(Avastamis)rõõmu akordionifestivalilt

Kuulajad ei pidanud pettuma: avastamisrõõmu pakkusid nii akordionile kirjutatud teoste esiettekanded kui ka klassikalise muusika ülituntud teoste seaded.

ÄLI-ANN KLOOREN, PAUL KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Accordionfest 21.  29. X Tallinnas, kunstiline juht Momir Novaković.

Muusikafestivalidest küllastunud oktoobrikuu lõpul toimus ka klassikalisele akordionile ja selle mängijatele pühendatud akordionifestival. Festival, mida korraldavad juhtivad akordionimängijad Momir Novaković, Henri Zibo ja Mikk Langeproon, sai esmakordselt teoks eelmisel aastal; tänavu kandis üritus pealkirja „Avasta“.

Akordion on üks omamoodi pill. Olid ajad, kui see liigitati rahvapilli alla, (muusika)koolides õpiti seda kõige sagedamini ning, kui mälu mind ei peta, oli selle puhul õppemaks väiksem kui näiteks klaveri või viiuli õppimisel. Tavaliselt akordioniõpingud muusikakooli tasemel lõppesidki ja mängijate edasised väljavaated piirdusid rahvalikel üritustel lihtsakoelisema repertuaari esitamisega. Nüüdseks on olukord muutunud: ühest küljest on õppijaid küll tunduvalt vähem, kuid akordion on vabanenud rahvapilli staatusest ning järjest enam avastatakse selle instrumendi mitmekülgseid võimalusi. Sellele viidati ju ka festivali pealkirjaga ning kuulajad ei pidanud pettuma: avastamisrõõmu pakkusid nii akordionile kirjutatud teoste esiettekanded kui ka klassikalise muusika ülituntud teoste seaded.

Avakontserdi põnevad teosed

Festivali avakontsert anti meie muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) saalis ning õhtu oodatuim teos oli kindlasti Alisson Kruusmaa vastvalminud akordioni­kontsert, mille kandsid ette Momir Novaković ja Pärnu linnaorkester Kaspar Männi juhatusel. Ilmselt on helilooja seda teost kirjutades teinud läbi suure avastamisteekonna, tänu millele on ta hästi ära kasutanud pilli rikka kõlavärvide paleti ja mitmekesised tehnilised võimalused: ei puudunud ka lõõtsaga tuule imiteerimine ja korpuse kasutamine löökpillina. Kontserdis on selge juhtroll soolopillil, orkestri ülesandeks on pigem akordioni uitavate muusikaliste lainete toetamine. Kogu teos ongi üles ehitatud kõla­masside lainetena, mis algavad eimillestki ja kasvavad järk-järgult võimsamaks – ning katkevad, et taas saaks alata uus. Kõlamasside hulka on sattunud ka üks täiesti tonaalne ja meloodiline laine, mis on küll hästi kena, aga jääb kuidagi üksikuks. Selline lainetamine on ühtaegu teose tugevus ja nõrkus: kui algul olin sellest kõlamaailmast lummatud, siis lõpupoole ekslesin justkui paksus udus – lõppu ei paistnud kuskil. Mis puutub ettekandesse, siis Momir Novaković esitas soolopartii meisterlikult ja läbitunnetatult, teda saatis orkestri sujuv ja dünaamiliselt nüansseeritud mäng.

Avakontserdi ülejäänud teosed olid samuti põnevad. Akordionit kuulis veel ühes: Novaković koos Kirill Ogorodnikoviga kandsid muljetavaldava sisukuse ja tehnilise üleolekuga ette Astor Piazzolla topeltkontserdi akordionile ja kitarrile. Rõõmu valmistas harva esitatav Charles Ivesʼi orkestripala „The Unanswered Question“ („Vastamata küsimus“), mille filosoofilised küsimuste-vastuste fraasid Pärnu linnaorkestri mängus ka hästi esile tõusid. Orkestrilt kõlas veel Darius Milhaud’ „Le boeuf sur le toit“ („Härg katusel“), kelmikas lugu, kus tantsulise rondoliku refrääniga vahelduvad episoodid, mis on teadlikult kirjutatud justkui valesti. „Valesti mängida“ tuleb aga väga täpselt, et asi kontrolli alt ei väljuks. Kui välja arvata mõned üksikud kergelt kahtlased kohad, tuli Pärnu linnaorkester ülesandega hästi toime ja, mis peamine, orkestril oli mängulusti, milleta seda teost ette kanda ei saa. Mainimata ei saa jätta ka dirigendi väga täpset ja konkreetset juhatamisstiili, mis tundus orkestrile vägagi sobivat.

Festivali avakontserdi oodatuim teos oli Alisson Kruusmaa vastvalminud akordionikontsert, mille kandsid ette Momir Novaković ja Pärnu linnaorkester Kaspar Männi juhatusel.

Teet Raik

Mitmekülgne instrument

Seda, et EMTAst on sirgumas arvestatav akordionimängijate järelkasv, tõestas Energia avastuskeskuses antud õpilaskontsert. Teistest küpsema interpreedina mõjus Henri Zibo, kelle mitmekülgsusest andis tunnistust see, et ühtmoodi hästi tulid tal välja nii Johann Sebastian Bachi prelüüd Inglise süidist nr 2 a-moll BWV 807 kui ka Petri Makkoneni kelmikas-pelimanniʼlik „Disco-Toccata“. Ei möödunud seegi kontsert esiettekandeta: Jiayi Wu esituses kõlas noore itaalia helilooja Andrea Sordano „Delicati Equilibri“. Tegemist on nüüdisteosega, mille pikkade, üsna üksluiste klastrite jada paneb ühel hetkel kannatuse tõsiselt proovile. Sellist muusikat on maailmas kirjutatud juba niisugustes kogustes, et ei jõua ära oodata, millal moetuuled hakkavad kuskilt teisest suunast puhuma.

Täiesti vastupidiselt mõjus Kadrioru lossis esiettekandes kõlanud Davor Bobići teos, mille pealkiri „Histria“ oli ühtlasi ka maailmalavadel tuntuse saavutanud horvaatia akordionisti Mia Grozdanići kontserdi pealkirjaks. Kuigi teos hõlmas aja poolest kontserdist üsna väikese osa, siis emotsionaalselt oli see kindlasti õhtu kõrghetk. Teos on inspireeritud Istria poolsaare maastikust ning toetub saare rahvamuusikale. Helilooja on suutnud üsna eriilmelistest lõikudest luua äärmiselt kompaktse ja loogilise teose, mis lõpeb just siis, kui kuulaja huvi on tipus. Samuti võimaldab teos näidata akordioni väga mitmekülgse instrumendina, vajumata sealjuures sisutühjade uuenduslike võtete rägastikku. Kontserdi ülejäänud osa sisustas Grozdanić oma seadega Pjotr Tšaikovski klaveritsüklist „Aastaajad“ op. 37a. Kuna akordion erineb kõla poolest klaverist niivõrd palju, kujunes ka tsüklist justkui uus teos. Akordionil puudub võimalus mängida pedaaliga saavutatud pehmes legato’s, mis on romantilisele klaverimuusikale ju nii omane. Selle korvas Grozdanić aga erinevate registrite kõlavärvirikkuse ja polüdünaamilise faktuuriga.

Soolokontserdiga „Ainult Bach“ astus Hopneri majas üles itaalia akordionist Samuele Telari. Esmapilgul tema kava üllatas – Bachi „Goldbergi variatsioonid“ –, järele mõeldes on see aga palju loomulikum valik kui näiteks Tšaikovski teos akordionil.

On ju akordioni osal registritel klavessiiniga sarnane kõla ning pedaali puudumine lähendab neid veelgi. Eesti publikut oli sel aastal õnnistatud juba ühe lausa fantastilise „Goldbergi variatsioonide“ esitusega, sest suvel kandis selle klavessiinil ette Jean Rondeau. Peab ütlema, et äärmiselt sügava mulje jättis ka Telari tõlgendus: igale variatsioonide grupile oli ta leidnud eriilmelise kõla ning üleminek ühelt grupilt teisele toimus rahulikus tempos, pause tehes. Nii lõi ta saalis intiimse, isegi pühaliku meeleolu.

Planeetide paraad

Akordionifestivali lõppkontserdil EMTA saalis kõlas multimeedialavastusena Gustav Holsti teos „Planeedid“, millest oli teinud oma seade serbia ansambel Spectrum eesotsas akordionimängija Luka Lopičićiga. 2020. aastal loodud ansambli ainus püsipill ongi akordion, ülejäänud instrumendid valitakse vastavalt projektile. „Planeetide“ esitusse olid kaasatud akordion, klaver, kaks timpanit ja löökpillid ning oli muljetavaldav, kuivõrd täidlase ja orkestraalse kõla suutis saavutada selline väike kammeransambel, kusjuures kandev roll rikkaliku kõlavärvispektri kujundamisel oli just akordionil: kuulda oli puu- ja vaskpuhkpille, keelpille ja ka orelit.

Kui „Planeetide“ muusikaline pool oli äärmiselt kõrgel tasemel, siis kontserdi visuaalne külg jättis kahjuks nii loominguliselt kui ka tehniliselt tasemelt soovida. Kontsert algas pimeduses, ainsaks valgusallikaks noodipultide lambid, ning ansamblilt kõlas elektrooniline sissejuhatus, kus oli kasutatud NASA lindistusi kosmosest. Äkitselt lülitati sisse hele valgus ning müstiline atmosfäär kadus hetkega. Seejärel oli igale osale lisatud enamjaolt mustvalge, üksikute värvisähvatustega lühifilmilik planeedi „portree“. Kuna visuaalid algasid muusikalisest osast hiljem ning lõppesid varem, siis ilmusid need kuidagi liiga äkki ja pigem segasid, lisamata muusikale midagi olulist. Need lühifilmid on ka loominguliselt üsna ambitsioonitud ning tehniliselt mitte kõige parema kvaliteediga, näiteks esineb probleeme kaamera fookusega.

Kokkuvõttes võib öelda, et akordionifestival pakkus kuulajatele palju (avastamis)rõõmu: ei oleks isegi uskunud, et näiteks Bach või Holst võiksid akordionil kõlada nii värskelt ja säravalt. Loodetavasti innustuvad heliloojad järjest enam sellele pillile looma ning ega olegi teha muud kui oodata põnevusega järgmist festivali.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht