„Mustonenfest“ 19. – 26. I, kunstiline juht Andres Mustonen.

XV korda peetud „Mustonenfesti“ keskmes olid sel aastal Iisraeli muusikud. Kuulda sai viit kava; kontserdid olid peamiselt Tallinnas, aga ka Viljandis, Tartus ja Narvas. Festival vallutas pealinna esinemispaigad, kõik viis kontserti anti eri kontserdisaalides. Alguses see minu arvates natuke lõhestas „Mustonenfesti“ festivalipärasust, aga lõpuks siiski said sisu ja esinejad kokku seotud.

Festivali avakontsert pealkirjaga „Vaimne ühtsus“ tõi Tallinna Jaani kirikusse kokku kristlike konfessioonide tunnistajate muusika, mille esitasid mitu Eesti vokaalkollektiivi. Kontsert algas Arvo Pärdi teosega „Ja ma kuulsin hääle …“ Vox Clamantise (dirigent Jaan-Eik Tulve) esituses. Ansambel laulis Jaani kiriku rõdult, hääled sulasid magusalt sekunditesse. See oli väga ilus algus Arvo Pärdile pühendatud muusika-aastale. Vox Clamantis esitas veel Aleksandr Knaifeli ja Valentõn Sõlvestrovi muusikat (viimase „Neli psalmi“ kõlas Eestis esimest korda), ansambli puhas toon ja ilusad intervallid on alati lummavad. Orthodox Singers (dirigent Valeri Petrov) jäi meelde oma laia dünaamilise skaala poolest: Sergei Rahmaninovi „Bogoroditse devo“ ehk „Oh Jumalasünnitaja Neitsi, rõõmusta“ esimesed minutid lauldi nii vaikselt, et kulminatsioonis oleks nagu täiesti teine ansambel laulma hakanud. Väike, aga võimas kollektiiv rikastas õhtut ka varajase vene mitmehäälsuse ning süüria ja kreeka viisidega.

Tütarlastekoori Ellerhein (dirigent Ingrid Kõrvits) kanda oli missa tekstide edastamine: lauldi kuus osa Antonio Vivaldi „Gloria’st“, neid saatis kooriorelil Kadri Toomoja. Mõni osa nõudis soliste, kes koori seast ette astusid ja kaunilt oma osa esitasid. Koori kõla oli hea, hääle­rühmade ja oreli vahel oli ilus tasakaal. Collegium Musicale esitas Valentõn Sõlvestrovi reekviemi neljanda osa. Solist ja dirigent oli Endrik Üksvärav, koor toetas teda pehmelt ja kindlalt. Õrnale Sõlvestrovi muusikale vastukaaluks tõi Cyrillus Kreegi psalmi „Õnnis on inimene“ võimas esitus kuulajad taevastest kõrgustest maa peale tagasi, samamoodi oli hea ja kodune kuulata Urmas Sisaski laulu „Heliseb väljadel“ Ellerheina esituses.

Kahetunnine kontsert lõppes John Taveneri teosega „Prayer for Jerusalem“ ehk „Palve Jeruusalemma eest“, mis juhatas sisse festivali telje: Iisraeli muusikud ja muusika. Taveneri teost laulsid kõik lauljad, Kadri Toomoja mängis kiriku peaorelit, dirigeeris Andres Mustonen. Mantrana kõlavad sõnad, mida on laulus vaid kolm (Kyrie, Adonai, Allah), ja oreli rahulik meloodia panid minu meelest küll aja seisma. Kirik lauldi täiesti täis: Ellerhein altari eest, Collegium Musicale ja Orthodox Singers külgedelt ning Vox Clamantis rõdult. Avakontsert seadis lati kõrgele.

Järgmisel päeval oli Jaani kirikust paari sammu kaugusel asuvas džässi­klubis Philly Joe’s täiesti teine meele­olu: Andres Mustonen, Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja Taavo Remmel (ehk Art Jazz Kvartett) ning Iisraelis elav Jaroslav Obraztsov esitasid orientaal-psühhedeelseid džässipalu. Tanel Ruben tutvustas Obraztsovi kui head pianisti (see roll oli tal Philly Joe’s), heliloojat, filminäitlejat ja ooperilauljat. Lugude vahel teadustati vahepeal ilma mikrofonita, nii et kõik öeldu minuni ei jõudnud, aga Rubeni ja Obraztsovi kui autorite nimed tabasin ära. Viimaseks mängiti lausa Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonide“ lühike lõik. Muusika oli hoogne, kuulajaid oli palju ja Mustonenil läksid juba esimese pala ajal poognajõhvid katki.

„Goldbergi variatsioonide“ sissejuhatus kuuldud, esitati järgmisel päeval Tallinna raekojas kogu peaaegu pooleteisttunnine teos. Algselt on see kirjutatud klavessiinile, kuid „Mustonenfesti“ kavas oli keelpillitriole seatud versioon, mille esitasid Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Vioola oli minu selle kontserdi lemmik: ma pole vioolat nii kaua nii väikeses koosseisus ammu kuulnud ja selle mahe tämber, mis vaevata erksa viiuli või sumeda tšelloga koos kõlas, oli väga ilus. Olgugi et kontserdil oli läbivalt väikseid intonatsiooniapse, oli tunne ja tehniline tase hea. Eriti kaunis oli lõpp, kui suurteos maandus rahulikult vaikusse. Siis näis jälle, et aeg oli hetkeks seisma jäänud.

Kontserdil „Hoogu juurde, klassikud!“ esitati klassikute veidi vähem kõlanud teoseid, laval olid Klaaspärlimäng Sinfonietta (kontsertmeister Arvo Leibur) ja solistid, dirigeeris Andres Mustonen. EMTA suures saalis esinesid kodumaiste professionaalide kõrval orkestri ees ka kolm andekat noort, neist kaks Iisraelist. Esmalt tulid lavale Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Peeter Sarapuu (fagott) ja Riivo Kallasmaa (oboe), et soleerida Joseph Haydni „Sinfonia concertante’s“. Kuna soliste oli neli, mängiti ka teose kadents koos. Huvitav oli kuulata keel- ja puhkpillide dialooge, mis sulasid tämbritelt ühte.

11aastane Muba õpilane Erik Hagi mängis Haydni klaverikontserdi D-duur esimese osa. Kui dirigent ja solist lavale astusid, siis publik kohe elavnes, sumin ja ahhetused ei tahtnud vaibuda. Erik Hagil oli orkestriga väga hea kontakt, dirigendi vaatamine ja ühise tunnetuse tabamine tulid väga hästi välja. Seejärel tuli lavale eelmise solisti eakaaslane Eitan Mihanovski, et esitada Johann Christian Bachi tšellokontserdi c-moll teine ja kolmas osa. Kuigi tšellist oli pilliga ühepikkune (laval liikumine osutus tal natuke raskeks), jäi tema mängumaneeri vaadates mulje, nagu oleks tegu täiskasvanuga. Bachi kontserdis näitas ta oma laulvat vibraatot, aga ka jõulisi akorde. Siis oli kavas Carl Czerny kontsert klaverile neljal käel C-duur, orkestri ette tulid Eesti publikule tuttav Irina Zahharenkova ja 12aastane Iisraeli pianist Ariel Henin. Minu tähelepanu võitis Zahharenkova, kelle väga kiired ja väga täpselt mängitud käigud lihtsalt ei lasknud muule keskenduda. Pianistide omavaheline mõistmine oli samuti hea: teineteisele anti ruumi, kui oli teise kord esile tõusta.

Kontserdi viimase teose, Antonio Vivaldi „La follia“ esitamiseks tulid lavale õhtu jooksul soleerinud kodumaised interpreedid: Anna-Liisa Bezrodny, Marcel Johannes Kits, Peeter Sarapuu, Riivo Kallasmaa ja Irina Zahharenkova, ka seni dirigendipuldis olnud Andres Mustonen võttis viiuli kaasa. Mustonen ütles enne mängima asumist, et solistid mängivad, mida tahavad, midagi pole kokku lepitud. Midagi ikka oli, sest orkestripartii ja eri dünaamikad klappisid muusikutel igas variatsioonis, aga eeldus pealkirjale kohaseks hullumeelsuseks oli olemas. Klaaspärlimäng Sinfonietta oli sellel kontserdil veidi tagaplaanil, sest solistid tõmbasid suurema osa tähelepanust endale, aga väärib kiitust, et nad astusid õhtu jooksul üles nii mitme suurteosega – ja veel nii hästi, et mänguindu jagus energilise „La follia“ viimse noodini. Pärast sellist kontserti oli isegi minul kuulajana veidi roidunud tunne. Aga kontsert andis klassikutele tõesti hoogu juurde.

„Mustonenfesti“ viimane kontsert oli Kadrioru lossis, kavas kontserdisaaliga samal ajal valminud Johann Sebastian Bachi sonaadid viiulile ja klavessiinile. Kuut sonaati esitasid neli interpreeti: Andres Mustonen viiulil ning Ene Nael, Imbi Tarum ja Svetlana Vest klavessiinil. Esimeses kahes sonaadis oli Mustoneni lavapartner Ene Nael, nende esituses olid eriti ilusad aeglased osad. Neljandat ja viiendat sonaati tuli mängima Imbi Tarum, kellega viiuldaja paarkümmend aastat tagasi kõik kuus sonaati ka salvestas. Kuigi oli aimatav, et Mustonen hakkab väsima, sest ligi kaks tundi järjest Bachi tehnilisi teoseid esitada on ilmselgelt kõigile proovikivi, oli ka kauneid ja õrnu hetki. Kuuendat ja kolmandat sonaati viiulile ja klavessiinile tuli Andres Mustoneniga esitama Iisraelis elav Svetlana Vest. Kuuendas sonaadis oli üks osa täiesti klavessiini kanda ja pärast seda asus Mustonen jälle uue hooga mängima. Andres Mustonen väärib suurt austust, et jõudis festivali kunstilise juhi ameti kõrval ka ise igal õhtul üldse mitte kergete kilda kuuluvate teostega üles astuda.