Veebruar on kultuuris vingumisevaba kuu. Eriti tänavu, kui värskelt on alanud eestikeelse raamatu juubeliaasta pidulik tähistamine ning kultuurkapital saab sajandivanuseks. Tavakohaselt antakse veebruaris välja ka riigi ja kultuurkapitali aasta- ja elutööpreemiad, kiidetakse ja tänatakse. Ei ole sünnis selle õitsengu sekka viriseda väikese palga või raskete töötingimuste üle, kuigi pole kindlaid märke, et olukord, mille pärast sügisel laialt meelt avaldati, paremuse pole tüürima hakkaks.

See-eest juhtub energeetikas. Inimeste meeli hoiab ärevil nädala pärast toimuv Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgu lahtiühendamine Venemaast ning sünkroniseerimine Kesk-Euroopa võrguga. Sündmus ise jäänuks suure tõenäosusega tarbijale märkamatuks, kui selle ümber nii suurt ja rahustamise asemel kohati paanikatki tekitavat meediakära ei oleks. Äkki ikka läheb midagi viltu ja jääme sootuks pimedasse! Ajalooline hetk, mida on oodatud 25 aastat, see tõepoolest on, kuid rohkem sümbolina, mitte heaolu mõjutajana.

Valitsuserakonnad on jõudnud lõpuks kokkuleppele ka elektrimajanduse helge tuleviku piirjoontes. Otsuse kirjapanekuni ei saa küll lõpuni kindel olla, et läheb, nagu lubatud. Ja ebamäärasust on palju, alustades oletusest, kui suur Eesti elektritarbimine kümnendi pärast võiks olla. Kas 11 või 15 teravatt-tundi? Kui palju mahub elektrituulikuid maismaale ja merele ning kui palju nende rajamiseks toetust peab maksma? Kõik on veel natuke ujuvas olekus ning pole siis ime, et tuuleparkide arendajad valitsuse optimismi täiel määral ei jaga. Investeeringute tasuvusaeg on üks inimpõlv ja selle aja jooksul võib paljugi juhtuda.

Julgeolekukirg on otsustajad viinud veendumusele, et tähtsaim on elektrimajanduses varustuskindlus ja omamaine tootmine mis tahes hinnaga. Igal juhul jääme seotuks Põhjamaade elektri­turuga, võib-olla saame mõne merekaabli juurdegi, aga ükski avalikku­sele esitatud stsenaarium ei näe ette elektri impordi taastumist Venemaalt. Täiuslikkuse huvides peaks siiski ka selle, praegu ebausutavana tunduva võimalusega arvestama. Miks?

Eesti kindlameelses kavas on ju võita Venemaa ja Ukraina sõda, milles me küll formaalselt ei osale. Võita Ukraina tingimustel, mis tähendab Venemaa desarmeerimist ja allutamist rahvusvahelistele mängureeglitele. Raske ja valus, aga mitte utoopia. Juhul kui õiglane rahu kehtima hakkab, on üks kauba koostisosa ka Venemaa taasühendamine globaalse majandussüsteemiga. Ei ole ette näha, et Venemaa seejärel kiiresti jõukaks saaks. Liiga palju on sõjaväliseid tegureid, mis ei toeta majanduskasvu ka juhul, kui mingi ime läbi Venemaa majanduses maavarade ammutamise asemel muud ja modernsemat tegema hakataks.

Sellest omakorda järeldub, et elektritarbimine seal kiiresti ei kasva ega jõua veel aastakümneid ligilähedalegi Põhjamaade tarbimistasemele (praegu erineb see kaks kuni neli korda). Tootmisvõimsusi seal aga leidub, sealhulgas on 40% Venemaal toodetud elektrist puhas ehk tuuma- ja hüdroenergia. Tuule- ja päikeseparke ei ole seal veel üldse arendama hakatudki. Ainuüksi piiritaguse Venemaa looderegiooni 145 elektrijaama koguvõimsus on üle 25 gigavati ja vähemasti kohalikele müüakse seda hinnaga 4-5 eurosenti kWh. Küllus missugune!

Venemaa oli enne sõda ja on ka sõja ajal olnud elektrienergia eksportija mahus, mis ületab kaugelt Eesti kogutarbimise. See kaup läheb praegu peamiselt Kesk-Aasiasse ja Hiinasse, kuna siinne regioon sellest lahti ütles.

Eesti elektritootmist ja -võrke pika aja peale kavandades peab seega endalt küsima: kas Eesti ei hakka tõesti mitte kunagi enam Venemaalt elektrit ostma? Ei hakka ka juhul, kui näiteks Soome või Läti seda teevad ja ükskõik, kui soodne on hind? Aga mis saab siis, kui raha lugeda oskavad valijad, sealhulgas elektri­mahuka tööstuse rajajad, seda otsustajatelt nõudma hakkavad? Või siis need teised, kes, nagu äsjasest Eesti Ekspressi kajastusest lugeda võis, on valmis surema võitluses elektrituulikutest vaba Eesti nimel?

Kui klammerduda jäigalt väite külge, et Venemaalt ka pärast selle kapitulatsiooni eales midagi ei osteta, sest vastasel juhul ollakse automaatselt Venemaa sõltlane, tuleb elu lihtsalt kallim, kui võiks. Pealegi sõltuvusväide elektriturul ei päde, sest tootja (Venemaa) vajadus müüa on suurem kui tarbija vajadus osta. Tarbija dikteerib hinna ja muud tingimused.

Lõputult väärtustest kinni hoides võib end vaeseks pajatada. Aga mis surmapatt see omakasupüüdlikkus ikka on? Ei olegi, nagu kinnitab Põhjamaade eeskuju ja me oma nahk. Iga kord, kui mõni Rootsi omanike Eestis tegutsev suurettevõte avaldab oma majandustulemused, järgneb üldrahvalik kirumine, kuid lõpuks minnakse lontis kõrvu koju tagasi. Nutetakse ja makstakse edasi. See on nagu sipelgate suhe lehetäidega, keda piinatakse täpselt parasjagu, et täil hing sees püsiks ja aina suuremat kasumit erituks.

Kuni Eestis juhib otsustamist orja-, väikevenna- ja ohvrimentaliteet, olukord ei muutu. Kui õige lükkaks raami natuke avaramaks ja omandaks täisväärtusliku ristilipurahva mõtteilma? Kultuurina oleme nii mõnegi asja hilinemisega importinud ja kasutusse võtnud, miks ei võiks siin juurduda ka külm ja omakasupüüdlik põhjamaine, varjatult koloniaalne mõtlemine ja äripraktika? Norras jõuti sellega äsja nii kaugele, et koguni Taani vanad sõbrad ja liitlased avalikult pahandama hakkasid. Nimelt on Euroopas Venemaa gaasitarned sõja ajal asendatud suures osas just Norra maagaasiga ja taanlaste arvutuste järgi on Norra seeläbi teeninud üle saja miljardi euro õigustamatut lisatulu (selle eest saaks Ukraina terve aasta tõhusalt sõdida ja doonorriikide eelarve jääks puutumata). Häda ei olegi rikastumises kui sellises, vaid asjaolus, et Norra kõhutab Euroopa tarbijatelt kogutud rahahunniku otsas ega maksa sellest õiglast osa Ukrainas sõja võitmiseks.

Venemaalt elektri impordi taastamine kohe pärast sõja võitu ja püsiva rahu lepingut ei ole ka üdini moraalitu. Sellest võib mõelda ka kui ainsast viisakast viisist läinud sajandi okupatsioonikahju kas või osaliselt sisse nõuda. Elektrit sisse vedada on ka keskkonnale ohutu, erinevalt naftast või maagaasist, mille parvetamine Läänemerel peaks sootuks lõppema. Eesti pääseks kulukast ja riskantsest maagaasil töötavate uute elektrijaamade ehitamisest ning Katarist, USAst või Obi jõe suudmest ümber poole maakera vedelgaasi kojuvedamisest.

Energeetikas valesti kulutamise risk on sama suur või suuremgi kui riigikaitses, kus osturong on paraku juba teele läinud. Parim lootus on, et praegu kallilt soetatud sõjavarustus õnnestub kunagi poole hinnaga maha müüa. Energiamajanduses valesti ja tarbetult ehitatut ei ole hiljem aga kellelegi müüa, olgu see õhumüüjate muinasjutuline tuumajaam või Auveres kurvalt väheseid turule­pääsu õnnetunde ootav põlevkivijaam.

Võib öelda, et sõja lõpptulemuse ning rahuleppe sisu üle spekuleerida ning sellejärgset maailmakorda majandusprognoosi sisse arvutada on liiga vara. Ometi tavatseme riiklikus planeerimises alatasa rõhutada, et otsuseid langetatakse eranditult põhjalike, kõikehõlmavate mõjuanalüüside alusel. Seega ei tohiks ka Venemaa elektri naasmist Põhjamaade ühisturule ja selle mõju kauba lõpphinnale võimatusena välistada ja läbi arvutamata jätta. Elektrijaamad on isegi Venemaal ehitatud nii, et nende eluiga on kindlasti pikem Moskva kremli praeguste vanurite omast.