Veronika Kivisilla: „Kui kurjus levib nagu lööklaine, mis enda teel kõik hävitab, siis headus levib hoopis teistsuguse, aga siiski väga võimsa lainena. Ja seda on lihtsalt nii ilus tunda ja näha.“
Kui diplomaatia saavutusi hinnataks telefonihääletustel, läheks võit Berliini.
Haridusleppe keskne sõnum – kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus on rahva heaolule ja ühiskonna kestma jäämisele strateegiliselt määrava tähtsusega.
Peale tänase ja homse hinna on elektrituru ja kogu elektrisüsteemi pikaajalise toimepidevuse jaoks oluline hoopis hinnaprognoos 5, 10, 20 aasta pärast.
Januse kaks nägu võiksid kontserdielus printsiibina kohal olla ka järgmistel kuudel, sest eks olegi õnnestumise võti ju eri vaatenurkade tasakaal.
Loodetavasti rabeleme ühiselt välja nokk-kinni-saba-lahti olukorrast. Aga seni katsume lähtuda tegelikkusest, kuhu mahuvad nii Tallinna Kunstihoone kui ka Voronja galerii.
Urmas Hõbepappel: „Hommikumaid peetakse feminiinseteks ja ebaratsionaalseteks, andmata endale aru, et selline hinnang peegeldab pigem lääne ühiskonna soovi näha end maskuliinse ja mõistuslikuna.“
OECD andmetel ei asu ükski kümnest kiireima majanduskasvuga riigist läänepoolkeral ega pole seda olnud viimase kümne aasta jooksul.
Juri Lotman: „Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa.“
„2 tundi õnneni“ mõtestab Soome eestluse argipäeva: kahe rahva omavahelise suhtluse üldine iseloom on nüüdseks kõvasti muutunud.
Moonika Siimets: „Pealkiri „2 tundi õnneni“ on meelega pandud nii, et kas õnn on siis Soomes või Eestis. Kui õnn pole inimese sees, on igal pool häda ja tühjus.“
Terje Toomistu värske dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ on vajalik enesekaemus ühiskonna käekäigust uue kümnendi algusajal.
„Helsingi helistikes“ saavad jalutuskäikudest meloodiakäigud, mille nautimist pärsib aga teose kummaline kompositsioon.
Endale maailma ehitades ei arvesta me kummalisel kombel just liiga palju oma tervise või heaoluga, rääkimata ehitatud keskkonna edendamisest.
Kaunil, intiimsel ja ihuligi pugeval kontserdil kõlasid Mari Jürjensi tuntumad, kümmekond aastat tagasi Mari Pokineni nime all salvestatud laulud ja valik viimase albumi lugusid.
Arvukas tegelasgalerii on andnud võimaluse sisemistes tõmblustes sipleva sootsiumi küüniliseks kõverpeegliks, mille puhul ei ole värve kokku hoitud.
Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur.
Raul Vaiksoo tuttavad on pärast filmi vaatamist tunnistanud: „Täitsa meie Raul! Selline ta just ongi!“ Äratundmisrõõmu ei maksa alahinnata. Mida ütleb aga film neile, kes teda ei tunne?
Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Katrin Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.
Kui praegusel ajal ollakse pidevalt valmis kontserdi ärajäämiseks, siis vastupidise üllatuse valmistas I Virtuosi Italiani, kelle kontsert tuli publikuhuvi rohkuse tõttu suuremasse saali kolida.
Ove Büttneri poeetilise diskursuse ainukordsete sukeldumiste igast küljest turritavad kunstiajaloolised skeletid, kord elanud meistrite hiilgus ja kahtlused.
Tantsuruum korraldas jaanuari keskel tantsukunstnike loomeplatvormi-kohtumise „Vahelüli“ raames arutelu teemal „Tants. Tehnika. Keha“.
Kas unistada oleks kergem, kui me ei teeks seda silmadega? „Heli. Müra. Ruum“ õpetab, kuidas tajuda ruumi, kuidas olla tähelepanelik ning usaldada kõrvu.
„Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja.
Galakontserdil rõhutati õigusega pigem helget meeleolu, muremõtete veeretamiseks kuulajaile naljalt põhjust ei antud.