Wiiralti preemia ootuspäraselt Lauri Koppelile

Tänavune Wiiralti preemia näitus on tehniliselt mitmekesine ja huvitav, hästi kujundatud, mõõdukalt moodne, eksponeeritu on aga sageli teostatud ainult ühes eksemplaris.

MAI LEVIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Wiiralti preemia näitus Arsi projektiruumis kuni 9. XI. Wiiralti preemia žüriisse kuulusid Harry Liivrand (esimees), Gudrun Koppel, Inga Heamägi, Elnara Taidre, Kirke Kangro, Indrek Köster, Loit Jõekalda, Laura Toots, Virge Loo ja Aleksander Metsamärt.

Wiiralti preemia näitused on 1998. aastast peale toimunud rahvusraamatukogus, mis on praegu renoveerimiseks suletud. Sedapuhku on väljapanek eksponeeritud Arsi projektiruumis, millest on kujunenud eriti graafikutele soodne näitusepaik: Arsis paiknevad Ubu Noir’ kõrval ka graafikakoda ja GÜ-galerii.

Viiekümne kahe võistlusele töid esitanud kunstniku hulgast valis žürii välja 41 tööd. Väljapanek on huvitav nii tehnilisest kui ka kujundlikust aspektist, jättes graafikast mõõdukalt moodsa üldmulje. Ofsetlito domineerib kivilito üle, osalt on see Harri Leppäneni teene. Meenub, et Endel Kõks tegi Rootsis 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses oma reisipilte ofsetlitos. Selle tehnika kõrval esinevad digitrükk, giclée, tsüanotüüpia, magneotüüpia, mokolito, masintikand, alumiiniumsöövitus, koopiaülekanne, materjalitrükk, koguni legotrükk, kuid viljeldakse ka traditsioonilisi tehnikaid. Paljudel juhtudel on tegu kombineeritud tehnikaga, olgu seda nimetatud autoritehnikaks või mitte. Näitusele esitatud teosed on tihti ainueksemplarid, mis ei tähenda, et ei tehtaks tiražeeritud graafikat. Ent tiraažid on reeglina väiksed – erand on sel näitusel Raul Meel, kelle lito tiraaž on sada eksemplari.

Peapreemia sai pigem ootuspäraselt kui üllatuslikult Lauri Koppel sarja eest „Suvila“ (ofsetlito), kus paeluvad peen fototöötlus, meisterlik värvitrükk ja huvitav teema – hääbuv nõukogudeaegne suvilakultuur (motiivid on võetud Murastes ja Kloogarannas). Kõige lähemal autasule oli Sirje Eelma suure mitmeosalise punastes toonides tööga „Uuskasutus IV“ (sügavtrükk, autoritehnika), kus ta on kasutanud vanu motiive oma mahukast ja ideerikkast loomingust, näiteks sarjadest „Armastuskirjad“ või „Kogu“. Ka stseenid August Weizenbergi „Hämarikuga“ maalikogus ja väikese kunstnike seltskonnaga Leo Lapini ümber pärinevad tõenäoliselt samuti mõnest varasemast sarjast. Need osised lisavad teosele nostalgiahõngu. Teine kandidaat oli Jaanus Samma serigraafiasarjaga „Jockstraps musta, punase ja sinise värvliga“. Iseenesest toredad detailirohked lehed meenutavad etnograafilisi vaipu, ainult et pulmavankri asemel on aluspüksid – olgu pealegi! Kolmandalt kandidaadilt Raul Kellerilt on väljas kolm serigraafiasarja „Maatriks­arvutus“ lehte (V, VIII, XI). Nende efekt põhineb kujutatud portreepaari silmade kattuvusel. Idee on südamlik: oleme üks, näeme asju – vähemalt poolenisti, ühe silmaga – ühtemoodi. Ka teostus on puhas ja täpne. Näib, et Kellerit on inspireerinud Eduard Wiiralt, kes laenas selle motiivi kubistidelt 1920ndatel Pariisis.

Lauri Koppeli ofsetlito sari „Suvila“ paelus žürii tähelepanu peene fototöötluse, meisterliku värvitrüki ja huvitava teemaga.

Loit Jõekalda

On meeldiv, et Wiiralti preemia näitusel osutatakse graafikaklassikule. Urmas Viik teeb seda aplombiga tööde kolmikus „Eduardi elurännakud. Noorus. Uni. Meheiga“: kunstnik on tuginenud noore Wiiralti autoportreedele ja ühele vanema ea fotole, sidunud need sigaretisuitsu lindiga ühte. Viik on seejuures ofsetlitos imiteerinud virtuooslikult ja omapäraselt linoollõiget, mis on populaarsust kogunud tänu Peeter Allikule.

Viigi naabruse kannatavad välja Ove Maidla linoollõiked „Sügisene värelus“ ja „Rägastumus“. Need tekitavad tunde, nagu oleks Rodolphe Bresdin ellu ärganud: see XIX sajandi prantsuse ofordi armastaja kasutas samuti tihnikuid. Ka Lilli Krõõt Repnau on loonud üheksaosalise nüansiküllase ofordiga „Multi­versum“ illusiooni lumisest metsast ülaltvaates.

Loit Jõekalda kujundus väärib kiidusõnu: seintel on moodustatud nauditavad kooslused. Lauri Koppeli ja Urmas Viigi tööde vahele sobivad hingetõmbena Virge Jõekalda õrnade ja õhuliste kujunditega suurejoonelised kuiv­nõelalehed „Üksi väljal“, „Tuule meelevallas“ ja „Vaikuse puudutus“; Lilli Krõõt Repnau lumisust toonitab Gudrun Koppeli diptühhoni „Õied, mis keerduvad nagu maod“ (giclée) varjudesse mähkuv tumepunane toon. Naabrus toob esile Repnau ofordikäsitluse ja Enno Ootsingu puugravüüride-puulõigete „Helge hetk“, „Vaev ja rõõm“ ja „Olematu Oskar“ erinevuse ja ka läheduse. Maria-Kristiina Ulase väike lito „Armuhool“, kelmikas fantastiline pea, on punavalges raamistuses Sirje Eelma ja Kelli Valgu autoritehnikas lehtede „Lõpetamata sümfooniad“ ja „Ühiselt kogetud hetked“ efektne vahelüli. Õnnestunud seltskonnas tunneb iga osaline ennast hästi ja seetõttu pääsevad mõjule nii Ulase lito pehmed varjud, Valgu tööde sinakasse üldtooni poetatud nüansid ja detailid ning ka samas reas eksponeeritud Illimar Pauli värviliste linoollõigete ladusalt üles ehitatud triibustik („Hommik“, „Õhtu“ ja „Muaree II“).

Ekspositsioonis peegelduvad ühiskonna vaimsed hoiakud, õnneks mitte deklaratiivselt, vaid kunstile omaselt metafoorsena. Kadri Alesmaa-Visnapi puhul, kes on üldiselt käredavõitu väljenduslaadiga, on mõistetav, miks tema Ukraina sõjale osutav lito „Raw War“ ehk „Toores sõda“ on ühtaegu hommage Bruce Naumanile. Alesmaa-Visnap on taibanud sõna war tagurpidi lugeda: raw see war on, ükskõik, kas õiget- või tagurpidi. Geopoliitiline õhustik on jätnud pitseri isegi näituse staaži­kaima esineja Evi Tihemetsa töödele „Vastasseis“ ja „Punane joon“ (söövitus, kuivnõel, kollaaž), kui mõelda löövate sümbolkujundite peale. Eelarvamuste ja ettekujutuste absurdsuse üle on oma linoollõigetes muhelenud Toomas Kuusing. Kalli Kalde on tehisintellekti sümboliseerivasse joonisesse linoollõikes „Ilmutus“ lisanud ka aafriklaste maskid ja „Täiskuu öösse“ terase vana­egiptlasliku näo. See viib mõtted iidsete kultuuride terviklikkusele ja koloniaalajastu pärandile, mida tuleb veel kaua helpida. Žürii otsus anda aupreemia Raul Meelele, kes on üle poolsajandi olnud üks uuendusmeelsuse kesksemaid kandjaid eesti kunstis, on igati põhjendatud (lito „Save Our Souls“). Tema naabriks on näitusel samuti kontseptualistiloomusega Lembe Ruben Eestile pühendatud elegantse sarjaga „XXX – kolmetasandiline“ (materjalitrükk).

Urmas Viik. Eduardi rännakud. Meheiga. Ofsetlito, 2022.

Loit Jõekalda

Nagu näitavad juba pealkirjadki, on paljud tööd inspireeritud loodusest ja neid võib siduda ühiskonnas maad võtnud rahutusega loodusprobleemide pärast. Noor kunstnik Mark Antonius Puhkan on öelnud oma mure otse välja linoollõikes „Roheline energia“. Marje Üksise jõulised kontsentreeritud kujundid sunnivad end uurima: neisse on peidetud salapärase looduse killukesi („Mõtterännud looduses IV ja VIII“ ja „Kuuvalge öö“, metsotinto, kuivnõel, sügavtrükk, kõrgtrükk). Ergutuspreemia tehnikate meisterliku ühendamise eest pälvinud Kadri Toom on toonud lehepaariga helget värvirõõmu („Õhkulend I-II“, tsüanotüüpia, kõrgtrükk).

Kujutlen, mida oleks Wiiralt, kelle arvates oli värvigraafika „kollektiivne eksimus“, öelnud Helen Tago teosekolmiku ees „Valgus Narvale“ (kõrgtrükk, sügavtrükk, assamblaaž), kus värvilised kujundid näivad muutuvat lainelise plastikklaasi tõttu. Wiiralt oli vist unustanud, et värvilist graafikat hakati tegema juba XVI sajandil ja et veel enne seda puulõikeid koloreeriti. Peab aga tunnistama, et hea mustvalge graafika mõjub tõesti suursuguselt, näiteks Inga Heamäe giclée-trükis lehed sarjast „Psalm 148 B. Taevased väed, ilmihuta väed“: religioosseid tundeid võib väljendada ka lõpmatusse kaduvate suitsupilvedena. Reti Saksa loomingut läbivate suuresilmsete tegelaste melanhoolia leiab kahtlemata vastukaja paljude vaatajate hingesopis („Nii ja naa“, „Tarkuseõun“ ja „Tiivuline“, kuivnõel).

Kõigist osalejatest ei jõua kirjutada, aga mööda ei saa minna Tõnis Laanemaast, kes Tallinna Kunstihoonest väljakolimisele ja tervisehädadele vaatamata jõudis näituseks valmis ofordid „Seltskond“ ja „Sorts“. Põhinäituse kõrval on GÜ-galeriis väljas möödunud korra, 2019. aasta Wiiralti preemia laureaatide Gudrun Koppeli ja Inga Heamäe tollased ja ka mõned uued tööd.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht