hoonete esimesel kahel korrusel olema avalik funktsioon, autoga pidi pääsema kitsastele tänavatele vaid hädajuhul ning hoonete rekonstrueerimisel tuli säilitada ansambli algu- ja omapära.3 Pärast seda on kvartalile käe külge pannud Alvar Arhitektid, Koko, Arhitektuuriüksus, Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur ja paljud teised ning loonud Rotermanni kvartalist praeguse Gesamtkunstwerk’i.
Aga miks mulle siin ei meeldi? Olgugi et algusest peale on loodud tihedat ja inimmõõtmelist ruumi, ei tunne ma end sellegipoolest siin teretulnuna: Rotermanni kvartal ei kutsu mind. Et siia jõuda, pean esiteks teadma, et Rotermanni kvartal eksisteerib, ning seejärel siia spetsiaalselt tulema. Kohale jõudes leian eest teemapargiliku piiratud ruumi. Piiratud nii väljast, seest kui ka ideeliselt. Väljast oma miniatuurse – võrreldes teiste Tallinna tööstuskvartalitega – mastaabi, seest kitsaste, kui mitte klaustrofoobsete, tänavate ning väheste võimaluste poolest. Arhitekt Villem Tomiste on kõnelenud sedasama: logistika liigub mööda kvartali ääri ning sellega on kompleks linnaruumist ära lõigatud. Arhitekt Raivo Kotov on möönnud, et äralõigatust võimendab Coca-Cola Plaza massiiv, mis ajaloolise miljööga ei sobi.4 Kui seista Rotermanni praegusel nn keskväljakul, tekitab kõrge valge sein tõesti nii küsimusi kui ka üldist nördimust. Ei taha küll hoonete lammutamise poolt olla, aga…
Hea linnaruumi omadusteks võib lugeda ligipääsetavust igas eas liiklejale, harmoonilist haljastust ja avaliku ruumi suurt osakaalu. Pealtnäha on need funktsioonid siin peaaegu täidetud, kuid ometi on midagi valesti. Rotermanni kvartal ei ole olemise ruum, tegu on viibimise ruumiga: siia pole põhjust pikemaks jääda. Korraks võib tulla, visata auhindu võitnud arhitektuurile silm peale, ahhetada, aga siis õlgu kehitada, kosta „nojah!“ ning öelda sõbrale „aga lähme siis Telliskivisse“. Ma ei taha siin olla, sest mul pole siin midagi teha. Ma võin istuda korraks keskväljaku pingil, imetleda vaadet kuldse ja punase maja vahel kõrguvalt platvormilt või istuda kohvikus, aga pärast seda on aeg edasi liikuda. Ma ei taha siin sõpradega hängida, raamatut lugeda ega koeraga jalutada. Selle kõige jaoks on Rotermann liiga steriilne. Ainus, mida mind tegema kutsutakse, on tarbimine, alustades kauplusest Pull&Bear ja Coca-Cola Plazast, lõpetades kõigi maailma disainipoodidega. Ja tarbida ei taha ma põhimõtteliselt. Kõik näib tasaselt hüüdvat „sa ei kuulu siia!“. Ja ei kuulugi: see ruum on loodud äärmiselt kitsa sotsiaal-majandusliku taustaga kontingendile. Vahest ka turistidele. Suuremal osal linlastest pole siin suurt midagi teha.
Kuidas siia on jõutud? Rotermanni kvartal erineb põhimõtteliselt mitmest seni käsile võetud tööstuslinnakust selle poolest, et siinne ruum pole kujunenud orgaaniliselt, vaid et see on väga teadlikult just selliseks kujundatud. Algusest peale on esiplaanil olnud arendajate soovid (mis enne masu olid küll julged) ning Andres Alveri sõnade järgi oligi algusest peale püüdlus investorile lubada nii palju kui võimalik ja piirata nii palju kui vajalik.5
Seega võtaksin praeguse olukorra kokku sedastusega, mida ilmestab suurepäraselt ka pop- ja nüüdiskunstimuuseumi Poco kohalolu: Rotermanni kvartali puhul on tegu modernse linnaruumi muuseumiga. Ilus, aga kalk. Ja kalk ruum on surnud ruum.
Põhjala
Hoopis teine lugu on Põhjala tehase piirkonnaga. Algselt aastatel 1912–1913 Bekkeri laevatehasele ehitatud hoonetes on alates 2018. aasta sügisest loodud uut nägu ja tegu. Tulemus räägib enda eest. On näha, et seal on toimetanud ka kogukond, mitte ainult arendajad. Aegamööda on lisandunud ateljeesid, kohvikuid, mööbli- ja disainipoode, baare, tätoveerimisstuudio, korraldatud üritusi alates tagasihoidlikest matkadest lõpetades rulluisudiskode, kontsertide ja suurejooneliste laatadega. Põhjalas on seni säilinud minu jaoks kõige olulisem: teadmine, et kõik on veel võimalik. Kuigi mõnes ruumis on soe sees juba aastaid, jagub endiselt nurki, kus roomavad vihmaussid ja siblivad kanad (!) või kust võib leida mõne kummitööstuse aegadest säilinud tallanaha laiba. Oma viimases raamatus nendib Tõnu Õnnepalu, et ka vanana on tunne, et kõik on alles ees. Selline tunne siin ongi – siin on endist metsikust, endiselt on kõik alles ees.
Kes on Põhjala tehasesse teretulnud? Praegu on kvartali arengus huvitav etapp. Hiljutise lisandusena on sissekäigu lähedusse ilmunud toidukapp, pea algusest saati on tegutsetud kogukonnaaias ning stuudiomaja on täis … noh … stuudioid! Loomeinimestele. Lisaks on loojatel võimalik talvituda nn peatänavat ääristavates majakestes. Kõrgema sissetulekuga kodanikud on tehasealale toonud Ankru 8 elamu valmimine6 ning tehasevärava ees peatselt valmiv kahest mahukast kortermajast koosnev uusarendus, millel nimeks Marati kvartal. Veebisaidilt korterite hindu uurides selgub, et näiteks minu leibkond (õpetaja + kultuuritöötaja) endale selles kvartalis korterit lubada ei saa.
Loodetavasti õnnestub senise kogukonna toel pöörasele arendustegevusele (nagu praeguseks Telliskivis) ikkagi ka lamavad politseinikud panna ning jätkata tegutsemist nii, et kõik oleksid õnnelikud, midagi oleks ka tasuta ning kellelegi ei tehtaks liiga. Et senine avatus jääks. Et jääksid aiad, istumiskohad ja pinksiväljakud, kus viibimise eest raha ei küsita, ning et jääks ka põhjendatud ootus, et selliseid kohti tuleb juurdegi.
On ka linnaruumilist põnevust ja ootamatuid vaateid. Määratult suur rõõm on näha promenaadi Põhjala peatänavast läbi Marati kvartali, mille kauges otsas kõrgub mereakadeemia (ehk kunagise Vene-Balti laevatehase peahoone) sihvakas siluett. Sellesarnane efekt on loodud ka Rotermanni kvartalis, kuhu arhitektuurimuuseumi taha kerkiva Golden Gate’i äri- ja büroohoonega tekitatakse linnast merele avanev värav ning linna poolt sadamale piieldes näib meri kui kauge unistus. Rohkem inspireerivaid koridore, palun!
Samuti pakub pinget kogu ansambli tasandirikkus. Väikesed stuudiod Põhjala õues lisavad kõrgemate hoonete vahele meeldiva vahetasandi ning värskendavad nii kogu kompleksi siluetti kui ka pakuvad ruumilist omapära. Kõrgustes annavad tooni jällegi kõrval asuv Ankru 8 kaarjad vormid ning Botiku sala-aia kohal kõrguv klaasseintega koosolekuruum, mis justkui hõljub vahipostina keelatud tsooni kohal. Kui õue poolt välja vaadata, raamistab osasid müüre endiselt okastraat, mis kontrastis erksat värvi seinamaalingutega loob keelatu ja lubatu vahel värskendava dihhotoomia. Kuigi okastraat on seal naabruses toimiva sadama piiramiseks, polegi ju kaua aega möödas sellest, kui ka siinpool müüri kogu praegune lõbu mõeldamatu oli.
Kokku võttes olekski paslik mainida Põhjala tehase veebisaidil toodud põhimõtteid ning tõdeda, et kunagisel tööstusmaastikul on kogukond, kes hoiab erksa mõtte kantsi, vürtsitades seda rohelise rikkusega.
Krulli
Kui uurida Krulli kvartali veebisaiti, jääb mulje, et võetud on suisa eesmärk maksimaalselt Rotermannist eristuda: „Krulli peatänav on olemise, mitte läbi liikumise koht.“ Siiski on praegusest olukorrast olemise koha tekitamine veel Timbuktust kostev tulevikumuusika, kuna piirkonna ehituse esimene etapp valmib 2027. aastaks ning kvartali täielikku uuenemist on oodata aastaks 2034.7
Saksa töösturi Franz Krulli elu lõpus ehitasid tema pojad tulevase Kalamaja servale metalli- ja masinatööstusettevõtte. Vanimad säilinud hooned on aastast 1899. Toodeti aurukatlaid, külmutusseadmeid, põllutöömasinaid ning olmemetalli – ahjuuksi ja muud sellesarnast.
Tööstusansamblisse lisati hoonestust kuni 1989. aastani ning seega teeb pea sajandi jooksul ladestunud arhitektuurikiht piirkonna üpris eriilmeliseks: siin on tsaariaegseid basilikaalseid historitsistlikke tootmishalle, vabariigi alguse paekivist tsehhe ning krohvimata silikaattellistest ja betoonpaneelidest tehasehooneid.8
Praegu linnakus ringi jalutades näib, nagu oleks sattunud režissöör Andrei Tarkovski kujutatud Tsooni. Ainsana paistab elu olevat tennisemajas ja kohe Kopli tänava ääres asuvas Krulli majas, kust võib leida hiljuti uksed avanud Sumi kohviku ja resto, EKA taidestuudiumi stuudio, Kätlin Auliku fotostuudio jm. Ülejäänud piirkond ootab siiski paremaid päevi.
Tegijad loodavad, et „[—] inimesed ütleksid meile, mida nad Krullilt ootavad“. Facebookist nähtub, et käib kogukonnaaia tegemine, toimuvad „keraamika hängid“ ja peresõbralikud seiklusmängud. Rulapark ning sepikoja ja jõujaama hooned on praegu veel n-ö saadaval, et seal midagi kogukondlikku ja suisa isetekkelist areneda võiks.
Ala detailplaneeringu koostas Andres Alver ning selle põhjal on kontseptsiooni edasi arendanud Taani arhitektuuribüroo Cobe. Hoonete konkreetsete lahenduste ja renoveerimise jäme ots olevat aga Koko arhitektide ning Hayashi-Grossschmidt Arhitektuuri käes. Praegu annab kogu linnakule ilme äsja äri- ja elupindadeks ehitatud vabrikuhoone aadressil Kopli 68a, kuid ametlikult see Krulli kvartalisse ei kuulugi ning peamiselt jääb kvartal praegusest tennisemajast Kopli ja Noblessneri poole.
Nagu ka teiste selliste piirkondade puhul on minu suurim küsimus: missugune on sinna oodatavate inimeste sotsiaal-majanduslik taust? Väidetavalt tehakse 15 minuti linna, kus aega jääb kümme minutit üle9 ning kõike uut raamistab rohelise mõtlemise ja elanike kaasamise vinjett. Ometi peab paika ka internetis ringlev Gareth Klieberile omistatud tsitaat: „Kui sina jõuad kohvikusse veerand tunniga, aga inimene, kes sind teenindab, ei jõua, siis on tegu teemapargiga.“ Ootan huviga, milliseks olukord Krullis lõpuks kujuneb.
Sitsi
Kuna Sitsi mäe arendus on algusjärgus, siis puudutan seda linnakut kõige põgusamalt. Krullist peaaegu üle tee (väheke Kopli pool) asub samal perioodil rajatud rahvasuus Sitsi kvartali nime kandev piirkond, mis nüüdseks on Manufaktuuri kvartaliks ümber ristitud. See on endine Balti puuvillavabriku ala, mida hakati rajama 1898. aastal.10 Klassikaline tööstuskvartal valmis vabriku kuldajaks, 1908. aastaks. Praeguseni palistavad hiiglasliku tootmishoone ümbrust peale tööliselamute ka meistrite ja poolmeistrite majad ning tehase direktori villa, veidi eemal ka koolihoone, hobusetall ning asula saun (kõik Sitsi tänaval). Pärast II maailmasõda täiendati ansamblit muidugi silikaatarhitektuuriga, kuni AS Balti Manufaktuur 1995. aastal erastati, tootmine 2005. aastal lõppes ning seadmed demonteeriti.
Manufaktuuri kvartali arendus paistab tõesti Krulli analoog olevat. Kõik on ühe arendaja käes – detailplaneering on valmis ja esimesed hooned ka kerkinud. Kui sealt hiljuti mööda kooserdasin, siis kopp välkus ja ehitus käis. Veebisaidil on samuti juttu rohelusest, kogukonnast ja inimkesksusest ning samamoodi nagu Krulli puhul jääb õrn kahtlus, et peale tulevaste korteriomanike oleks seal ringi liikuda ehk veidi liiast. Isegi kui ruumi ongi rohkem kui teistes linnakutes ning Sõle ja Kopli tänava vaheline asukoht võiks läbi liikumist soodustada, siis endistviisi tahan näha, kuidas see ala kõrval paikneva Sitsi asumi ja Pelgurannaga riimuma hakkab. Tegijad on kõigest hoolimata kõvad. Ruumi loovad Kadarik Tüür Arhitektid ning Molumba ning kahtlemata on endise puuvillavabriku peahoone valmiskujul üks Tallinna (või ka Eesti) pompoosseim (renoveeritud) ehitis, seda puhtalt vabriku peahoone mastaabilt, mis Kreenholmile palju alla ei jää.
Kokkuvõte
Praegu on arendatud ja arenduses tööstuskvartalitest kõige ligipääsetavam Põhjala tehas: seal kõlavad tegijate põhimõtted, arhitektide plaanid ja kohapealsete inimeste soovid kõige paremini kokku. Nii saab juhtuda eelkõige siis, kui arendus on mitte ainult osaühingute, aktsiaseltside või suurarendajate käes. Peab meeles hoidma, et kui linnaruum ei teeni linlaste huve, jääb see paratamatult pealiskaudseks teemapargiks, ligipääsetavaks vaid rahakatele ja valitutele. Kui linnaruumi ei looda kõigile linlastele, siis kas sel ongi üldse mõtet?
1 Mathilda Viigimäe, Kristi Tšernilovski. Rotermanni kvartal 20 aastat hiljem. – Maja, kevad 2022. https://ajakirimaja.ee/rotermanni-kvartal-20-aastat-hiljem/
2 Samas.
3 Samas.
4 Samas.
5 Rotermanni kvartal saab lõpuks ehitusreeglid. – Eesti Päevaleht 13. II 2002. https://epl.delfi.ee/artikkel/50911655/rotermanni-kvartal-saab-lopuks-ehitusreeglid
6 Molumba arhitektid, 2023.
7 Krulli veebisait. https://www.krulli.co/visioon
8 Krulli kvartal – Open House Tallinna veebisait. https://www.openhousetallinn.ee/asukoht/krulli-kvartal
9 Krulli veebisait. https://www.krulli.co/visioon
10 Manufaktuuri kvartali ajalugu. – Manufaktuuri kvartali veebisait. https://hepsor.ee/manufaktuur/ajalugu
