Veest oled sa võetud

Johanna Nuutise „Hz“ on nagu üks pikk hingetõmme ja kui kaasa lähed, avastad, et oled aeglaselt ja pikalt sisse hinganud ning lõpus lased kopsud tühjaks.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tero Saarinen Company „Hz“, autor ja koreograaf Johanna Nuutinen, dramaturg Jarkko Lehmus, muusikaline kujundaja Tuomas Norvio, valgus- ja lavakujundaja Joonas Tikkanen, kostüümikunstnik Mert Otsamo. Tantsivad Elina Häyrynen, Mikko Lampinen, Minttu Pietilä, Sofia Ruija ja Riccardo Zandonà. Esietendus 31. III Helsingi Tanssin talos, Eesti etendus 1. IX Viimsi kultuuri- ja hariduskeskuses Artium.

Kahjuks ei õnnestunud mul Viimsi uhiuues Artiumis näha Tero Saarise legendaarset, kakskümmend aastat tagasi Veneetsia biennaali tellimusel loodud lavastust „Hunt“, mis nüüd on taastatud või pigem uuesti lavastatud. Küll aga vaatasin seal etendatud kaksiklavastuse „Hz. Hunt“ teist osa, Johanna Nuutise järgmisel õhtul ettekandele tulnud „Hz-d“ (Hz viitab hertsile, helisagedusele).

„Hz“ on interdistsiplinaarne lavastus ja algab helist, kusjuures on see heli lindistatud vee all, sest vee all levib heli teistmoodi kui õhus. Inimene koosneb umbes 60% veest ja heli läbistab ka meid, sest saalis on kasutusel surround sound ehk heli ümbritseb lavastuse jälgimise ajal vaatajaid ja mõjutab neid.

Soovimata tausta ja stardipakku pisendada, teeb siiski rõõmu, kui tantsijad on laval ja saab vaadata eelõige tantsu (mitte niivõrd keskenduda kontseptsioonile), kusjuures hea, kui liiga palju muid mõtteid ei tule seda tegevust segama. Muidugi ei ole siin pääsu uute tähenduste otsimisest ja leidmisest oma peas. Võib-olla tantsijad tantsu vaadates pääsevad sellest, aga mina olen vaid literaat. Ent ma respekteerin: kui lähtekohaks on olnud tugev kontseptsioon ja kannab tööprotsessi, siis lõpptulemus võib erineda algsest ideest üksjagu. Ideed kasvavad töö käigus ja mõned võivad leida hoopis uue suuna.

Kolme naise ja kahe mehe tants on voolav, plastiline, fluidaalne (kulgeb kohati nagu vedelikus). Pidev liikumine – nagu öeldakse tai chi kohta, et see peab olema pidev ja pehme nagu siidniiti kookonist välja tõmmates, et niit ei katkeks. „Hz“ ongi katkematu voog.

Johanna Nuutise loodud ja lavastatud „Hz“ on kui katkematu voog.

Kai Kuusisto

Inimene on tulnud merest ja sealt tuleb ka lavastus, kus tantsijad on algul läbipaistva loori all ja keerlevad puntras nagu hiigelmollusk või ämblik ning loe seal neid käsi-jalgu või kombitsaid kokku. Inimpundar on tantsus teada võte, olen isegi teatrikoolis osalenud inimmasinas, puntras, kus tuli kollektiivselt end puksuma-pumpsuma saada ja peale selle hääli teha.

Ehk on see pärit üksnes minu peast, aga lavastuse kulg meenutas mulle samuti tuttavat lugu. Otsivat, kompivat sündi merest (või vedelikku täis platsentast ema kõhus), kasvamist indiviidiks, kohtumist teiste indiviididega, nendega põimumist, tõukumist, tukslemist ümbritsevate pealetungivate helide kaoses (helireostuse pealetung on üks lavastuse lähtepunkte), individuatsiooni, endaks saamist ning lõpuks iseendana ja seejuures nõutuna üsna üksi jäämist (heli)entroopia ja inimkoosluse keskele. Aga head lood ongi tihti vanad tuttavad lood elusana ja uues kuues taas meie ees.

Nüüdistantsus pole naistel-meestel suurt vahet, trupid on enamasti ühtsed ja sooerinevused nivelleerunud. Nuutisel see päris nii pole, nägin feminiinseid aspekte. Mehed on suured ja tugevad, füüsiliselt võimsad, täidavad lava. Nagu karüatiidid, kellel seisab hoone, luustik, ilmasambad. Kolm habrast naist on liha luudel, hing ja ihu. Mulle meeldis. Seejuures toimib kõik moodsalt: kui tehakse mõni tõste, siis suudab habras tantsijanna üles tõsta ka enam-vähem Gerd Kanteri mõõtu tantsija ja lasta tal maona enda ümber väänduda.

Lavastus kulgeb pulseerivalt: biorütmid, südamerütmid, looduse rütmid, pluss tehiskeskkonna rütmid ja müra. Ühtlase energiaga pannakse algusest lõpuni, moodustades tugeva terviku. Terviku ka kujunduse, valguse, kostüümiga. Kostüümi kohta arvasin algul, et kehad on musta füsioteibiga spiraalselt üle mähitud ja ongi kogu kostüüm, tegelikult olid mustad väänlevad maod siiski läbipaistva trikoo peal.

„Hz“ on nagu üks pikk hingetõmme ja kui kaasa lähed, avastad, et oled aeglaselt ja pikalt sisse hinganud ning lõpus lased kopsud tühjaks. Aga kui vaatasin netist lavastamise alguse kohta, kui tantsijaid alles otsiti, oli vaid muusika ja keegi tantsis justkui idee väljendamiseks, siis sain korraga paremini aru. Soolotants kulges nagu vee all, aegluubis, otsekui takistust, aga meeldivat veetakistust läbiv, pidevalt ujuv liikumine, alguse ja lõputa kulg. Me tuleme veest ja oleme ise suuresti vesi ning ümbrus kostab, jõuab meieni nagu läbi veefiltri. Sedapidi vaadates on justkui tegemist basseinist välja murdmise, basseini lõhkumise looga, mille käigus avastatakse, et basseini enam tükkidest kokku ei pane, sinna tagasi ei saa, kui ka tahaks.

Saalis oli palju soomlasi (koostöös Soome instituudiga toodigi Saarise ja Nuutise kaheosaline tantsutsükkel Artiumi), aplaus oli vägev ja kostis jala­trampimist, mida me Eestis ovatsiooni väljendusena alles õpime. Artium on alustanud vägevalt, loodetavasti jätkub hoogu ja kontakte edaspidisekski. Praegu oli kogu publik, keda õnnestus kohata, rõõmus ja särav nagu oleks sünnipäev. Eks ongi. Palju õnne! Ja edu!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht