Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi aatekaaslus ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga.
Kultuur võib välja surra alati – aga miks see just praegu peaks juhtuma?
„Nomaadimaas“ kirjeldatakse, et USA ei ole kõigi võimaluste maa, vaid keskkond, kus ehitatakse ja süvendatakse pigem kastisüsteemi.
Kindel on, et „Station Narva“ toimub ka aasta pärast ja programmi teadmatagi võib südamerahus lasta end taas üllatada.
Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid.
Tänavustel Emmyde jagamisel tehti nii mõnegi võiduga ajalugu, kuid üldine tulemus jäi võrdlemisi ootuspäraseks.
Raamatukogudel on tarbimismustrite ja kultuuriharjumuste kujundamisel oma osa.
Sõja ajal tõusevad esiplaanile inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal öeldakse nende kohta „primitiivne tüüp“.
Romaani „Õuduste teater“ groteskne ja ahvatlev lõbustuspark peegeldab halastamatu selgusega ühiskonna valupunkte.
George Milleri uus muinasjuttfilm on küll lavastatud arvutigraafika ja rikkaliku stuudiodekoori abil, aga see ei päästa lugu keskpärasuse pitserist.
Tallinna arhitektuuribiennaalil käsitletakse tarbimist, seedimist ja jäätmeid, seda nii elusorganismi kui ka ehitatud keskkonna seisukohalt.
Taskupark on Tallinna linnaruumi uus liige, mis toob tallinlasele ihaldusväärset vaheldust ja pakub tänavakasutuses uusi võimalusi.
Nullpunktipraksis on näitleja-lavastaja ühistreening, mis loob usaldava partnerluse ning kaotab lavahirmu põhjustatud blokeeringu juba prooviprotsessis.
Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhiatu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.
Nähtud ja seninägemata tööd, olgu Rafal Olbińskilt, Aivar Kurvitsalt või Uno Roosvaldilt, mõjuvad värskelt chez Soosaar, kus ei tunnustata hierarhiaid ning austatakse loomingut.
Uurali rahvad ühendavad maailma alguse, teadmiste loomise ja vahendamise justkui kaootiliste, kuid ka käepäraste nähtustega nagu soo, tundra, laul, hääled, vaimud, jumalad, öö ja päev.
Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras
Uraani rikastamiseks ehitatud tehasega loodi Sillamäele telg, mille ümber pöörlesid linna tööstus ja ühiskonnaelu.
Johanna Nuutise „Hz“ on nagu üks pikk hingetõmme ja kui kaasa lähed, avastad, et oled aeglaselt ja pikalt sisse hinganud ning lõpus lased kopsud tühjaks.
Eesti Noorsooteater avas hooaja uudse lavastusega, kus noored lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu demonstreerivad nuku ja video õnnelikku kooselu.
Janno Bergmanni dekadents on minimalistlik, ta on fin de siècle’i iseloomulikest joontest valinud hapra kaduvuse ja surma ilu, sedagi käsitlenud herbaariumilaadsena.
Peagi algaval jalgpalli-MMil Eesti koondist ei ole, kuid värskes dokumentaalsarjas „Kõik või mitte midagi. Arsenal“ näeb Eesti väravavahti Karl Heina tegutsemas maailma tugevaimas jalgpalliliigas.
Kai Kaljo on loonud kriisidest vaevatud ajale ja selles siplevale inimesele veenva ja ausa poeetilise metafoori.
Raimo Jõerand on tabanud ansambel Kukerpillide fenomeni Eesti kultuuris ning toonud selle kinolinale sama soojalt ja sümpaatselt, nagu on bänd isegi.