Johanna Rannula: „Siin peab alati valvel olema, sest kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. See väsitab, aga on põnev ka.“
Kui valimiskampaania muutub räpaseks, kannab kahju kogu ühiskond.
Esimest korda pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni nõutakse Iraanis niivõrd otseselt, häälekalt ja leppimatult täielikku režiimimuutust.
Modernistliku utoopia rajamise varjus tegeleb Xi muu hulgas iseenda ja ilmselt paljude hiinlaste alateadlike hirmude maandamisega.
Kui jätta osa finantssüsteemist reguleerimata, võivad rahanduskriisidel olla poliitilised tagajärjed, ülereguleerimise korral väheneb aga vahendussüsteemi efektiivsus.
Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjanduse eelarve väike, valdkonna tähtsaima esinduskogu jalgealust õõnestab vaesus.
Keskse vastutuse süsteem muinsuskaitsealade kaitsekorra eest on omavalitsustele küll mugav, kuid ka hukutav.
Kas tehtud on kauaoodatud avastus ja üles leitud uus füüsika või on tegu mõõtmisveaga?
Õigusteaduses leitakse, et digivara läheb inimese surma korral üle tema pärijatele täpselt samade reeglite alusel nagu mis tahes muu vara.
„Eumeniidide“ peategelane Max Aue on üks neid, kes hoiab elus kuritegelikku, hävitavat ja ennasthävitavat süsteemi, ent ei tee seda tundetult, vaid jälgib ja uurib süsteemi, mõnikord ka imestab selle üle.
Mehis Pihla ja Siret Campbelli lavatekst, kus tegelased kannavad samu nimesid kui Henrik Ibsenil, on sedavõrd universaalne, et lausa nõuab tõlkimist.
Tänavune Artishoki biennaal oli kooseksisteerimise ühisharjutus ühises ümberõppimispaigas. See sobis igati teemapüstitusega.
„Suur soo“ annab mõista, et Eesti loodusest on võtta küll, aga tarbida tohib vastutustundlikult ja oskuslikult.
Oktoobri kalendripäevadel helendavates saalides helikangaid kuulates leidis kinnitust loomeinimeste mõtteselgus ja meisterlik vormikäsitlus.
Tänavuse klaverifestivali moodustasid modernismist tulvil kontserdipäevad, mis ühes ajalooliste muusikanopetega kiirgasid nii lõõmavat pidulikkust kui nõretavat emotsionaalsust.
Ursel Tilga ja Markus Truubi kehastatud tegelaskujud on võtnud endale ülesande ennetada isolatsioonidepressiooni ja sellele järgneda võivat isolatsiooniagressiooni.
Sigrid Viir ja Cloe Jancis on tõstnud töömeetodi ning tõlgendamise pjedestaalile, tekitanud lisakihistuse ja saanud õnnestunud tulemuse.
Kogo kunstnik Līga Spunde oskas ära kasutada Lille’i videokunsti messi asupaiga – Moxy hotelli – ruumi anonüümsust ja kaasata see delikaatselt oma multimeedia installatsiooni.
„Kõik meie hirmud“ on LGBT-draama Poolast, kus seksuaalvähemuste õigused teiste Euroopa riikidega võrreldes on kõige piiratumad.
Tähtis on see, et Tartu „Ideejazzi“ festival jätkab sõsaraga Narvas ja publikuhuvi püsib. Mitmekesiseks džässieluks on ruumi üle Eesti.
Erisugused meediumid jäid „… Eetika“ puhul demonstratsioonesinemiseks täitmaks Paavo Piigi dramaturgilisi remarke.
Kuulajad ei pidanud pettuma: avastamisrõõmu pakkusid nii akordionile kirjutatud teoste esiettekanded kui ka klassikalise muusika ülituntud teoste seaded.
„Avamaa“ on müstiline triller, kus käsitletakse suurt teemaringi ajarännust põrgu ja vanakuradi endani.
„Hipodroomis“ saavad oma osa nii hipodroomi töötajad, paika juba kümnendeid külastanud õnnemängurid kui ka vaatemänguks välja toodud hobused.
Tänavune Wiiralti preemia näitus on tehniliselt mitmekesine ja huvitav, hästi kujundatud, mõõdukalt moodne, eksponeeritu on aga sageli teostatud ainult ühes eksemplaris.