Voodi, lamamistool ja kaelakee

Kogo kunstnik Līga Spunde oskas ära kasutada Lille’i videokunsti messi asupaiga – Moxy hotelli – ruumi anonüümsust ja kaasata see delikaatselt oma multimeedia installatsiooni.

LAURA DE JAEGER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Videokunsti mess „Ümber video“ („Around video“) Lille’is 30. IX – 2. X. Kogo galerii esitles messil Läti kunstniku Līga Spunde multimeedia installatsioon „Ükski õnnistus ei tee kurja“ (2020), kuraator Šelda Puķīte ja koordinaator Liina Raus. Eestist osales korraldajate kutsel ka Kristina Norman. Videokunsti messist https://arterritory.com/en/visual_arts/reviews/26376-around_video_in_lille 

Sageli kipun just hommikulauas arutlema, milliseid sõnu ja väljendeid kasutame. Ühel oktoobri varahommikul, kui (taas) aevastasin, hakkasime kolmekesi – eestlane, sakslane ja belglane (see olen mina) inglise keeles arutlema, kas on ühist viisi, kuidas aevastamisele reageeritakse. Nii eesti, flaami kui ka saksa keeles öeldakse aevastamise peale „tervist!“. Inglise keeles aga „õnnistatakse“. Kuigi tervis on loomulikult suurim õnnistus, mida kellelegi osaks võib saada, olime kõik ühel meelel, et tervises on midagi väga maalähedast. Õnnistamine on aga märk ülevalt poolt, kuskilt, mis on suurem kui meie.

Sellest väljendist on inspireeritud ka Läti kunstniku Līga Spunde videoinstallatsioon, mida nägin Lille’i Moxy hotellis. Julija Cistiakova oli kutsunud Spunde ja teda esindava Kogo galerii koos galerist Liina Rausiga messile „Ümber video“ („Around video“). Hotelli kõik neli korrust olid oktoobri esimesel nädalal videomessi päralt. Videomess kuulub „Lille3000“ programmi, selle pealkirja alla on koondatud kõikvõimalikud kunstiüritused, sellest ajast peale, kui Lille’ist sai üks 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnu. Ikka sisse ja välja lülitades jätkab linn rahvusvaheliste temaatiliste nüüdiskunsti näituste korraldamist. Tänavune teema on „Utoopia“. Hotelli jõudes kohtasin fuajees Eesti kunstnikku Kristina Normanit. Tema videot eksponeeriti hotelli teisel korrusel.

Ma ei ole hotelli koridorides harjunud nägema nii palju inimesi. Tavaliselt kohtun seal teenindava personali või mõne külastajaga, kui ta kindlat trajektoori pidi oma tuppa suundub. Hotelliga käib kaasas anonüümsus. Hotell on läbikäigupaik, kus saab kergesti peitu pugeda ja jälgegi ei jää järele. Tavaliselt ei ole ma huvitatud, mida mu hotellinaabrid teevad ja eelistan, et ei kuule, mida nad räägivad ega põrka nendega ka kokku. Seekord on aga teisiti: kõik vahekäigud on toole täis, seistakse ja juteldakse ja mina võin (häbenemata) vaadata igasse ruumi, sest uksed on pärani. Ustel on nimesildid, mis ei kehti ainult külastusajal, sest kunstnikud ja galeristid magavad ka öösel neis tubades.

Veider korraldus, kuid see ei ole nüüdiskunsti puhul midagi harjumatut, sest ikka on otsitud alternatiivseid paiku. 1968. aasta üliõpilasprotestide ajal, kui Brüsseli Palais de Beaux-Arts oli suletud, avas Marcel Broodthaers näituse „Moodsa kunsti muuseum: kotkaste osakond“ („The Modern Art Museum: department of Eagles“) oma elutoas. Niinimetatud muuseum ilmus järgnevatel aastatel vägagi mitmekesises vormis ja igasugustes paikades. Eestis olen märganud Mihhaili galeriid, kus hoidutakse „valge kuubi“ väljapanekutest, ja Hoibi galeriid, kus eksponeeritakse töid põranda all, ruumis, mis oli galeristi kelder. Korterinäitused on vabad institutsionaalsusest, neis on informaalset puudutust.

Līga Spunde multimeedia installatsioon „Ükski õnnistus ei ole kurjast“ Lille’i videokunsti messil.

Līga Spunde

Kuigi nii kodus kui ka hotellis on voodi, kapp, dušš ja tool, erineb hotell olemuslikult kodust. Naudin hotellilinu (kas keegi ütleks mulle, kust nad need saavad?), kuid tuba ise näib anonüümne. Hotellituba ei emba mind nii, nagu mu oma kodu. Hotellid on Marc Augé mittekoha parim näide. Paigad kõigile ja mitte kellelegi. Need on ebaisikulised ja peavadki olema neutraalsed, neis puudub veenev isiklik puudutus. See võib need muuta valge kuubi off-space-vennaks. Midagi pole teha, ka off-space’id, sõltumatud projektiruumid hakkavad minema institutsioonide kätte, hotell on ju ka institutsioon, kuigi teistsugune, äriline.

