Inimene filmikaameraga

„Hipodroomis“ saavad oma osa nii hipodroomi töötajad, paika juba kümnendeid külastanud õnnemängurid kui ka vaatemänguks välja toodud hobused.

ANDREI LIIMETS

Dokumentaalfilm „Hipodroom“ (Allfilm, Eesti 2021, 85 min), režissöör Vladimir Loginov, operaator Max Golomidov, helilooja Yuma Koda, produtsendid Pille Rünk ja Elina Litvinova.

Tallinn olla Euroopa segregeerunumaid pealinnu. Nagu kirjutasid alles tänavu kevadel ilmunud ühisloos „Tallinna nähtamatud müürid“¹ Levila ja Eesti Ekspress, asuvad üksteisest vaid kiviviske kaugusel Pirita-Kose ja Maarjamäe eramajad ning Lasnamäe korrapärane betoondžungel. Urbanistika spetsialistid on kirjeldanud, et ka mitte eriti suures linnas võivad inimesed käia terve elu mööda radu, mis iialgi ei ristu.

Lavastaja Vladimir Loginov on võtnud oma südameasjaks kiigata nende nähtamatute piiride taha. Filmist filmi on ta heitnud valgust kogukondadele ja mikroühiskondadele, mis toimetavad otse siinsamas, aga võiksid sama hästi elada mõnes teises riigis.

Tähelepanu pälvis Loginov seitsme aasta eest, mil linastus tema „Sipelgapesa“², dokumentaalfilm Nõukogude-aegsest garaažikompleksist, kus ligi 700 siinset venelast on loonud vaata et paralleelühiskonna. Et sellise paralleelühiskonna puhul ei pruugi tegu olla sugugi väikeste inimrühmadega, tõestas veelgi ilmekamalt 2019. aasta „Prazdnik“, kus näeb pealinna külje all Maardus toimuvat iga-aastasest Sorotšintsõ laata, mida väisab enam kui 15 000 külalist.

Tunni aja vältel avaneb vaataja ees festival, milles on ühtaegu ülevust, nukrust ja absurdi. Linnakese suursündmus, kus tehakse silma pilgutamata avaliku raha eest valimiskampaaniat ning peetakse Maardu missi iluduskonkurssi, mis pakub kümnetele noortele neidudele vahest elu suurima võimaluse maailma ees püünele jõuda.

Filmis „Prazdnik“ jõudis Loginov pildikeeleni, millega jätkab värskelt valminud „Hipodroomis“. Mõlemad on mustvalged – stiil, mida kasutatakse aeg-ajalt autorifilmide puhul, kuid mida leiab palju vähem dokumentaalfilmist. Dokumentalist soovib sageli talletada elu sellisena, nagu ta on, ühe ideaali kohaselt suisa ilma igasuguste lavastuslike või lavastajapoolsete vahefiltriteta. Loginov on aga kastnud oma tegelased ja tegevuspaigad monokroomi, mis annab neile ühtaegu ajatu ja ajas tardunud ilme. Sündmused küll alles toimuvad, kuid on juba ajalooks saanud.

„Hipodroomi“ keskmes on, nagu pealkiri sedastab, Tallinna hipodroom – paik, kus võiks järgmisel aastal tähistada selle 100 aasta juubelit. Kas senikaua kesta õnnestub, sõltub küll rohkem linnaisade ja kinnisvaraarendajate tegutsemiskiirusest, sest plaanid magus kesklinnalähedane kant millekski tulusamaks ehitada on soolas olnud juba pikemat aega. Kohut käidi piirkonna detailplaneeringu üle kümmekond aastat tagasi. Hiljem on sealne kinnisvaraarendus kerkinud teemana üles mitmes keskerakondliku linnavalitsuse lõpututest korruptsiooniafääridest.

Loginovi ei huvita siiski juriidika ega ärimahhinatsioonid. „Hipodroomi“ puhul pole huvitav üksnes see, mis film on, vaid ka see, mida ta ei ole. Loginov ei ole teinud filmi linnavalitsemisest ega ka mitte hipodroomi ajaloost. Tema „Hipodroom“ on pigem seisundifilm, katse fikseerida ühe koha loomus ja seal toimetavate inimeste rütmid ning tegevusmustrid. Seetõttu ei käi ekraanilt läbi intervjuud, mis annaksid süsteemse pildi, vaid pigem katked kaduvast argipäevast, hetked ja killukesed.

Oma osa saavad filmis hipodroomi töötajad ning paika juba kümnendeid külastanud õnnemängurid, samuti vaatemänguks välja toodud hobused. Nii loomad kui ka inimloomad on Loginov püüdnud kaadrisse lähedalt ja ehedalt. Lavastaja on ise rääkinud, et enamikul tegelastest läks enda kaamera ees vabaks lubamiseks rohkelt aega. Seda enam avaldab muljet lavastaja järjepidevus: umbes viie aasta jooksul on ta saavutanud usalduse, mis lubab rääkida ja olla nii, nagu oleks kaamerasilm kõige loomulikum osa elust.

Visuaalselt on „Hipodroom“ lummav. Kui juba „Prazdnik“ hiilgas meeldejääva pildikeelega, siis nüüd on Loginovi ihuoperaatori Max Golomidovi oskused saavutanud meisterliku taseme. Rohketest pilkupüüdvatest kompositsioonidest ja nutikatest vaatenurkadest jäävad enim meelde droonivõte ringe tegeva hobuse kohal, loomade lihaselised kehad, vaated veelähkrist ja kaarikuratta küljelt. Paneb imestama, et Golomidovit juba mõne mängufilmi peale palgatud pole – Eestist on saanud tõepoolest operaatorite maa.

Loginovi ja Golomidovi töö on sedavõrd muljetavaldav, et toob meelde kino algusaegade suurkuju Dziga Vertovi. Nõukogude 1930ndate filmist on küll ajalukku läinud ennekõike Sergei Eisensteini mängufilmid „Soomuslaev Potjomkin“ ja „Streik“³, kuid nende naivistlikult revolutsiooniline käsitlus on aegunud. Oleks vale väita, justkui poleks sobitunud Vertovi filmid, nagu vapustav „Mees kaameraga“⁴, toonase poliitilise väärtusruumiga. Vähemalt osalt täitis nende entusiasm just propagandistlikke eesmärke, kuid ometi on need tänu oma stiilsusele, tempokusele ja tehnilisele leidlikkusele tänase päevani põnevad vaadata.

Kuigi mängulised kaameralahendused näib olevat tänuvõlg just Vertovi ees, on Loginovi filme siiski väga keeruline mingi poliitilise ideoloogia etteotsa seada. Enim kerkib esile eestlaste ja venelaste vaheline kultuuripiir, kuid seda pole eraldi rõhutatud. Võiks öelda, et „Prazdnik“ ja „Hipodroom“ on ennekõike humanistlikud, aga Loginovi stiil paistab hõljuvat eemal ka eetilistest väärtushinnangutest, olgu inimeste või ka loomaõigusluse teemadel. Võiks ju hobuste meelelahutuseks kasutamise kohta nii mõnegi terava etteheite teha.

Vaikimisi võib mõningaid seisukohti „Hipodroomile“ siiski omistada, näiteks on siin üksjagu melanhooliat mineviku hiilguse kadumise pärast. See pole siiski selline nõukanostalgia, mis minevikku taga nutaks, vaid pigem aja muutumise, kõige vananemise paratamatuse kibemagus tõdemus: kortsud näos, räämas hooned, roostes piirded … Kui mõnevõrra meelevaldsete võrdlustega suurkujude seast jätkata, on Loginovi visuaalsetes valikutes tunda tarkovskilikku huvi aja ja sellest tingitud kulumise vastu – vaatluse all on n-ö aja jälg kivis.

Aja möödumist tunnistavas melanhoolias on ka midagi sügavalt elujaatavat. Mitte ainult empaatia tekitamise tõttu ja osutusena, milline võib olla elu kiviviske kaugusel igapäevasest töölesõidust või koduteest, vaid ka palju universaalsemas, eksistentsialistlikumas plaanis – carpe diem. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Puutumata ei jää sellest saatusest ka Tallinna hipodroom, mineviku vägevuse kiuste.

Väga põnev saab olema, milline saab Loginovi filmide kultuurijälg ajas olema siis, mil keskklassistatud on ka Maardu ning Tallinna hipodroomi koha peale kerkivad järjekordsed äri- ja elamuhooned, kuhu saavad kolida uue ajastu võitjad – kui laenata kinnisvaramaaklerite üht lemmikfraasi – keset teisi noori eesti peresid. Sageli saab tänasest sürreaalsusest homne normaalsus, aga siinkohal võib tänane normaalsus tunduda tulevikus sürreaalsena.

Tänulik on põhjust Loginovi pilgu eest olla juba praegu. Tänavune sügis on olnud dokumentaalide osas harukordselt rikkalik „Mare Tralla saladusest“ ja „Machina Faustist“ „Suure soo“⁵ ja nüüd „Hipodroomini“. Mitte kõigi dokumentaalfilmide kohta ei saa öelda, et neid peaks vaatama kinos, aga „Hipodroom“ on visuaalselt ja ka vaimult väärt just suurt ekraani.

1 Riin Aljas, Oliver Kund, Mari Mets, Tallinna nähtamatud müürid. – Levila, 03. 2022.

2 „Sipelgapesa“, Vladimir Loginov, 2015.

3 „Броненосец Потёмкин“, Sergei Eisenstein, 1925; „Стачка“, Sergei Eisenstein, 1925.

4 „Человек с киноаппаратом“, Sergei Eisenstein, 1929.

5 „Mare Tralla saladus“, Sandra Jõgeva, 2022; „Machina Faust“, Kaupo Kruusiauk, 2022; „Suur soo“, Remek Meel, 2022.