Eesti Muusikateaduse Selts (EMTS) valis 2024. aasta novembris uue juhatuse, mille etteotsa asus Eesti muusika- ja teatriakadeemia teadur ja teaduseetika nõustaja Marju Raju, kelle uurimisvaldkond on kognitiivne muusikapsühholoogia. Uue juhatuse esimestel tegevuskuudel on näha olnud vilgast askeldamist. Uurisin, mis on Eesti muusikateaduses praegu aktuaalne ja millise suuna selts plaanib võtta.

Muusikateaduse olemus on viimastel aastatel palju muutunud. Kuidas mõjutab see EMTSi tegevussuundi?

Selts on alati olnud muusikateaduse kõigi suundade olulisuse rõhutaja. Ühe väljundina peegeldab seda ka teadusajakirja Res Musica numbrite ja artiklite eripalgelisus: neis on muusikaajaloost ja -teooriast etnomusikoloogia ning muusikapsühholoogia ja -sotsioloogiani. Mingisugust hierarhiat muusikateaduse valdkondade vahel ma ei poolda ning samuti ei ole ka muusika ise eraldatud uurimiseks vaid muusikateadlastele.

Asusid EMTSi etteotsa eelmise aasta lõpul. Millise suuna võtad?

Eesti muusikateaduse selts on selles mõttes hästi tavaline Eesti mittetulundusühing: on põhikiri ja eesmärk, ka liikmeid on üsna palju, aga juhatusse eriti keegi kandideerida ei taha. Üldjuhul on kõik kunagi juba kuskil juhatuses olnud ja teavad, kui suurt lisakoormust see tähendab. Paar aastat tagasi andsin Kerri Kottale lubaduse, et alles siis, kui jään Eesti noorte teaduste akadeemia jaoks liiga vanaks, kandideerin EMTSi juhatusse – ja pidasin sõna. Mul õnnestus veenda enamikku eelmise juhatuse koosseisust samuti jätkama, seega on meil kena esindatus muusikateaduse eri valdkondadest. Brigitta Davidjants on uurijataustalt minuga kõige sarnasem: vaatleme muusikat sotsiaalteadlase pilguga. Jagame ka kabinetti, nii et äärmiselt praktiline on koos ka seltsi asju teha. Kerri Kotta on tunnustatud muusikateoreetik, EMTA muusikakultuuri suuna juht. Muusikaloolane Anu Schaper kannab enam-vähem ainuisikuliselt vastutust Res Musica eest ja juhib ka EMTA kirjastust. Juhatuse kõige noorem liige Anita Maasalu kaitses kevadel muusika­teaduse magistrikraadi ja töötab toimetajana ERSOs. Loodame, et ka tema naaseb peagi aktiivselt teaduse juurde!

Uue juhina olen teinud veel väga vähe: pidanud paar koosolekut, saatnud mõned kirjad ja vedanud rahastustaotluste koostamist. Eks viimaste edukusest olenebki, kui suure hooga saab midagi korraldada. Viimastel aastatel on enamik seltsi sündmusi korraldatud DIY-põhimõttel tasuta väljalunitud kohtades. Ka nii saab asju teha, aga tunnetan, et inimesed on sellest väsinud. Kui tulla tagasi mittetulundusühingute struktuursete probleemide juurde, siis sooviksin väga, et juhatus ei peaks end läbi põletama ning igasuguse praktilise tegevuse koormus jaguneks liikmete vahel võrdsemalt ja oleks mingil viisil kompenseeritud.

Muusikateaduse õpingutes on hiljaaegu olnud suured muudatused, s.t muusikateadusest sai bakalaureuseõppes muusikauuringute eriala ja sellest omakorda muusikakultuuri eriala. Uuendatud eriala tuli mullu tõepoolest õppima üle hulga aja rekordhulk tudengeid. Millega nad oma õppekaval tegelevad ja milline on nende kokkupuude muusikateaduse ja EMTSiga?

Muusikakultuuri asus sügisel õppima 20 tudengit ning sisseastumiskatsetel oli see lavakunsti järel populaarsuselt teine eriala. Mulle paistab, et esmakursuslased on kenasti kohanenud ja neil on ka tore kursavaim sees. Eriala eesmärk on koolitada laia profiiliga muusikaspetsialiste, kes suudavad katta tööturul (näiteks meedias, korralduses, muusika­raamatukogudes ja -muuseu­mides, teadus- ja haridusasutustes jm) eri lõike, mis eeldavad muusika ja muusika­kultuuri head tundmist. Senise õppe­kavaga võrreldes sisaldab uus traditsiooniliste ainete kõrval rohkesti praktikavõimalusi. Endiselt tuleb kirjutada mõni väike teadustöö, kuid selleks antakse rohkem kohanemisaega. Esimese õppeaasta kevadsemester algab neil lühikese praktikaga eri kultuuriorganisatsioonides. Ka EMTSi tuleb praktikant.

Praegu ei ole esmakursuslaste hulgas veel seltsi liikmeks värbamise kampaaniat tegema hakatud, aga selleks on hea võimalus muusikateaduse kevadkonverentsil, mida selts hakkab korraldama koos EMTAga. Kevadkonverents on eelkõige mõeldud tudengitele, aga ka muusika uurimisest huvitatud gümnaasiumiõpilastele, et nad saaksid oma uurimistöid tutvustada ja teaduskonverentsi formaati harjutada. Konverentsi ühe teemaploki reserveerime täiskasvanud muusikateadlastele, kellest enamik kuulubki EMTSi. Paraku tuleb eesti muusikateadlastel enamik ettekannetest pidada inglise keeles ja teistes riikides. Selleks, et eesti keeles kuulda, mida kolleegid teevad, peabki ise võimalusi looma.

EMTS ei ole loomeliit ega ole ka kutse­liit või huvikaitseorganisatsioon. Kuidas määratleb selts praegu oma rolli liikme või ka laiema kultuuripildi suhtes? Kas seltsi tegevus on ja hakkab edaspidi olema suunatud ennekõike oma liikmetele või ühtlasi väljapoole seltsi?

See, et selts pole üks, teine ega kolmas, annab paindlikkuse olla just see, mida liikmetel parasjagu vaja. See annab ka võimaluse siseneda avalikku debatti või otsustusprotsessidesse n-ö eri ustest, näiteks avaldada soovi korral arvamust sisulistes küsimustes või keskenduda struktuursetele probleemidele. Tahaksin ka liikmetega arutada, millistel teemadel ja milliste seisukohtadega võiks selts välja tulla ning kuidas lahendada võimalikke eriarvamusi, mis võivad liikmete vahel seisukohtade asjus tekkida.

Kui selts 1990ndate alguses loodi, oli selle kindel eesmärk hakata looma institutsionaalseid suhteid lääne kolleegidega. Tollal olid muusikateadlased heliloojate liidus ja sealt ei osatud neid otsida. Seepärast oli eraldi seltsi asutamine oluline. Praeguseks on loodud ka väiksemaid spetsiifilisemaid muusikateadusega seotud seltse, kus analüüsitakse konkreetsete heliloojate loomingut. Minu visioonis võiks EMTS ka need ühingud katusorganisatsioonina koondada ja võimestada. Mulle meeldib, et EMTS on mitmekülgne ja liikmeskonnas ei ole ainult teadlased, vaid muusika­kultuuri valdkonnas eri positsioonidel tegutsejad.

Samuti soovin arendada rohkem koostööd teiste valdkondade akadeemiliste seltsidega, nii EMTSi liikmete sidemete kaudu kui ka teaduste akadeemiaga assotsieerunud seltside ümarlaua võimalusi kasutades. Mulle on väga sümpaatne teaduste akadeemia uue presidendi Mart Saarma tähelepanek eri teadusharude koostöö olulisuse kohta. Sealjuures toob ta välja, et uute ühiskonna katsumuste valguses ei saa loodus- ja tehnikateadused enam hästi hakkama ilma koostööta humanitaar- ja sotsiaalteadlastega, ja vastupidi. Lisan siia juurde veel loovuurimuse, mis on Eestis võrdlemisi uus, kuid jõudsalt arenev suund, mis pakub kunsti ja loomeprotsesside mõtestamiseks uusi meetodeid.

Millist tuge või suhtlust EMTSi liikmed praegu seltsilt kõige enam ootavad?

Liikmete hulgas korraldatud väike küsitlus näitas, et oodatakse otsekui uut tõuget, uut hingamist. Niipalju kui liikmed on oma soove avaldanud, oodatakse eelkõige, et nii selts kui ka muusikateadus üldiselt oleksid ühiskonnas nähtavamad. On mõned asjad, mida saab lihtsamini ja kiiremini ära teha, näiteks jagada infot aktiivsemalt ühismeedias. Pikemas plaanis võiks liikuda sinnapoole, et seltsi kaasataks rohkem näiteks muusika- ja kultuurihariduse tegevuskavade koostamisse. Kõigepealt peab selts end küll ise nähtavamaks tegema. Selleks tuleb aga rõhutada seltsi liikmete tähtsust teaduses, kultuurikorralduses, hariduses ja mujal.

Millised üritused muusikateaduse valdkonnas sel aastal ees ootavad?

Kevadkonverentsi kõrval on plaanitud üritusi seoses uute muusikateaduslike publikatsioonidega. Kevadel ilmub EMTA kirjastuselt Eesti muusika­loo esimene köide, kus käsitletakse perioodi XVI sajandist XX sajandi alguseni. Selle tänapäevast süsteemset analüüsi sisaldava muusikateadusliku teose teemad hõlmavad muusikaelu aspekte kristlikust keskaegsest kirikulaulust kuni omariikluse algusperioodi muusikateatrini. Loomulikult on seal ka põhjalik ülevaade kooriliikumisest ja laulupidudest. Raamatu peatükkide autorid on rahvusvaheliselt tunnustatud muusikateadlased Toomas Siitan, Kristel Pappel, Anu Kõlar, Anu Schaper, Heidi Heinmaa ja Tiiu Ernits. Raamatu tutvustamiseks on EMTSil koos EMTAga plaanis mitmesuguseid populariseerivaid ettevõtmisi, mille kohta saab täpsemalt infot anda pärast rahastus­otsuseid. Minu soov on põimida sügis­semestril raamatu ümber ettevõtmisi, mis haaraksid erisuguseid sihtrühmi, ning kasutada kaasavaid ja laiapõhjalist huvi äratavaid formaate. Huvilistele infoks, et ettevalmistamisel on ka raamatu teine köide.

Sügisel, tavaliselt novembris, ilmub EMTSi väljaande, muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica uus number, mis on sel aastal pühendatud muusika­teatri uurimisele, numbri koostab Kristel Pappel. Seda tutvustame kindlasti traditsioonilisel seltsi Leichteri päeval. Igasügisene seltsi seminar on pühendatud eesti ühele tuntumale muusikateadlasele Karl Leichterile (1902–1987).

EMTSil on väga olulised traditsioonilised üritused kevadel ja sügisel. Kas ja kuidas nende roll võiks muutuda?

Traditsioonidel on oma väärtus, kuid seltsi piiratud vahendite ning liikmete ja juhatuse suure koormuse tõttu oma põhitöökohtadel tuleb kaaluda, kuhu aega ja energiat suunata.