Nagu hotellikülaline, nii võib iga kunstnik ja galerist videomessil talle antud toaga vabalt ringi käia. Mööda koridore jalutades näen tavapäraseid tube, kus videot näidatakse televiisorist. Teised galeriid on liigutanud veidi voodit, toonud ruumi oma postamendi või isegi ajutise seina ja näitavad videot projektsioonina. Mõnes toas on raamitud fotod või maalid, mis nõjatuvad seina vastu, või skulptuurid, mis on korralikult asetatud lauale. Kui nagis ripub galeristi jakk, siis on võimatu täiesti neutraalset ruumi luua, kuid märkan, et seda on püütud. Kõige mõjusamad lahendused on need, kus selle asemel et hoiduda või ignoreerida ruumi spetsiifikat, kaasatakse see teosesse.

Kui sisenen Kogo ruumi, hakkab mulle silma voodialune sokipaar. Seda võib vaadelda ruumis elamise jäljena, kuid tegelikult peitub selles kunstniku digipildi detail, mis on sokkidele trükitud. Üle dušinurga serva on riputatud värviline käterätt, kuhu on trükitud teine digitaalne joonistus. Riidepuult vaatab vastu polüestervahust kaelakee. Istun maha ja hakkan telerist videot vaatama.

Satun videoloo keskpaika. Vaatan, kuidas paarike vestleb. Ruum nende ümber on must, nende dialoog intiimne. Nad räägivad hoolimisest. Jääb mulje, et tegemist on looga, mille tausta peaks teadma. Paistab, et mängus on midagi sellist, millest mul polnud aimugi: just nii, nagu oleksin astunud tagaukse kaudu võõrasse kodusse, sattunud otsekohe kööki ja kuulnud pealt fragmendikesi elust, kus ise ei osale. Selles on ka vaenulikkust, mida ma ei mõista. Nende vestlus mõjub pisut robotlikuna ja ruum konstrueerituna: võib-olla olen sattunud näidendiproovi. Kaht videos näidatud objekti pean rekvisiitideks. Neile osutatakse aga kui beebidele ja jutt käib ka neist. Hotellitoas ringi vaadates märkan, et samad titad lamavad voodis. Ja siis stseen muutub: naine õõtsub oma aia lamamistoolis.

Spunde teose abil kogen ruumis nihestatust. Vaatan pealt intiimse paiga intiimset vestlust. Istun voodi kõrval ja vaatan naist, kes heidab pikali, mina aga kuulen tema mõttevoolu. Kas hotellituba peegeldab videoloo tumedat ruumi, võtab sellelt isikliku puudutuse, kuid püüab olla isiklik? Dialoogid, eelkõige siiski skulptuurid, mängivad selles olemuslikku rolli. Tänu kommi meenutavale värvingule ja pehmelt vetruvale struktuurile peaaegu et tajun digiekraanil näidatu materiaalsust. Kogeda neid kordusena enda kõrval, see on huvitav. Kas selles on kunstniku taktiilset tundlikkust? Või on see otsetõlge? Minu sisetunne ütleb, et videos ja hotellitoas näidatu toimib nagu talisman – väikesed uksed, mille abil ma mitte ainult ei suhestu ekraanimaailmaga, vaid ka paigutan enese sinna. Just see lisab hotellitoale, kus ma asusin, fiktiivse puudutuse.

Videoteost „Ükski õnnistus ei tee kurja“ on varem näidatud 2020. aastal Riias festivalil „Survival Kit 11“, aga Lille’is oli installatsioon hoopis teistmoodi esitatud. Riias jalutas vaataja objektide vahel, tema liikumine oli määratud struktuuridega, näiteks taraga. Videoni jõuti alles ruumi lõpus. Sellisena sai video potentsiaalseks looks, üheks paljudest võimalikest sündmustest siin maailmas. Kunstimessil muutus video keskseks objektiks. Narratiiv toimis nagu minevikudokument. Kõikjal varitsevad objektid haarasid kaasa loosse, mis juhtus selles anonüümses hotellitoas. Spunde lubas ruumil võimutseda kunsti üle. Teadlik valik, mis töötas teose kasuks.

Video dialoogid on laenatud eksperi­mentidest David Vetteriga, kes on tuntud ka mullipoisina. Vetteril oli raske kaasasündinud immuunpuudulikkus, ta pidi oma lühikese elu elama steriilses mullis pideva järelevalve all. Kunstnikku on köitnud Vetteri vanemate otsus poega niiviisi elus hoida. Mis aga kõige tähtsam, nad lootsid imet. Kas igaüks meist ei riskiks armastuse pärast väikese palvega, olgu süvausklikud või mitte?

Video alguses on näha voolikut, millega kastetakse põõsaid vasakult poolt. Kui vett on juba rohkem kui küllalt saanud, näidatakse voolikut põõsastest paremal pool ja kastmine algab uuesti. Kas igaks juhuks? Vahest see muudab midagi?

Igal juhul juhiti „Around video“ kunstimessil tähelepanu delikaatsusele, kuidas Spunde oli kaasanud konteksti multimeedia praktikasse. Kogo galerii kunstnikuna on ta varem osalenud mitmel grupinäitusel koos eesti kunstnike, näiteks Eike Epliku ja Laura Põlluga. Olen täheldanud nende ökoloogiat puudutavates materiaalsetes praktikates kollektiivsust. Kuigi kunstnikud ja kunsti­töötajad kipuvad looma oma mulli, kus nad siis kümblevad, olen vaimustuses Spunde ja Kogo galerii algatatud koostööst, ühte liitvast ja siiski kontrastsest vahust, olgu siis kunstnike või kunstniku ja ruumi vahel.

Tõlkinud Reet Varblane

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht