Majandusteadlane Herman Daly kirjutas 1972. aastal: „Lõputu kasv suletud süsteemis on võimatu.“ Kuigi selle tõsiasja on teadus omaks võtnud, eiratakse seda nii ühiskonna kui majanduse juhtimises. Osalt ka põhjusega: kapitalism – majanduskord, kus enamik varadest on korporatsioonide hallatud¹ – vajab kollapsi vältimiseks majanduskasvu kui eluvett. Muidu väheneks investeeritavate varade arv, raha jääks arvetele seisma, aktsiaturud kukuksid, töötus vohaks, tarbimine väheneks jne. Tagajärjeks majanduse kokkuvarisemine, mis otse loomulikult vähendaks kõigi heaolu – seda, mis on kokkuvõttes kõige tähtsam.

Kuigi senine majanduse ratsu – vaba globaalne galopp on toonud parema elujärje paljudele lääneriikidele, k.a taasiseseisvunud Eestile, on see samal ajal ületanud ökosüsteemi piirid. Oleme kahjuks sunnitud tõdema, et kuni ei leiutata igiliikurit või moodust, kuidas kaevandada taevakehi, peaks inimkonna prioriteediks olema loodusega uue tasakaalupunkti leidmine.

Kuidas seda uut tasakaalu saavutada, on visandanud mitu mõttevoolu, näiteks heaolumajandus, tasaareng, kasvujärgsus ja sõõrikumajandus. Metafooriline sõõrik on üks selgemaid kirjeldusi tasakaalust, mille meie hüperindividualistlik tarbimiskultuur on unustanud: majandus teenib ühiskonda ning ühiskond teenib omakorda loodust. Kui seame looduse viimaseks, siis pole imestada, et loendame täisväärtuslikuks eluks meie planeedil järele jäänud aastaid. Mida külvame, seda lõikame!

Kuid kui majandussüsteem on sunnitud kasvama, et vältida kollapsit, kuidas saaksimegi siis kasvu vältida? Kas igasugune kasv on halb? Metsas ju puud kasvavad, kodus lapsed sirguvad ning ega enesearengki kellelegi liiga tee. Seepärast, enne kui kirjeldada millised sammud juhiksid meid rahumeelselt kollapsita kasvujärgsesse aega, on paslik välja tuua mõned lähtepunktid.

Esiteks, inimene ja loodus on üks, mitte ei seisa teineteisest eraldi. Kui hävinevad ökosüsteemid, kaob (täisväärtuslik) elu.

Teiseks, mina-tasandil on kasulik panustada kvantitatiivse kasvu asemel kvalitatiivsele: kas inimest teeb õnnelikumaks teistest suurem sissetulek või hoopis kallite inimestega veedetud aeg? Esimesest pole meil kunagi küllalt, teise ohverdame kergekäeliselt esimese nimel.

Kolmandaks, sageli kõigele lahenduseks pakutava tehnoloogiaga saab küll toetada liikumist kestlikuma ühiskonna poole, kuid sellest piisab harva. 1865. aastal formuleeritud Jevonsi paradoks on seni vankumatult paika pidanud: mis tahes ressursi kasutamise efektiivsuse suurenemisel suureneb nõudlus selle tarbimise järgi. Näiteks, mida efektiivsem on elektri tootmine, seda rohkem toodetakse ka elektriautosid ja kodu­masinaid. Enamiku kestlikkuse lahenduste juurde jõutakse sageli hoopis sotsiaalse innovatsiooni kaudu.

Neljandaks, looduses toimub loomulik ringlus alustades sünni ja kasvuga ning lõpetades närbumise ja surmaga. Igavene pole ka ükski inimese loodud süsteem ega institutsioon, sh kapitalism, mida praegu aparaatide küljes elus hoitakse. Ühe võimaliku majanduse korraldamise viisi külge pimesi klammerdudes muudame selle ideoloogiaks ja sellest vaatenurgast on raske märgata võimalikke reforme ja alternatiive ökosüsteemide taluvusvõime piiresse jäämiseks.

Nende lähtepunktide toel leidub kasvuga seotud paradoksidest väljapääs. Eespool loetletud mõttevooludest võib noppida ettepanekuid,^2,3 mis rajavad teed kasvujärgse, kollapsit vältiva Eestini.

Heaolu mõõtmine

Esimene samm kasvujärgse ühiskonna poole liikumiseks on suunata fookus majanduskasvu (SKT) mõõtmiselt heaolu mõõtmisele. SKT looja Simon Kuznets hoiatas 1934. aastal, et SKT ei sobi heaolu mõõtmiseks. Veelgi enam, selle kõrvutamine teiste näitajatega tõestab, et praeguse majandussüsteemi kasvades kasvavad ka loodusvarade kasutamine, ökosüsteemide kriisid ning süveneb ebavõrdsus.⁴

Heaolu mõõtmiseks tasub seetõttu kasutada hoopis teisi, maailmas päris laialdaselt kasutatavaid mõõdikuid, nt heaolu indeks, tõelise progressi indeks, inimarengu indeks jms. Kui lähtuda mõnest pikka perspektiivi esmaseks pidavast mõõdikust, saame teha Eesti tuleviku huvides palju teadlikumaid otsuseid.

Lühendatud töönädal

Teine samm on mõelda uuesti läbi töö olemus ja maht. Paljud organisatsioonid, nt Tōkyō linn, Bosch, Microsoft, Bolt jt eksperimenteerivad neljapäevase töönädalaga või on sellele üle läinud. Kuigi siin võib olla motivatsiooniks kohanemine majanduskasvu puudumisega, aitab see kaasa ka ökoloogilise jalajälje vähendamisele. Lisaks tõestavad uuringud ja katsetused,⁵ et lühendatud töönädal parandab nii töötajate heaolu kui ka sooritust, samal ajal kui tööandja kaod puuduvad või on minimaalsed. Lisandunud vaba päev annab inimesele võimaluse hoolitseda iseenda ja pere eest, tegeleda hobidega, panustada kogukonda ning soovi korral rääkida kaasa ühiskonna juhtimises.

Altpoolt üles juhtimine

Et selline kaasarääkimine ühiskonna kasvuvaba toimimist toetaks, tuleks hõlpsamaks muuta osalus poliitilistes protsessides ja taastada rahva usk demokraatiasse. Usk on kaduma läinud sedamööda, kuidas esindusdemokraatia on muundunud plutokraatiaks (kr ’raha võim’). Selle ilmekaks näiteks on kaheparteisüsteemiks taandunud USA, kus kodanikel on valida ainult kahe näiliselt erineva erakonna vahel, ning kus valimiskampaaniate eelarved ulatuvad pea miljardi dollarini. Ajale jalgu jäänud esindusdemokraatia võis toimida kunagi USAs või 1990ndate Eestis, kuid tehnoloogiline areng võimaldab ning süvenev sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus nõuab otsustajate ringi laiendamist. Eestis on selleks olemas IT- ja sotsiaalinnovaatilised võimalused: kujutlegem näiteks e-riigi ja e-hääletamise platvormi otsedemokraatiat teenimas või poliitiliselt siduvate otsuste sirgumist regulaarselt peetud rahvakogudest.

Sotsiaal-majanduslik õiglus

Kui otsustajate ring riigi ja kogukonna tasandil on laienenud, saab isegi kobarkriisides ressursse ühiskonnagruppide vahel õiglasemalt jagada. Ühtpidi nt jagades maksude ja toetuste kaudu ressursse ümber reostajatelt taastajatele. Looduse taluvuse piiresse jäämiseks peaksime vähendama oma jalajälge kõiges, mis ei teeni ühiskonna ja looduse huve või, veel hullem, neid lausa ekspluateerib, nt fossiilkütused, lennundus, reklaamindus, kaevandamine, hasartmängud, lapstööjõud.

Teistpidi saab rikkust kanda üle sealt, kuhu see on kuhjunud, sinna, kus seda napib. Astmeline tulumaks on selleks vaieldamatult fundamentaalse tähtsusega. Sellele lisanduks progressiivne varamaks (nn Piketty maks⁶) ja liigkasumi maksustamine. Vaevalt pidas keegi õiglaseks, et naftatöösturid teenisid hiigelkasumeid COVIDi kriisi aegu või kommertspankurid 2023. aasta euribori tõusu ajal, samal ajal kui keskmise inimese heaolu vähenes ja laenumaksed suurenesid. Sellised maksud tagaksid baasvajadused (haridus, eluase, tervishoid jm) igale kodanikule, andes nii neile võimaluse vabaks eneseteostuseks.

Pakutud muudatused looksid ühiskonnas suurema selguse ja võimaluse kaasavalt ja teadlikult arutada ka teisi valulikke teemasid. Näiteks, kuidas liikuda hüperindividualismist ühisloomisele? Kus on meie kokkuleppeline „roheline (ökosüsteemide) piir“, mida me ei ületa? Kuidas suunata eraettevõtluse fookus kasumiootuselt väärtusloomele? Kuidas õiglaselt tasuda väärtust loova tasuta töö eest, nt laste kasvatamine ja eakate eest hoolitsemine? Kuidas tagada elanikkonna julgeolek ilma majanduskasvuta? Jne.

Ühtegi nendest ettepanekutest pole kindlasti lihtne rakendada. Teel seisab klammerdumine vana külge ja hirm muutuste ees. Kuid üks paistab kindel: kui me ei muuda oma eesmärgiks tasakaalu leidmist loodusega, teeb seda loodus meie eest, ja siis juba meie soovidega arvestamata.

1 Jonathan McMillan, Capitalism and The Market Economy. 2024, lk 4.

2 Pim Korsten, Federica Rito, Post-growth: the dawn of a new era. Freedom Lab. 2024. https://www.freedomlab.com/posts/post-growth-the-dawn-of-a-new-era

3 Giorgos Kallis, Can We Prosper Without Growth? 10 Policy Proposals. Green European Journal 1. IX 2015. www.greeneuropeanjournal.eu/can-we-prosper-without-growth-10-policy-proposals/

4 T. Parrique, J. Barth, F. Briens, C. Kerschner, A. Kraus-Polk, A. Kuokkanen, J. H. Spangenberg, Decoupling debunked – Evidence and arguments against green growth as a sole strategy for sustainability. 2019.

5 4 Day Week Global, 2024. https://www.4dayweek.com/research

6 T. Piketty, E. Saez, G. Zucman, Rethinking Capital And Wealth Taxation, Oxford Review of Economic Policy, kd 39, nr 3. 2023, lk 579.