Aasta lõpus sai jälle tutvuda igat masti kokkuvõtete ja soovituslike nimekirjadega teatri, kirjanduse, filmi, muusika jm vallas. Lihtsustatult, nn eksperdid jagavad oma arvamust tähelepanu väärivatest fenomenidest ja artefaktidest kohalikul kultuuriväljal. Vot ei teagi, kas asi on minus, aga teatrit puudutavate muljete lugemine ajas kulmu kipra küll ja seda kohe mitmel korral. Nimelt tuleb välja, et kogu eesti teatri mitmekesisuse kiuste soovitavad nn eksperdid peaaegu konsensuslikult a) suurte teatrite toodangut ja b) täpselt samu lavastusi. Kas tõesti on maitsemeel nii standardiseerunud, et midagi muud märkimisväärset peale le-leee-Leviaatani ja mää-mää-Rahamaa eelmisel aastal teatris aset ei leidnud? Päriselt?
Keegi ei vaidle, tegemist on huvitavate lavastustega, aga kas kokkuvõtetes ei oleks vaja näidata suuremat pilti? TeMuKis seda isegi tehti ja tänu selle eest, aga ERRi kultuuriportaali kokkuvõte oli lihtsalt masendav. Eriti arvesse võttes, et just seal oleks sobilik olnud publikut suunata-mudida mitte esmalt menukite manu, vaid muus suunas. Väiksemate teatrite-truppide ja eksperimentaalsemate lavastuste poole. Nt Kiseljus Teatrisse – kes on suutnud viimase aastaga endale toreda hulga vaatajaskonda tekitada ja teeb tõesti väga häid lavastusi. Vot see energia, millega „Mann ist Manni“ lavastuse noored mängivad, on samaväärne – võib-olla isegi kõvem – kui Von Krahli uus trupp. Aga kas meie eksperdid (sest eksperdid te ju olete?) on üldse selles teatris käinud? Või loetegi ainult bestsellereid ja käite menutükke vaatamas? ERRi kultuuriportaali loevad palju rohkemad kui TeMuKit, sestap oleks võinud ju mõelda, et sada korda haibitud lavastusi pole mõttekas taas esile tuua. Aga tutkit. Ikka lee-lee ja mää-mää.
Võttes arvesse kultuurikärpekirvest, mis ähvardab pitsitada ja pikemas perspektiivis väiksemaid ja eksperimentaalsemaid asutusi isegi sulgeda, olnuks aastalõpu kokkuvõtted just hea koht rõhutada nende tähtsust. Kuhu jäid elektron.art ja nende lavastused? Kuhu jäid Eesti Tantsuagentuuri lavastused? Või Miksteatri lavastus nägemispuuetega lastele „Mu meel unus mägede taha“? Äkki meie eksperdid ei jõudnudki neid vaatama? Või ei näinud põhjust nende äramärkmiseks? Kahju. Võite osaliselt tulevased kultuurikärpe kirved enda arvele kirjutada, sest otsustasite nii kriitilisel hetkel rõhutada esmalt neid teatreid ja lavastusi, mis sümboolset ega rahalist kapitali sellisel määral tegelikult ei vaja võrreldes nii mõnegi väiksema, aga siiski sama tähtsa asutuse-lavastusega. Võiks isegi kurjemalt öelda: ka teie olete süüdi selles, mis praegu ja tulevikus kärbete tagajärjel kaob. Sümboolne võim on samuti võim.
Lugeja on siinkohal ehk märganud autori pidevat „eksperdi“ mõiste iroonilist kasutust. Olen süüdi! Ja ei vabanda. Muu hulgas võib täheldada, et mõni on meil lausa selline „teadja“, et oskab kokkuvõtetes nii muusika, filmi, teatri kui ka näituste kohta arvamust avaldada – endal haridus absoluutselt igas eelmainitud vallas puudu. Noh, mitte et ma ise usuks, et vaid haridus annab mingi võtme ja oskuse asjadest rääkida ja neid konteksti asetada, kindlasti mitte. Nimelt on mulle väga sümpaatne selline kriitik nagu Danzumees, kellega mul tihti arvamused ei kattu, aga üldist teatrikriitika pilti vaadates mõjub tema kohalolu väga värskendavana. Sest kui mõelda hariduse peale, siis kas need vähesed teatrieksperte koolitavad asutused ei trei mitte endale mini-minasid, kes oskavad väärtustada ja õiglaselt hinnata õpetajate poolt juba ette antut? Ja sellist „tööriistakasti“, mis suudaks adekvaatselt hinnata teistsugust teatrit väga ehk ei olegi.
Siinkohal tahaksingi paluda lugupeetud Alvar Loogil eesti kriitikasse tagasi tulla. Kui äramineku üks põhjustest oli muu hulgas õpetlikult näidata, kui mandunud on meie kultuurikriitika ilma isepäiste mõtlejateta (nagu Loog), siis on sõnum pärale jõudnud. Tule nüüd tagasi, palun! Kirjuta kas või ooperist, mul ükskõik, aga kirjuta. Ei pea isegi feminist olema … Sest ülejäänud eksperdid on tõesti nii igavad, et hakka või ise teatrikriitikat kirjutama.
